KKK: elektrisüsteemi taaskäivitamise võimekus ja gaasijaamad

Eleringi ülesanne on tagada, et Eesti elektrisüsteem toimiks igal ajahetkel. Põhivõrgu töökindlus on tavapärastes oludes muljet avaldav 99,99 protsenti, ent hakkama tuleb saada ka siis, kui energiataristut sihilikult kahjustatakse. Lisaks, Lõuna-Euroopa näitel teame, et ka töökindlad süsteemid võivad halbade asjaolude kokkulangemisel täielikult kustuda.

Kui tuled, soojavarustus ja sidevõrk kogu Eestis kustuvad, siis on tähtis, milline jaam käivitub kiiresti, kus see asub ja kas see jaksab süsteemi käima tõmmata. Kui seni oleme toetunud Kiisa elektrijaamale ja Estlink1 välisühendusele, siis praeguses geopoliitilises olukorras näeme, et sellest jääb väheks.

​​​​​​Ei hakka. Eleringi ülesanne on tagada, et Eesti elektrisüsteem toimiks igal ajahetkel. Seetõttu esitas Elering avalikule konsultatsioonile plaani hankida süsteemiteenusena taaskäivitamise võimekust. Gaasielektrijaamad, mis suudavad väga kiiresti käima minna, on üks võimalik lahendus. Ka Kiisa elektrijaam, mis on praegu ainus kohapealne taaskäivitamise võimekusega avariireservjaam, on gaasielektrijaam. Elering ise jaamasid rajama ei hakka.

Eesti inimesed ootavad Eleringilt varustuskindluse tagamist ja halvimas olukorras elektrisüsteemi kiiret elustamist. Mida rohkematest kohtadest saab elektrisüsteemi käivitama hakata, seda suurem on tõenäosus, et inimesed saavad kiiremini oma igapäevaeluga jätkata. Iga kustunud tund maksab ühiskonnale kümneid miljoneid eurosid.

Hajutatud tootmine on mõistlikum kui kogu võimsuse koondamine ühte kohta, sest see vähendab ühe suure sõlme riski. Kui suured ülekandeliinid mingil põhjusel katkevad, on tarbimiskeskuste juures kohapeal võimalik elektrisüsteemi elustada ja käimas hoida ega pea ootama, kuni Elering parandab kaugemaid kõrgepingeliine.

Elektrisüsteemi vaates on oluline, et juhitav võimsus paikneks seal, kus see toetab võrku kõige paremini. See tähendab, et need peavad asuma tarbimiskeskuste lähedal, kuid täpsed asukohad sõltuvad nende ettevõtjate plaanidest, kes soovivad Eleringile teenust pakkuma hakata.

Võimalikud piirkonnad oleme valinud  selle järgi, et neist oleks võimalik tagada elektriühendus võimalikult paljudesse Eestimaa kodudesse ja ettevõtetesse. Ajalooliselt on lõviosa Eestis tarbitavast elektrienergiast liikunud idast läände, mis tähendab selles koridoris tugevat võrku. Ida-Virumaale on juba ka kerkimas varustuskindlust toetav 100 MW võimsusega gaasielektrijaam. Seega järgmine asukoht, kuhu on mõistlik rajada elektrisüsteemi taaselustamiseks sobilik elektrijaam, võiks jääda elektri senise nö kiirtee keskele, Rakvere ja Püssi kanti. Sealt saab alustada taaskäivitamist nii Narvas kui ka Kesk-Eestis.  

Lõuna-Eestis on suurim tarbimiskeskus Tartu ja selle ümbrus, kust on võimalik elektrit justkui kiirtena suunata ümbritsevatesse paikadesse, olgu selleks siis Võrtsjärve- või Peipsi-äärne kant või kaugemad külad Värskast Missoni.  

Järva- ja Viljandimaal pakuvad geograafiline asend ja tugevad ühendused suuremate tarbimiskeskuste vahel hea võimaluse saada pingestatud mitmelt suunalt.

Suursaared saaks tulevikus oma taaskäivituse Pärnu piirkonnast, Läänemaa ka Põhja-Eestist. 

