Liigu edasi põhisisu juurde

Eleringi ülesanne on tagada Eesti tarbijatele kvaliteetne energiavarustus. Me töötame 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas selle nimel, et kõikjal Eestis oleks tagatud varustuskindlus - elektrisüsteem peab töötama tõrgeteta ja on tagatud, et igal ajahetkel „pirn põleb“. Elering jagab varustuskindluse neljaks sambaks: süsteemipiisavus ehk elektrijaamade olemasolu, võrgu piisavus ehk piisavalt „jäme traat“, süsteemi töökindlus ehk võime süsteemi juhtida ja küberturvalisus. 

Mis on varustuskindlus?

Varustuskindlus tähendab, et elektrisüsteem töötab tõrgeteta ehk on tagatud, et igal ajahetkel „pirn põleb“. Elering jagab varustuskindluse neljaks sambaks: süsteemipiisavus ehk elektrijaamade olemasolu, võrgu piisavus ehk piisavalt „jäme traat“, süsteemi töökindlus ehk võime süsteemi juhtida ja küberturvalisus. Süsteemipiisavuse puhul on oodatav tarbimine kaetud kohaliku tootmise, impordi- ning tarbimise juhtimise võimalustega. Võrgu piisavus tähendab, et ülekandevõrk tagab energia jõudmise tarbimiskeskustesse. Süsteemi töökindlus on võimekus hoida elektrisüsteem tervikuna töös ning tulla toime erinevate häiringute ja avariidega. Küberturvalisus on võimekus vältida küberohte aina enam digitaliseeruvas energiasüsteemis. Kõrge varustuskindluse taseme tagamiseks on oluline kõigi nelja varustuskindluse samba üheaegne tugev täitmine.

Kas elektri varustuskindlus on Eestis tagatud?

 

Eesti ja Euroopa ekspertide tänasel teadmisel on ühtse Euroopa energiaturu raames Eesti tarbijate varustuskindlus tagatud praegu ja ka 2030. aastal. Seda ka juhul, kui meie enda põlevkivijaamad ei tööta.

Kas Elering on varustuskindluse hindamisel piisavalt tähelepanelik?

Varustuskindluse olukorra hindamine on meie töö fookuses, võtame seda väga tõsiselt. Kui midagi muutub, tegutseme ja mitu aastat enne riskide tegelikku realiseerumist. Vajadusel saame kasutada ka riigi toetust, et elektritootjad oleksid valmis võimsust tõsta.

Mis on varustuskindluse norm ja miks seda vaja on?

Varustuskindluse norm on varustuskindluse optimaalse taseme „mõõdupuu“. Seda mõõdetakse tundides, mille puhul on ühiskonnal tervikuna odavam taluda elektrienergia mõningast puudujääki, kui teha investeeringuid uutesse elektrijaamadesse puudujäägi vältimiseks. Normi abil saab hinnata, kas varustuskindluse tase on piisav või mitte. Kui analüüsid näitavad, et sellised tunde, kus tootmine ei kata turupõhiselt tarbimist, on rohkem kui norm ette näeb, siis on põhjendatud investeeringud täiendavatesse tootmisvõimsustesse.   

Vaata vebinari varustuskindluse normist:

 

Mis saab siis, kui varustuskindlus ei ole tagatud?

Kui peaks selguma, et tegelik olukord on kehvem kui Eesti varustuskindluse norm, siis on riigil võimalik rakendada võimsusmehhanismi, mis on riigiabi elektritootjatele, et nad pakuksid vajalikus mahus võimsust. Eeltöö võimsusmehhanismi rakendamiseks, kui selline vajadus peaks tekkima, on juba käimas. Eesti jaoks sobivaim võimsusmehhanism on välja valitud ning selleks on strateegiline reserv, mida rakendatakse ka Soomes ja Rootsis.

Vaata vebinari võimsusmehhanismist:

Vaata kõiki varustuskindluse vebinare

Vaata ka varustuskindluse konverentsi

Rohkem küsimusi ja vastuseid varustuskindluse tagamise kohta:

Oleme varustuskindluse hindamisel väga konservatiivsed. Arvestame kõikide teadaolevate ning eeldatavate elektrijaamade sulgemisega. Arvestame väga erinevate tarbimise ja tootmise stsenaariumitega, sealhulgas näiteks väga külmade talvedega, mis tõstavad tarbimist, ning väga põuaste perioodidega, mis vähendavad hüdroenergia kättesaadavust. Arvestame tarbimismustrite muutumisega, näiteks elektriautode ulatusliku kasutusevõtuga.

Konservatiivse hinnangu kohaselt on aastal 2030 Euroopas kindlaid tootmisvõimsuseid 750 gigavatt, mis katab varuga ka prognoositava tiputarbimise 700 gigavatti.

