Iseseisvus, mida mõõdetakse hertsides

Arvamusartikkel Õhtulehes 20.08.2026

Erkki Sapp, Eleringi juhatuse liige

Kaks aastakümmet ettevalmistusi

Venemaast pärit energiasõltuvuste vähendamine ei toimunud ühe otsuse ega ühe projektiga. Kaks aastakümmet, kilomeeter kilomeetri järel nii maal kui merel ehitas Eesti ühendusi, mis said sillaks vabaduseni. 

Eesti ja kogu Baltikumi esimene elektriühendus Skandinaaviaga EstLink 1 valmis 2006. aastal. Kaheksa aastat hiljem lisandus EstLink 2 ning ülekandevõimsus Soome suunal kasvas 1000 megavatini. EstLinkid avasid tee Põhjamaade elektriturule ning suurendasid Eesti valikuvõimalusi. 

Balticconnector ühendas 2020. aastal esimest korda Eesti ja Soome gaasivõrgud. Kui Venemaa alustas 2022. aastal Ukraina vastu sõda, oli ühendus juba olemas ning ajalooliselt Vene gaasist sõltunud piirkond suutis kiiresti ümber orienteeruda.

Eesti ja Läti kolmas elektriühendus valmis samuti 2020. aastal, mis kasvatas lõunasuunalist ülekandevõimsust 1000 megavatini ja kõrvaldas senise pudelikaela. See oli üks paljudest tehnilistest eeldustest, mis tegi hilisema sagedusala vahetuse üldse võimalikuks.

Selle töö üks kõige vähem nähtav osa asub kolmes sünkroonkompensaatorjaamas, kus igaühes töötab hiiglaslik bussisuurune hooratas, mis annab elektrisüsteemile inertsi. Need seadmed aeglustavad sageduse muutumise kiirust, et rikke korral jääks aega järgmiste reservide käivitamiseks. Varem ei olnud Eestis ühtki sellist seadet, sest sageduse hoidmise eest vastutas naaberriik.

Otsustav hetk saabus 8. veebruaril 2025, kui Eesti lülitas end koos Läti ja Leeduga täpselt kell 9.09 Venemaa kontrollitud sagedusalast välja. Viimane füüsiline nabanöör, mis oli sidunud Balti riikide elektrisüsteemi endise okupandiga, lõigati läbi. Järgnes ligi 29 tundi saartalitlust, mille jooksul hoidsid kolm Balti riiki esimest korda ajaloos oma elektrisüsteemi sagedust täiesti iseseisvalt.

Järgmisel päeval kell 14.05 lülitati sisse Leedu ja Poola vaheline ühendus. Balti elektrisüsteem sai osaks Mandri-Euroopa sagedusalast, kuhu kuulub üle 400 miljoni tarbija 26 riigis.

Enamiku Eesti inimeste jaoks ei juhtunud sel nädalavahetusel midagi erilist. Kohvimasin töötas, tramm sõitis ja pagariäri avas hommikul uksed. Energeetikas on suurim saavutus see, kui igapäevane elu jätkub katkestusteta.

Iseseisvus tähendab vastutust

Aasta 1991 andis Eestile poliitilise iseseisvuse, 2025. aasta energiasüsteemi iseseisvuse. Kummagi märgilise sündmuse järel ei saa öelda, et töö on tehtud. Mandri-Euroopa sagedusalaga liitudes võtsime endale kohustuse hoida ise oma elektrisüsteemi sagedust. Elering ja meie Balti kolleegid teevad seda nüüd igal ajahetkel.

Kuigi Eesti on praegu paremini ühendatud kui kunagi varem, ei ole väljakutsed kaugeltki lõppenud. Elektritarbimine kasvab, elektritootmine sõltub üha rohkem ilmast ning süsteem vajab piisavalt võimsust ja reserve, mis suudavad reageerida ka siis, kui tavapärases süsteemis tekib tõrge. Läänemere viimaste aastate juhtumid on samal ajal näidanud, et merekaableid ja torusid saab ka sihilikult kahjustada.

Energiataristu eripära on see, et otsused liinide, ühenduste, reservide ja teiste süsteemi toimimiseks vajalike võimekuste kohta tuleb teha kümme või kakskümmend aastat varem, kuigi keegi ei tea täpselt, milline on järgmine tehnoloogia või kriis ning milliseks kujuneb energia hind. Investeerimine on kallis, kuid investeerimata jätmine läheb lõpuks veel kallimaks.

34 aastat pärast poliitilise iseseisvuse taastamist sai Eesti elektrisüsteem vabaks ühest oma viimasest nõukogude ajast pärinevast tehnilisest sõltuvusest. Mõlemat tähtpäeva tasub meenutada, et mõista: iseseisvus ei ole seisund, mille saab kord saavutada ja seejärel iseenesestmõistetavaks pidada.