Tallinn ja selle ümbrus, kus elab kokku pool Eesti elanikkonnast, on tarbimiskeskusena Eesti suurim ja kuigi siin on juba olemas Kiisa elektrijaam, jääb sellest elektrisüsteemi piisavalt kiireks elustamiseks väheks. Seepärast näeme, et Tallinna ümbruses peaks teenust pakkuma lisaks veel jaamad nii ida kui ka lääne suunalt.    

Tegemist on varustuskindluse vajaduse hinnanguga ja viitab maksimaalsele mahule, mida elektrisüsteem võib teatud tingimustel vajada. Taaskäivituse võimsuse täpne maht, tingimused ja ajakava selguvad pärast avalikku konsultatsiooni.

Maksimaalne maht ei tähenda, et see hangitakse ühekorraga või samadel tingimustel. Oleme ka arvestanud, et kavandatava hankega nii suurt mahtu ei saa. Eesti varustuskindlus on oluliselt paremas seisus, kui süsteemiteenuse hankimisega suudame tagada ka 500 MW taaskäivitamise võimsust. 

Ei hakka. Kavandatav roll on seotud varustuskindluse, mitte püsivalt elektri tootmisega. Selliste jaamade eesmärk on olla valmis käivituma siis, kui elektrisüsteem seda vajab. Näiteks kõrge tarbimise, vähese taastuvenergia tootmise või ootamatute rikete korral. Seetõttu on nende töötundide arv ja turule pääsemine piiratud mõnesaja tunnini aastas. Nad ei konkureeri elektrijaamadega, mis peaksid pidevalt elektrit tootma.

Turgudel osalemine ei oleks jaamade jaoks siiski piiratud - sõltuvalt tarbimisest ja pakutavast hinnast võivad nad turule pääseda. 

Varustuskindluse lahendusi ei hinnata ainult töötundide järgi. Nende väärtus seisneb valmisolekus. Sama loogika kehtib ka päästevõimekuse, reservide ja kriisivalmiduse puhul. Neid ei vajata iga päev, kuid kriitilisel hetkel peab võimekus olemas olema.

Elektrisüsteemis võib mõni tund olla väga suure mõjuga. Kui juhitavat võimsust ei ole piisavalt, võib tulemuseks olla väga kõrge elektrihind või halvimal juhul tarbimise piiramine. Kui elektrisüsteem näiteks taristu tahtliku kahjustamise tõttu täielikult kustub, siis iga kustunud tund maksab ühiskonnale kümneid miljoneid eurosid ning kogu süsteemi taastamine oleks tunduvalt keerukam.

Lisaks aitaks näiteks gaasijaam lõigata ka kõrgeid hinnatippe, mõjutades elektri hinda tarbijale soodsas suunas.

Iga varustuskindluse lahendus maksab midagi. Küsimus on selles, milline lahendus tagab vajaliku töökindluse kõige mõistlikuma kogukuluga. Sellised elektrijaamad, mida tuleb kasutada harva, kui soodsaid allikaid ei ole mingil põhjusel võtta, töötavad vähese arvu tunde ja nende puhul ei ole väga oluline, mis on nende selle hetke tootmiskulu või kütusekulu.

Juhitav võimsus võib hoopis aidata piirata väga kõrgeid hinnatippe olukordades, kus turul on elektrit vähe. Eleringi arvutused näitavad, et kui 2025/2026 talvehooajal oleks Eestis töötanud tiputundidel põlevkivielektrijaamade asemel gaasijaamad, oleks see ainuüksi detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuuga hoidnud kokku umbes 30 miljonit eurot. 

Seda riski tuleb hinnata ja maandada. Kui jaamad töötavad vaid piiratud tundidel, on nende aastane gaasitarbimine oluliselt väiksem kui pidevalt töötavatel elektrijaamadel. Samas peab varustuskindluse lahendus arvestama ka kütuse kättesaadavust kriisiolukorras. Seetõttu tuleb hinnata gaasi tarneahelaid, varusid, alternatiivseid kütuseid ja jaamade paiknemist.

 Varustuskindluse võimalike gaasijaamade gaasivajadus on aastas 1-2 TWh.