Oleme seisukohal, ilma tõsise vajaduseta ehk ilma varustuskindluse taseme langemiseta pole tarvidust Eesti elektritarbija ja/või maksumaksja rahakoti kulul teha investeeringuid elektritootmisvõimsustesse, mis ilma taolise toetuseta pole elektriturul konkurentsivõimelised. 

Elering seisab varustuskindlust hinnates ja mittevajalike investeeringute tegemist vältides Eesti elektritarbijate huvide eest. Soovime, et Eesti tarbija ei peaks kulutama tarbetult raha varustuskindluse tagamiseks, kui selleks puudub vajadus. Soovime, et Eesti majanduse konkurentsivõime ei kannataks mittevajalike investeeringute läbi.

Ei, kindlasti mitte. See tähendab, et tootmisvõimsused ei kata täielikult tarbimist. Selline puudujääk võib olla näiteks vaid tuhandik tarbimise kogumahust. Selline puudujääk on reeglina katta reservide abil ning tavaelus pole sellel elektritarbijale mingit mõju.

Võimsusmehhanismi ehk Eesti puhul strateegilise reservi rakendamine on täiendav kulu elektritarbijale ning seetõttu tuleb see rakendada ainult põhjendatud vajadusel, ehk kui süsteemipiisavuse analüüs näitab, et tulevikus ei ole piisavus nõutud tasemel.

Näiteks maksab 280 MW suuruse strateegilise reservi hoidmine elektritarbijale 18 miljonit eurot aastas. Loomulikult tuleb mehhanism rakendada aegsasti, et turuosalistel oleks piisavalt aega investeeringute tegemiseks ehk vastavate võimsuste rajamiseks. 

 

Eestis on 2030. aastal praeguste andmete kohaselt kindlaid tootmisvõimsusi ligikaudu 1000 megavatti. Arvestame kolme energiaplokiga Narva elektrijaamades, kokku 660 MW. Järgmised ca 150 MW moodustavad taastuvenergial töötavad koostootmisjaamad. Suuremad on nende hulgas Väo koostootmisjaamad, Tartu ja Pärnu koostootmisjaamad, Helme, Sõmerpalu, Imavare, Iru jäätmepõletusjaam (biojäätmete osas). Kolmas suurem rühm jaamasid, mille võimsus on samuti ca 150 MW, on mittetaastuvenergial põhinevad tööstus- ja koostootmisjamad. Nende hulgas on kõige suuremad VKG, Sillamäe ja Eesti Energia kontserni õlitööstuse elektritootmisüksused.

Varustuskindluse hindamisel vaatame lisaks kriisistsenaariume, millest kõige reaalsem võib olla Balti riikide erakorraline eraldumine Venemaast ja saartalitusse langemine. Sellise olukorra jaoks vajame Eestisse 1000 megavatti kindlaid tootmisvõimsuseid, et süsteemi töökindlalt opereerida võimalikes kriisides koos Läti ja Leedu kolleegidega. Eesti elektritootjate esitatud andmete põhjal on ka 2030. aastal selline kogus võimsusi Eestis jätkuvalt olemas. Ja kui igal aastal teostatava uuringu alusel (järgmine 2021 detsember) ei peaks olema 1000MW kindlat tootmisvõimsust olemas, siis vähemalt sellel kümnendil rakendame strateegilise reservi mehhanismi antud võimsuse Eestis hoidmiseks, tagamaks ka kriisiolukordades tarbijate elektrivarustuskindlus. Seega oleme planeerinud arvestatavad varutegurid elektrisüsteemi, saamaks hakkama ka väga keerulistes olukordades.

Import kolmandatest riikidest (Vene Föderatsioon ja Valgevene) kokku oli 2020. aastal 4 TWh. ENTSO-E ja Eleringi analüüsid ei arvesta impordivõimalustega kolmandatest riikidest pärast 2025. aastat. Kolmandate riikide elektri asemel kasutame siis Euroopa Liidus toodetud elektrit. 

Kivisöest toodetakse täna Soomes vähe elektrit. Lähiaastatel lisandub 1600 MW Olkiluoto 3 tuumaelektrijaam, mille tootmine üksi on veidi suurem, kui Eesti tiputarbimine.

Kõik mainitud sulgemised on etteplaneeritud ja arvesse võetud üle-euroopalises süsteemipiisavuse hinnangus. Varustuskindlus Eestis on ka nende sulgemiste puhul tagatud.

Hüdroenergia tootmine sõltub veetasemest jões ehk ilmastikuoludest. ENTSO-E ja Eleringi analüüsid on hüdro tegelikku kättesaadavust hinnates väga konservatiivsed, simuleerides läbi 35 tegelikku kliima-aastat tunnipõhise täpsusega. Seega on analüüsi kaasatud ka väga kuivad aastad ehk ka kõige väiksema võimaliku tootmisega perioodid. Sama kehtib nii Läti, Soome kui kõigi teiste Euroopa riikide hüdrovõimsuste kohta.

