Eleringi analüütik Pärtel Tani: “Pärast 8. veebruari on olnud küll põnevust, aga ohtu mitte“

Elektriala intervjuu 27.05.2025

Eleringi Mustamäel asuvasse hoonesse sisenejal tuleb läbida turvaväravad ja end korrektselt külaliseks registreerida. Niisama sinna uudistama ei pääse. Allakirjutanu võtsid jutule Eleringi operatiivse planeerimise üksuse analüütik Pärtel Tani ja kommunikatsioonijuht Ain Köster. Alustasime sellest, et mida siis ikkagi tuleb pärast 8. veebruari teisiti teha. Tani rõhutas, et nimetatud kuupäev oli stardijoon, aga et selleni pääseda, tuli paljudel inimestel ära teha suur töö. Sellest oli pikemalt juttu ka Elektriala detsembrinumbris.

“Kõige rohkem on suurenenud ajakriitilisus. Kui kunagi sai korraldusi anda vahel isegi telefoni teel, siis nüüd pole see mõeldav. Andmed liiguvad tohutult palju kiiremini, andmemahud on suuremad, reageerida tuleb ülimalt kiiresti, nii et väga palju käib automaatselt,“ kirjeldas Tani. Köstri täienduse kohaselt olid meil Enne Euroopasse minekut aeglased reservid endal olemas ja kiire täppistöö tegi ära Moskva, nüüd aga teeme kõik ise, sealjuures on muutunud ka see osa kõikidest protsessidest, mida varemgi ise tegime.

Kuidas reservid toimivad ja mille poolest nad erinevad?

Elering kasutab süsteemi juhtimiseks sageduse hoidmise reserve (Frequency Containment Reserve – FCR) ning automaatselt ja käsitsi käivitatavaid sageduse taastamise reserve (Automatic Frequency Restoration Reserves– aFRR ning Manual Frequency Restoration Reserves– mFRR). FCR-ile pole käske vaja anda, sest neid käivitatakse iseseisvalt vastavalt sageduse muutusele. aFRR reservide vajadust hindab automaatselt spetsiaalne kontroller (LFC-Load-Frequency Controller) iga 4 sekundi tagant. Kontrolleri arvutatud aFRR korraldused edastatakse reservi pakkuvatele seadmetele läbi Eleringi SCADA. Et mFRR reageeriks, tuleb talle samuti käsk anda, aga see ei toimu reaalajas, vaid tellitakse ette mingiks perioodiks tavaliselt 15 minuti kaupa ja tellijaks on nüüd juba inimene, mitte masin. “Kui juhtub mingi õnnetus, siis esimesed kaks teevad oma töö kõigepealt ära ja selleks, et olla valmis järgmisteks komplikatsioonideks, rakendatakse mFRR-i, mis omakorda vabastab FCR-i ja aFRR-i ja need on taas varus olemas,“ kirjeldas Köster. “Suured möödaminekud saab kompenseerida mFRR-iga, aFRR teeb täpsema reguleerimistöö ära,“ lisas Tani.

Süsteemi toimimise nimel töötab Tani sõnul igapäevaselt tohutu hulk inimesi: ettevalmistused, süsteemide töös hoidmine, reserve käivitavad turuosalised jne ja nende arvu ei osata isegi siin majas täpselt öelda. Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumisest tingitult loodi Eleringi operatiivse planeerimise üksus, kuhu kuuluvad analüütikud valmistavad ette, et kõik toimiks võimalikult laitmatult. Kõige vahetumalt tegelevad Eleringis sageduse tasakaalustamisega energiasüsteemi juhtijad (vanasti nimetati neid dispetšeriteks) ja nende tegevuse fookus ongi veebruarist alates varasemalt märksa enam just sageduse hoidmisel. Ees on neil infosein, kust saab täpse ülevaate meid mõjutavate süsteemide toimimisest (signaalid, alarmid, ülevaade töötavatest jaamadest, kogu sageduse juhtimisega seotud info Eestis ja naabrite juures jms), rida täiendavaid monitore ja lisaks veel 10-15 tööriista. Siinkohal olgu kirja pandud, et Elektriala lootus pääseda ruumidesse, kus sagedust kontrollitakse ning vajalikus suunas mõjutatakse ja seal ka fotosid teha, ei olnud määratud täituma. Kõrvalistel isikutel on sinna sisenemine rangelt keelatud. Küll aga saime Elektrialas avaldamiseks enda käsutusse varem oma maja inimeste tehtud fotod. 

Kui meil läheb midagi nihu, siis Euroopa aitab

Energiasüsteemi juhtijate töö kõige pingelisemad hetked on vähemalt seni jäänud 8.-9. veebruari saartalitluse aega. “Kui meil asjad ei töötanuks nii nagu plaanitud, oleks olnud keeruline, isegi ohtlik,“ selgitas Tani. Õnneks töötasid. Tehti ka täiendavaid katseid ehk lihtsalt väljendudes kõigutati sagedust.

Edasiste kuude kõneväärseim sündmus leidis aset  28. aprillil, kui Pürenee poolsaar jäi seni üheselt kindlaks tegemata põhjustel elektrita. “Seda nägime ka meie oma seadmetes, oleme ju samas süsteemis. Oli ebabilanss, aga  kriitilist olukorda ei tekkinud, sageduse kõikumine oli alla 0,2 Hz, mis jääb normi piiresse,“ sõnas Tani. Köster tõi näite, et 300 MW Auvere elektrijaam on mitu korda pärast veebruari teist nädalavahetust süsteemist välja kukkunud, aga sellest pole tänu ühtsesse Mandri-Euroopa sagedusalasse kuulumisele midagi hullu sündinud. Kui aga sama juhtuks saartalitluse ajal, oleks probleem arvestatav. Selliseid asju ikka juhtub, neid ei saa lõplikult ära hoida, kuid selleks tulebki valmis olla ja reserve omada.

