Sagedusreservid ja nende rahastamine

Eesti ja teised Balti riigid ühendavad järgmise aasta veebruaris end lahti Venemaa elektrisüsteemist ja liituvad Mandri-Euroopa süsteemi ja sagedusalaga. See on Eesti taasiseseisvumisaja suurim muutus energeetikas. Energeetikas on selle tähendus võrreldav Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga. Nagu ikka, kaasneb iseseisvusega vastutus ja sellel on hind.

Liitudes Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga vähendame geopoliitilisi riske ja muudame end täielikult sõltumatuks Venemaast, millel on siiani teatud võimalused meie elektrivõrgu ja -turu mõjutamiseks. Võib öelda, et saavutame sellega energeetikas iseseisvuse. Samas liitume oma elektrivõrguga Euroopa riikidega, kellega jagame samu väärtusi. Sarnase muudatuse tegid mitmed Ida-Euroopa riigid läbi juba aastaid tagasi. Kahe aasta eest tegi sama ka Venemaa rünnaku alla sattunud Ukraina, võimaldades seeläbi sõjaolukorras tagada oma rahvale elektrivarustus.

Lisaks füüsilise taristu (liinid, alajaamad jne) uuendamisele peame Vene süsteemist lahkumise järel võtma täieliku kontrolli süsteemi reaalajas juhtimise üle, sh sageduse juhtimise üle. Teatavasti peab elektrisüsteemis tarbimine olema igal hetkel võrdne tootmisega. Vastasel korral läheb sagedus paigast, mis toob kaasa elektriseadmete seiskumise. Halvemal juhul võib kogu elektrisüsteem kustuda (blackout), millel on suur mõju kogu ühiskonna igapäevasele toimimisele. Täielikult seiskunud elektrisüsteemi käivitamine on keerukas ja selleks võib kuluda päevi.

Sagedus muutub, kui elektritootmine ja tarbimine pole võrdsed ehk elektrisüsteem ei ole tasakaalus. Kui tarbimine on suurem, siis sagedus langeb, kui tootmine on suurem, siis sagedus tõuseb.

Lisaks tarbimise ja tootmise juhusliku iseloomuga (näiteks ilmaoludest tingitud) muutustele viivad sageduse paigast ära elektrisüsteemis juhtuda võivad avariid, näiteks mõne elektrijaama ootamatu seiskumine või tarbimise planeerimatu langus elektrivõrgus toimuva avarii korral, kui suur hulk kodusid ja tööstusettevõtteid jääb elektrita. Samuti ohustab tasakaalu välisühenduste, näiteks Eesti-Soome merekaablite ootamatu rike.

Tarbimise ja tootmise tasakaal tuleb kiiresti taastada, et avarii ei kasvaks süsteemi kustumiseks. Kui tarbimine ületab tootmist, tuleb kasutada reservvõimsusi ehk selliseid elektrijaamasid või ka akupankasid, mis parajasti ei tööta või ei tööta täisvõimsusel, kuid mida saab operatiivselt käivitada või mille võrku antava elektri kogust suurendada. Kui elektritoodang ületab tarbimist, on tasakaalu saavutamiseks vaja võrku antava elektri kogust hoopis vähendada või tarbimist suurendada.

Alates sünkroniseerimisest hakkavad Eesti ja teised Balti riigid kasutama aeglasemate reservide kõrval ka kiireid reserve, mis rakenduvad automaatsel loetud sekundite või minutite jooksul. Varem kasutasime Venemaalt pärinevaid kiireid reserve. Sünkroniseerimisest alates peavad sellised reservid olema meie enda kontrolli all. Läheme üle sarnasele reservide hankimise süsteemile, mida kasutavad teised Euroopa riigid.

Elering ja teised süsteemihaldurid ostavad taolisi reserve selleks loodud reserviturgudelt, kus teevad pakkumisi elektrijaamade, akupankade ja tarbimise juhtimise teenuse pakkujad. Elektri tarbijad saavad tänu reservidele stabiilse ja turvaliselt toimiva elektrisüsteemi. Samal ajal tekivad ettevõtetele uued võimalused elektri müügiks. Sagedusreservide turg lisab seega kindlust investoritele, kes kaaluvad uute juhitavate elektrijaamade ehitamist.

Enne turu avanemist on reservide hankimise kulu keeruline täpselt hinnata. Kulu sõltub paljudest asjaoludest, näiteks sellest, kui paljud turuosalised hakkavad aktiivselt reservide turul osalema, millist hinda nad reservide eest küsivad ja millised on samal ajal hinnad teistel elektriturgudel (päev-ette ja päevasisene turg). Süsteemihaldurid reservide kasutamiselt ise tulu ei teeni ehk küsivad reservide eest ainult nii palju raha, kui ise reservide hankimiseks kulutavad.

Reservide rahastamises osalevad vahetult bilansihaldurid, kelle ülesanne on tagada, et tarbimine ja tootmine nende portfellis oleks tasakaalus. Kui bilansihaldurid tasakaalu ise ei suuda taastada, siis sekkub süsteemihaldur, kes peab hea seisma terve süsteemi toimimise eest. Bilansihaldurid hakkavad reservi eest maksma vastavalt oma portfelli suurusele. Arvesse läheb nii tarbitava kui toodetava elektri kogus.

Bilansihalduritele rakenduvad indikatiivsed tariifid

Elering vaatab tariifid vajaduse tekkimisel ümber ja korrigeerib neid lähtuvalt tegelikest kuludest, teatades tariifide muutmisest kaks kuud ette. Detailsem info reserviturgude kohta küsimuste ja vastuste vormis:  

Eleringi reserviturgude Q&A.

See, mil viisil jõuab reservide hankimise kulu elektri lõpptarbijateni, sõltub bilansihaldurite ja elektrimüüjate otsustest.