Soome-Balti piirkonna gaasivarustus tugineb Inkoo ja Klaipėda LNG-terminalidele, Inčukalnsi gaasihoidlale ning ühendusele Mandri-Euroopaga. Kogu regiooni gaasitarbimine on u 45 TWh, LNG-terminalide aastane gaasistamise võimekus u 60 TWh. Läti gaasihoidla võimaldab varuda kogu regiooni umbes poole-aastase gaasitarbimise mahu.

Sellegipoolest on impordiga seotud riskide maandamiseks oluline, et uued jaamad – kui need on gaasijaamad –, oleksid tehniliselt valmis kasutama tulevikus ka taastuvaid või madalama heitega gaasilisi kütuseid, näiteks biometaani või vesinikku. See vähendaks pikaajalist sõltuvust fossiilsest maagaasist.

Elering hindab lahendusi elektrisüsteemi varustuskindluse vajaduse järgi ega eelista üht tehnoloogiat teisele.

Oluline on lahenduse tehniline sobivus: juhitav, kiiresti käivitatav ja sobiv reservvõimsuseks. Gaasijaamad on tehnoloogiliselt selleks tõesti sobivad, kuid see ei välista ka mõnda muud tehnoloogiat. Tulevaste otsuste alus on varustuskindlus, tehniline teostatavus ja kogukulu tarbijale.

Ei pane. Isegi kui hajutatud taaskäivitamise teenuse hange õnnestuks sajaprotsendiliselt ja maksimaalne 900 MW realiseerub, ei ole veel kaugelt ette tulemas lage, mis teiste tehnoloogiate ees ukse kinni lööb.  Transport, küte ja tööstus liiguvad järjest enam elektrile ehk kasv vajadustes jätkub ka peale 2035. aastat. Eeldatavasti juba 2040. aastal on puudujääk suurusjärgus 400-600 MW.  

Erinevatel lahendustel on energiasüsteemis ka erinev roll. Tugevaima energiasüsteemiga on tavaliselt need riigid, millel on mitmekesine energia tootmise portfell ehk on erinevat tüüpi elektrijaamad.  

Tuule- ja päikeseenergia toodavad siis, kui ilmastikutingimused on sobivad, ja aitavad tarbija jaoks hinda alla tuua. Salvestus aitab elektrit ajas nihutada. Tuumaenergia võib tulevikus pakkuda suurt juhitavat tootmist, kuid selle valmimine võtab aastaid ning sõltub poliitilistest, õiguslikest ja investeerimisotsustest.

Gaasielektrijaamade eelis varustuskindluse vaates on kiire käivitumine ja suhteliselt lühem rajamisaeg, samuti teiste tehnoloogiate võrreldes suhteliselt madalam rajamise maksumus. Need sobivad eelkõige reserv- ja tipuvõimsuseks, mitte püsivõimsuse tagamiseks.

Eesti elektrisüsteem vajab eri tüüpi lahenduste koosmõju.

Eleringi plaan tuleneb otseselt ENMAKist. Arengukava ütleb selgelt, et Eestil on vaja uusi juhitavaid võimsusi ja Eleringil on roll nende piisavuse tagamisel. Eleringi plaan on seega ENMAKi praktiline jätk. Piltlikult öeldes, kui arengukava ütleb, et majal peab olema toimiv tagavaraväljapääs, siis Eleringi ülesanne on öelda, milline uks, kuskohas ja kui kiiresti avatav see peab olema.

Ei ole. Energiasüsteemi pikaajalised poliitilised valikud teeb riik. Eleringi kui süsteemihalduri vastutus on tagada energiasüsteemi toimimine igas olukorras. See tähendab muu hulgas taaskäivitamise võimekuse rajamist.

Suureneb risk, et elektrisüsteemi kustumisel võtab taaskäivitamine aega kauem, kui Eesti ühiskond tegelikult ootab ja vajab. See toob omakorda kaasa ulatusliku rahalise kahju kõigile.

Samuti tähendab see kõrgemaid hinnatippe ja suuremat sõltuvust impordist. Halvimal juhul võib tekkida vajadus tarbimist piirata.