ENTSO-E ja Eleringi süsteemipiisavuse analüüsid ei arvesta tuule või päikese kindla võimsusega, vaid analüüsid kasutavad tegelike kliima-aastate tegelikke tuule ja päikese olusid igaks tunniks iga modelleeritud 35 kliima-aasta jooksul. Ehk arvesse võetakse neid vaid selles ulatuses, millises need tegelikult on kasutatavad

Põlevkivielektrijaamad töötasid näiteks 2020. aastal väga kaugel oma täisvõimsusest. 2021. aasta veebruaris said põlevkivijaamade mõnedel päevadel suuremas mahus töötunde. Põlevkivijaamade kasutatav võimsus on tõenäoliselt lähiaastatel vähenemas, kuna põlevkivielekter ei suuda turul tavaolukorras konkureerida teise, väiksema CO2 emissiooniga tootmisviisidega. See, et põlevkivijaamad töötavad väikese võimsusega viitab tootmisvõimsuste ülejäägile ning vähenenud konkurentsivõimele.

Elering arendab nii laiemat Läänemere elektrivõrku kui konkreetset Eesti-Läti mereühendust just varustuskindluse vaates. Selline võrk lisab ühendusi teiste riikidega ja võimaldab samal ajal liituda võrguga avamere elektrijaamadel. Vaadates taastuvenergia arengut, võime üsna kindlad olla, et saame 2030. aastal ka seda potentsiaali osaliselt varustuskindluse tagamisel arvesse võtta. Ainuüksi Põhjamaades tekib juba mõne aasta jooksul 70 teravatt-tunni ulatuses uusi tuuleparke. Üleeuroopaliselt saab 2030 käsitleda 16% tuuleelektrijaamade võimsust kui kindlat võimsust.

Oleme varustuskindluse hindamisel väga konservatiivsed. Arvestame kõikide teadaolevate ning eeldatavate elektrijaamade sulgemisega. Arvestame väga erinevate tarbimise ja tootmise stsenaariumitega, sealhulgas näiteks väga külmade talvedega, mis tõstavad tarbimist, ning väga põuaste perioodidega, mis vähendavad hüdroenergia kättesaadavust. Arvestame tarbimismustrite muutumisega, näiteks elektriautode ulatusliku kasutusevõtuga.

Konservatiivse hinnangu kohaselt on aastal 2030 Euroopas kindlaid tootmisvõimsuseid 750 gigavatt, mis katab varuga ka prognoositava tiputarbimise 700 gigavatti.

Oleme seisukohal, ilma tõsise vajaduseta ehk ilma varustuskindluse taseme langemiseta pole tarvidust Eesti elektritarbija ja/või maksumaksja rahakoti kulul teha investeeringuid elektritootmisvõimsustesse, mis ilma taolise toetuseta pole elektriturul konkurentsivõimelised. 

Elering seisab varustuskindlust hinnates ja mittevajalike investeeringute tegemist vältides Eesti elektritarbijate huvide eest. Soovime, et Eesti tarbija ei peaks kulutama tarbetult raha varustuskindluse tagamiseks, kui selleks puudub vajadus. Soovime, et Eesti majanduse konkurentsivõime ei kannataks mittevajalike investeeringute läbi.

Ei, kindlasti mitte. See tähendab, et tootmisvõimsused ei kata täielikult tarbimist. Selline puudujääk võib olla näiteks vaid tuhandik tarbimise kogumahust. Selline puudujääk on reeglina katta reservide abil ning tavaelus pole sellel elektritarbijale mingit mõju.

Võimsusmehhanismi ehk Eesti puhul strateegilise reservi rakendamine on täiendav kulu elektritarbijale ning seetõttu tuleb see rakendada ainult põhjendatud vajadusel, ehk kui süsteemipiisavuse analüüs näitab, et tulevikus ei ole piisavus nõutud tasemel.

Näiteks maksab 280 MW suuruse strateegilise reservi hoidmine elektritarbijale 18 miljonit eurot aastas. Loomulikult tuleb mehhanism rakendada aegsasti, et turuosalistel oleks piisavalt aega investeeringute tegemiseks ehk vastavate võimsuste rajamiseks. 

