Euroopas ollakse rajamas uut energiataristut, kas soovime olla selle osa või jääda kõrvale
Euroopas rajatakse vesinikutaristut, suurendamaks Euroopa Liidu energiasõltumatust ja taaskäivitamaks turtsuvat majandusmootorit. Soomet nähakse sealjuures kui odava energia allikat ning Kesk-Euroopas ollakse valmis investeerima “energia kiirtee” rajamisse – Eestil on valida, kas olla kiirtee üks sõidurada või kraav selle kõrval.
Artikkel Postimehes 01.12.2025
Siim Iimre
Eleringi teadus- ja arendustegevuse juht
Maailma majanduslikus ja tehnoloogilises võidujooksus on vältimatu, et meie energiatarve tulevikus kasvab. Olenemata, kas energiatarbimise kasv tuleb uutest AI andmekeskustest, elektriautodest või vajadusest ookeanist värsket vett toota – kõik nad vajavad suurtes kogustes energiat.
Pingelise geopoliitilise olukorra tõttu tundub lühinägelik selle kasvava energiavajaduse allikat otsides planeerida sisse suurem sõltuvus ookeanitagustesse energiatarnetesse. Euroopa arvab olevat õppinud vene energiasõltuvuse kogemusest ning soovib tulevikus suurendada energeetilist sõltumatust, kaotamata seejuures majanduse konkurentsivõimet.
Kohalikke soodsaid energiaallikaid Euroopa Liidus peale tuule, päikese ja tuumaenergia eriti ei ole ning Euroopa Komisjon on võtnud eesmärgiks nende osakaalu suurendada. Seda tehes on aga jõutud olukorda, kus ainuüksi ilmastikust sõltuvast taastuvenergiast (ja raskeski reguleeritavast tuumaelektrist) ei piisa, vaid juurde on vaja mingit kütust /energiakandjat, mis modereeriks elektritootmise muutlikust ja võimaldaks energiat pikemate perioodide jooksul salvestada. Paljudes Euroopa ülikoolides ja mõttekodades on jõutud järeldusele, et sellist rolli võiks täita vesinik. See aga nõuaks lisaks elektritaristu arendamisele investeeringuid spetsiaalse vesinikutaristu välja arendamiseks. See on aga Euroopa suurriikide mastaabis vältimatu, kui soovitakse enda energeetilist sõltumatust suurendada ja konkurentsis püsida.
Miks vesinik?
Vesinik on juba maailmas ja Euroopas kütusena laialdaselt kasutuses, lihtsalt seda toodetakse täna imporditud fossiilkütustest energiamahukates tööstustes. Euroopas tarbiti 2024. aastal 7,9 miljonit tonni vesiniku. Energia ühikutes teeb see 260 TWh aastas, ehk umbkaudu sama kogus mis tarbiti 2024. aastal Hispaanias elektrina. Suurimaks vesinikku tarbivaks riigiks on Saksamaa, kus kasutatakse seda väetiste tootmiseks ja kemikaalide rafineerimises. Kirjeldatud vesiniku transportimiseks tööstuspiirkondades eksisteerib Euroopas juba mitmeid tuhandeid kilomeetreid torustikke ja on olemas tööstuslik ekspertiis - see toimib.
Uus, arendamisel olev vesinikutaristu (torustik) erineb vanast tööstuse põhisest vesinikutaristust üleeuroopalise mastaabi ja integreeritusega elektrisüsteemi külge. Fossiilenergiast toodetud vesinik soovitakse asendada taastuvelektrist toodetud vesinikuga.
Euroopa elektrisüsteemile oleks vesinikusüsteem kui puhver, kuhu suunata elektri ülejääk ja võtta energiat perioodidel kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Pikemateks perioodideks on vesinikku võimalik hoiustada maa-alustes hoidlates.
Kesk-Euroopa energianälja vaatenurgast paistab Soome riigina, kus odavat elektrit vesiniku tootmiseks on külluses ning kuhu mahuks rajama veelgi tootmisvõimsust — kui vaid leiduks turg, kuhu seda müüa.
Ärilist potentsiaali Saksamaale energiat müüa näeb ka Soome riik, mis 2023. aastal deklareeris, et nemad võiksid toota 2030. aastaks 10% Euroopa taastuvenergiast toodetud vesinikust. Kahepoolsest huvist on välja kasvanud kindel kavatsus ehitada tugev energiaühendus, nö „energia kiirtee“ Soome ja Saksamaa vahele.