Eleringi ülesanne on selliseid riske ette näha ja pakkuda lahendusi enne, kui probleem käes on. Varustuskindluse lahendus peab põhinema võimekusel, millele saab kriitilisel hetkel kindlalt toetuda. Eesti ei saa ehitada varustuskindlust eeldusele, et järgmine kriis tuleb mugaval ajal, õiges kohas ja paraja etteteatamisega.

Tuumajaam ja ka potentsiaalse tulevikutehnoloogiana välja käidud mõte süsinikupüüdmisega põlevkivielektrijaamast lahendavad Eleringi plaanist hoopis erinevat ülesannet. Esimesed on pika ajahorisondiga ja suuremahuliseks tootmiseks mõeldud tehnoloogiad, Eleringi plaan aga sisuliselt kriisivõimekus, mis peab aitama elektrisüsteemi taastada siis, kui ühendused ja tavaline turg ei tööta. Tavalisel turul nad omavahel ei konkureeri. 

Tuumaenergia kohta ütleb ENMAK, et see võib energiaallikana lisanduda juhul, kui täidetud on vastavad ohutus-, keskkonnakaitselised ja muud nõuded, toodetav elekter on kodutarbijatele taskukohase ja äritarbijatele konkurentsivõimelise hinnaga.

Tulevikulahendused on kahtlemata vajalikud, aga need ei asenda võimet elektrisüsteem pärast tõsist häiret kiiresti uuesti käima tõmmata. Eesti elektrisüsteemil peab olema piltlikult öeldes elustamisaparaat seinal valmis: harva kasutatav, kuid kriitilisel hetkel vältimatu. 

Gaasijaam ise ei saa hinda oma marginaalkulust „üles tõsta“. Gaasijaama pakkumishind elektriturul sõltub peamiselt tema kütusekulust ehk gaasi ja CO2 hinnast. Kui turuhind on kõrgem kui jaama enda otsene tootmiskulu, teenib gaasijaam tulu, millest peab katma oma kapitali- ja püsikulud.

Selliseid juhitavaid jaamu on eelkõige vaja varustuskindluse jaoks, näiteks tuulevaiksetel ja külmadel talveõhtutel, kui taastuvenergia tootmine on madal. Või kui peaks juhtuma, et elektrisüsteemi tabab väga suur rike ja seda on vaja hakata taaskäivitama.

Kuna selliseid tunde on vähe, siis osalevad tavapäraselt gaasijaamad ka näiteks reservturgudel või pakuvad elektrisüsteemi tugiteenuseid nagu taaskäivitamine. Osad riigid töötavad välja ka võimsusmehanisme, mille kaudu makstakse sellistele jaamadele valmisoleku eest, et vajalik tootmisvõimsus oleks süsteemis olemas ka siis, kui ta igapäevaselt väga palju ei tööta.

Lühiajaliselt võib tunduda, et jaama oleks odavam pidevalt töös hoida, sest käivitamine ja seiskamine tõesti maksavad ning kulutavad seadmeid. Elektriturul on aga määrav see, kas toodetud elektri hind katab ära kütusekulu. Kuna Eestis on avatud elektrisüsteem, ei pääse gaasijaamad konkureerima naaberriikide tootmisega. Ainult gaasijaamadega elektrit tootes oleks elektri lõpphind tarbijale kallim. Gaasijaama puhul on peamine kulu gaas ja CO2. Kui turul on palju odavat tuule-, päikese- või hüdroenergiat, millel kütusekulu sisuliselt puudub, siis elektri börsihind langeb madalamale kui gaasijaama tootmiskulu. Sellisel juhul toodaks jaam iga töötava tunniga kahjumit.

Seetõttu ongi mõistlikum jaam ajutiselt seisma panna ja käivitada ainult siis, kui elektri tarbimine on kõrgem. Tänapäeva elektrisüsteemis muutub juhitavate jaamade roll järjest rohkem varustuskindluse jaamadeks ehk nö tiputundide jaamadeks ja reserviteenuse pakkujateks, aidates katta tarbimise tippe ja taastuvenergia kõikumisi. Taaskäivitamise võimekust ja reserve on elektrisüsteemis igal juhul vaja sõltumata sellest, kas elektrit toodetakse taastuvelektrist või mõnest muust allikast