 

Eestis on 2030. aastal praeguste andmete kohaselt kindlaid tootmisvõimsusi ligikaudu 1000 megavatti. Arvestame kolme energiaplokiga Narva elektrijaamades, kokku 660 MW. Järgmised ca 150 MW moodustavad taastuvenergial töötavad koostootmisjaamad. Suuremad on nende hulgas Väo koostootmisjaamad, Tartu ja Pärnu koostootmisjaamad, Helme, Sõmerpalu, Imavare, Iru jäätmepõletusjaam (biojäätmete osas). Kolmas suurem rühm jaamasid, mille võimsus on samuti ca 150 MW, on mittetaastuvenergial põhinevad tööstus- ja koostootmisjamad. Nende hulgas on kõige suuremad VKG, Sillamäe ja Eesti Energia kontserni õlitööstuse elektritootmisüksused.

Varustuskindluse hindamisel vaatame lisaks kriisistsenaariume, millest kõige reaalsem võib olla Balti riikide erakorraline eraldumine Venemaast ja saartalitusse langemine. Sellise olukorra jaoks vajame Eestisse 1000 megavatti kindlaid tootmisvõimsuseid, et süsteemi töökindlalt opereerida võimalikes kriisides koos Läti ja Leedu kolleegidega. Eesti elektritootjate esitatud andmete põhjal on ka 2030. aastal selline kogus võimsusi Eestis jätkuvalt olemas. Ja kui igal aastal teostatava uuringu alusel (järgmine 2021 detsember) ei peaks olema 1000MW kindlat tootmisvõimsust olemas, siis vähemalt sellel kümnendil rakendame strateegilise reservi mehhanismi antud võimsuse Eestis hoidmiseks, tagamaks ka kriisiolukordades tarbijate elektrivarustuskindlus. Seega oleme planeerinud arvestatavad varutegurid elektrisüsteemi, saamaks hakkama ka väga keerulistes olukordades.

Import kolmandatest riikidest (Vene Föderatsioon ja Valgevene) kokku oli 2020. aastal 4 TWh. ENTSO-E ja Eleringi analüüsid ei arvesta impordivõimalustega kolmandatest riikidest pärast 2025. aastat. Kolmandate riikide elektri asemel kasutame siis Euroopa Liidus toodetud elektrit. 

Kivisöest toodetakse täna Soomes vähe elektrit. Lähiaastatel lisandub 1600 MW Olkiluoto 3 tuumaelektrijaam, mille tootmine üksi on veidi suurem, kui Eesti tiputarbimine.

Kõik mainitud sulgemised on etteplaneeritud ja arvesse võetud üle-euroopalises süsteemipiisavuse hinnangus. Varustuskindlus Eestis on ka nende sulgemiste puhul tagatud.

Hüdroenergia tootmine sõltub veetasemest jões ehk ilmastikuoludest. ENTSO-E ja Eleringi analüüsid on hüdro tegelikku kättesaadavust hinnates väga konservatiivsed, simuleerides läbi 35 tegelikku kliima-aastat tunnipõhise täpsusega. Seega on analüüsi kaasatud ka väga kuivad aastad ehk ka kõige väiksema võimaliku tootmisega perioodid. Sama kehtib nii Läti, Soome kui kõigi teiste Euroopa riikide hüdrovõimsuste kohta.

ENTSO-E ja Eleringi süsteemipiisavuse analüüsid ei arvesta tuule või päikese kindla võimsusega, vaid analüüsid kasutavad tegelike kliima-aastate tegelikke tuule ja päikese olusid igaks tunniks iga modelleeritud 35 kliima-aasta jooksul. Ehk arvesse võetakse neid vaid selles ulatuses, millises need tegelikult on kasutatavad

Põlevkivielektrijaamad töötasid näiteks 2020. aastal väga kaugel oma täisvõimsusest. 2021. aasta veebruaris said põlevkivijaamade mõnedel päevadel suuremas mahus töötunde. Põlevkivijaamade kasutatav võimsus on tõenäoliselt lähiaastatel vähenemas, kuna põlevkivielekter ei suuda turul tavaolukorras konkureerida teise, väiksema CO2 emissiooniga tootmisviisidega. See, et põlevkivijaamad töötavad väikese võimsusega viitab tootmisvõimsuste ülejäägile ning vähenenud konkurentsivõimele.

Elering arendab nii laiemat Läänemere elektrivõrku kui konkreetset Eesti-Läti mereühendust just varustuskindluse vaates. Selline võrk lisab ühendusi teiste riikidega ja võimaldab samal ajal liituda võrguga avamere elektrijaamadel. Vaadates taastuvenergia arengut, võime üsna kindlad olla, et saame 2030. aastal ka seda potentsiaali osaliselt varustuskindluse tagamisel arvesse võtta. Ainuüksi Põhjamaades tekib juba mõne aasta jooksul 70 teravatt-tunni ulatuses uusi tuuleparke. Üleeuroopaliselt saab 2030 käsitleda 16% tuuleelektrijaamade võimsust kui kindlat võimsust.

Mille kohta sa infot otsid?

Kõik Lihtlehekülg Uudis Failid Kontaktid Book page Konsultatsioon Hooldustööd