Korra on lakanud töötamast ka Leedut ja Rootsit ühendav 700 MW NordBalti kaabel, aga kuna oleme Euroopa küljes ja reservid olemas, sai seegi olukord lahendatud. “Kui suur elektrijaam või välisühendus välja kukub, reageerivad kõige kiiremad reservid ehk FCR ja seda igal pool Euroopas. Kui meil läheb midagi nihu, siis Mandri-Euroopa aitab. Me oleme võtnud kohustuse hoida süsteemi tasakaalus, aga kui sellele vaatamata esineb tootmise ja tarbimise vahel ebakõlasid, ei juhtu kohe midagi eriti hullu. Osadel elektrijaamadel on FCR pidevalt sisse lülitatud ja kui vaja, annavad need võimsust juurde,“ selgitas Köster.

Jaamad reageerivad automaatselt ja peavad ettenähtud mahus töötama juba 30 sekundi pärast. ”Peame oma süsteemi bilanssi hoidma planeeritud väärtuse juures. Kui juhtub ettenägematu olukord (nt. lülitub välja mõni elektrijaam või tootmine/tarbimine on muul põhjusel planeeritust mööda), siis tekib süsteemis ebabilanss, mida me aFRR ja mFRR reservidega tasakaalustame.  Kui päris täpseks minna, siis FCR Eestit tegelikult bilansis ei hoia- see on nö esimene reserv, mis hoiab süsteemi tervikuna töös. Bilanssi saame aFRR/mFRR kasutamisega,” täiendas Tani.

Sageduse stabiilsuse tagamiseks rajatud süsteemi inertsi lisavad sünkroonkompensaatorid, mis asuvad Püssi, Kiisa ja Viru alajaamades, on end igati õigustanud. “Üks samm enne seda, kui FCR jõuab käivituda, nende mass juba pöörleb ja tagab sellega, et sageduse muutus ei oleks liiga järsk. Kompensaatorid töötavad kogu aeg ja reageerivad süsteemimuutustele millisekunditega. Ka suuremaid tehnilisi probleeme pole nendega ette tulnud,“ kiitis Tani.

Peab olema reserv, mida vajadusel kasutada

Kui seni sai räägitud reservide käivitamisest, siis jätkasime sellega, et meil oleks midagi käivitada. Selleks hangitakse võimsusturult reservid. Reservide hankimisel arvestatakse muuhulgas ajalooliste ebabilanssidega ning kõige suurema võimaliku rikkega, milleks Balti riikide puhul on tavapäraselt Leedu-Poola 700 MW kaabel. See tähendab, et meil peab vähemalt selle jagu reserve pidevalt tagataskus olema. “Me maksame pakkujatele, et nad hoiaksid oma jaama meile vajalikul ajal olekus, et nad saaksid meile teha energiapakkumisi ja vajadusel seda süsteemi lisada. Tootjad ei müü kõike päev ette turul maha, vaid jätavad mõningase varu, näiteks 200 MW on müüdud, aga 100 jääb varuks, et oleks võimalik pakkuda ülesreguleerimist. Sama kehtib ka alla reguleerimise vajaduse puhul. Kui süsteem hakkab n.ö üle kuumenema, ütleme tootjale, et ära tooda nii palju, aga me peame selle talle kompenseerima. Näiteks kui päikest on prognoositust rohkem, on vaja alla reguleerida,“ andis Köster ülevaate ja lisas, et võimsusreservide eest maksmist võib nimetada ka valmisolekutasuks. FCR-i ostetakse ainult võimsusena, mida saab rakendada nii sageduse tõstmiseks kui alandamiseks, aga aFRR-i ja mFRR-i puhul makstakse tootjale kõigepealt selle eest, et ta on olemas ja teist korda selle eest, kui palju temalt saadud reserve tegelikult kasutati.

Turgudest rääkides ei saa päris mööda minna ka rahast. Aprilli lõpus avaldas ERR, et veebruaris avatud Balti sagedusreservide turg on pakkunud halbu hinnaüllatusi, sest tunnihinnad on kõikunud mõnekümnest sendist mitme tuhande euroni MW/h  kohta ehk kui palju maksab ühe MW reserveerimine üheks tunniks ja võrreldes näiteks Soome samalaadse turuga on hinnavahe mitmekümnekordne. Varem prognoosisid Balti süsteemioperaatorid aastaseks kuluks 200 miljonit, millest Eleringi osa oleks 60 miljonit, aga 168 miljonit oli kolme riigi peale kulunud juba aprillis.

Sellel teemal me pikalt ei peatunud. Põhjuseks see, et Pärtel Tani küll prognoosib, kui palju meil reserve vaja on, aga mitte seda, kui palju nendele raha kulub. Nii polnud tal võimalik eelpool toodud summadele detailseid selgitusi anda. Selles aga olid nii tema kui Ain Köster veendunud, et vähemalt mingil määral on tegu sisseelamisega uutesse tingimustesse ja kui sel aastal ei saagi ennustatud 60 miljoniga hakkama, siis järgmisel ehk küll. “Häda on selles, et turg on õhuke ja pakkujaid vähem kui arvasime. Näiteks Lätis on suured hüdrojaamad, aga millegipärast nad ei paku oma võimsusi. Me ei saagi aru, miks. Aga turule on tulemas suured akud,  lisandub uusi taastuvenergiatootjaid ja tõenäoliselt tulevad turule needki, kel võimekus olemas, aga praegu on kõrvale jäänud. Kõik see normaliseerib suure tõenäosusega ka hindu,“ andis Köster lootust.