Kui vesinik läbi Eesti ei liigu, jääme tulevikus paljudest võimalustest kõrvale
Praegu on kaalumisel kaks võimalikku marsruuti – üks neist kulgeks läbi Eesti (NBHC, Nordic-Baltic Hydrogen Corridor – ehk Põhjamaade-Balti vesinikukoridor), teine aga meist mööda, läbi mere (Baltic Sea Hydrogen Collector). Viimast arendavad peamiselt Soome ja Saksa gaasi süsteemihaldurid.
Küsimus Eestile on lihtne: kas tahame olla osa tuleviku Euroopa energiamajandusest või piirdume kõrvaltvaataja rolliga? Viimane võib tähendada, et kaotame võimalusi siia energiamahukat tööstust meelitada või kasvõi ise sakslastele veidi vesiniku müüa.
Elering on otsustanud vähemalt arendusfaasis osaleda Põhjamaade–Balti vesinikukoridori projektis, sest meie hinnangul kaotaks Eesti rohkem, kui me jääksime Euroopast kõrvale. Kui Euroopas rajatakse uut energiataristut, peab Eestile jääma võimalus sellega ühenduda ning parim viis selle tagamiseks on taristu kulgemine läbi Eesti territooriumi.
Eleringil on pikaajaline kogemus gaasitorustike rajamise ja haldamisega, mis loob tugeva aluse ka vesiniku taristu arendamiseks. See tähendab, et suudame rajada uue taristu, mis ei ole üksnes tehniline ühendus, vaid pakub Eestile nii majanduslikku kui ka strateegilist väärtust.
Seetõttu osaleb Elering koos Soome, Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa süsteemihalduritega Põhjamaade–Balti vesinikukoridori projektis.
Projekti on tunnustanud ka Euroopa Komisjon, kes lisas selle prioriteetsete ülepiiriliste energiaprojektide nimekirja (PCI list - Projects of Common Interest). See andis võimaluse süsteemihalduritel saada Euroopa Liidult 50%-line rahaline toetus planeerimistegevuse algatamiseks.
Eesti vaates võiks meie riiki läbiva maismaatrassi eelistamine olla strateegiliselt läbimõeldud samm, mis tagab Eestile koha Euroopa tuleviku energiasüsteemis. See tähendab, et me loome ühenduse nii Põhjamaade kui ka Kesk-Euroopa vesinikuturuga, jäädes osaks ühtsest tarnevõrgustikust, mitte perifeeriaks selle äärealal. Selline otsus tugevdab Eesti energiajulgeolekut, varustuskindlust ning avab uksed uutele investeeringutele, näiteks tööstusele,mis loob kõrgelt tasustatud töökohti.
Esialgu transiiditorustikuna toimiv toruühendus võiks kujuneda Eesti vesinikutaristu kujundamise alusvõrguks, mille külge saab edaspidi arendada siseriiklikke lahendusi ja haruühendusi. Lisaks looks selline taristu tugeva raamistikuna teaduse ja tehnoloogia arengule, võimaldades Eesti ülikoolidel ja teadusasutustel katsetada uusimaid vesinikutehnoloogiaid, energiasalvestuslahendusi ja digitaalseid juhtimissüsteeme. See omakorda aitaks välja töötada uuenduslikke lahendusi nii koduturule kui ka ekspordiks.
Kui aga lubame alternatiivsel marsruudil minna läbi mere Eestist mööda, kaotame tulevikus võimaluse osaleda vesinikumajanduse arengus. See ei ole pelgalt infrastruktuuri küsimus – see puudutab Eesti majanduse konkurentsivõimet, tööhõivet ja positsiooni Euroopa energiarajatiste kaardil. Iga mööda minev toru tähendab kaotatud võimalust teaduse ja tehnoloogia arenduseks, uute tööstusharude tekkeks ning strateegiliseks väärtuseks, mida vesinikumajandus Eestile võib tuua.
Uue energiataristu võidujooksus püsimiseks peame riigina tegutsema. Peame looma eeldused, et soomlased ja sakslased saaksid meid selle taristu rajamisel toetada. Selleks tuleb läbi viia riigi eriplaneering, mille käigus Eesti planeerijad, ettevõtted ja elanikud saavad kaasa rääkida, kuidas vesinikukoridor võiks Eestis kulgeda. Planeerimisprotsessi alustades saame loota Euroopa Liidu rahalisele toele, kuid algatus ja tahe peavad tulema Eestist endist. Alles pärast planeerimisprotsessi valmimist saame langetada otsuse, kas vesinikutaristu ka tegelikult rajada.