Eleringi blogi

Eleringi blogi

Eesti-Läti neljas ühendus

Eesti-Läti neljas ühendus

Riik hakkab uurima Eesti ja Läti vahelise neljanda elektriühenduse rajamise tingimusi

Riik hakkab uurima Eesti ja Läti vahelise neljanda elektriühenduse rajamise tingimusi

Eesti elektrisüsteemihaldur Elering esitas oktoobris regionaal- ja põllumajandusministeeriumile riigi eriplaneeringu algatamise taotluse. Planeeringuga selgitatakse välja, kas ja kuidas täpselt on mõistlik rajada Eesti-Läti neljanda elektriühenduse Eestis paiknev osa algusega Paidest läbi Muhu ja Saaremaa Sõrve poolsaareni.

Artikkel Saaremaa Teatajas 23.11.2023

Uus ühendus algaks Kesk-Eestist Paide alajaamast. Rajada tuleks uued 330-kilovoldised liinid Paidest Lihula kaudu Virtsuni. Sealt tuleks jõuda liinidega Saaremaa läänerannikule, kust algaks Läti-suunaline merekaabel. Eesti-Läti vaheline merekaabli trass valitakse planeeringuprotsessist eraldi hoonestusloaga.
Riigi eriplaneering koostatakse sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamiseks, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Enne uue elektriühenduse ehitamist uuritakse selle kasu ühiskonnale. Lisaks tehnilistele töödele tuleb hinnata ka mõju loodusele ja kohalikele inimestele. Ehitama hakatakse alles siis, kui on selge, et see ühendus on meie regioonile laiemalt vajalik. Riikidevaheliste elektriühenduste rajamiseks võib kuluda kümmekond aastat.

Uuritakse 330-kilovoldise ülekandeliini rajamise võimalikkust
Saaremaa kaudu kulgeva uue elektriühenduse rajamise võimaluste väljaselgitamiseks on suunise andnud Eleringi omaniku esindaja ehk kliimaminister. Ühenduse rajamine Saaremaa kaudu võimaldaks kõige väiksema kuluga saada kahe riigi vahele kõige enam lisavõimsusi.
Uus ühendus Lätiga eeldab võimsa 330-kilovoldise elektriliini rajamist Saaremaale. Kavandatava riigi eriplaneeringu eesmärk ongi uurida, kas üldse ja millistel tingimustel oleks võimalik rajada Paidest Saaremaale 330-kilovoldine elektrivõrk.
Esialgse hinnangu järgi tundub Saaremaa kaudu Lätti kulgev ühendus tehniliselt ja majanduslikult eelistatud lahendus. Enne kui midagi otsustatakse, tuleb aga asjaolusid põhjalikult uurida. Kõigepealt tuleb valitsusel otsustada planeeringu algatamine. Seejärel toimub mitmeaastane riigi eriplaneeringu protsess, mille käigus hinnatakse projekti sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja looduskeskkonna mõjusid. Lõpliku otsuse ühenduse rajamise kohta saab langetada alles pärast seda, kui riigi eriplaneering on valmis ja kõigi uute liinide jaoks on leitud kõiki võimalikke mõjusid arvestav trass.
Loodav ühendus suurendab Eestis varustuskindlust. Samuti loob see võimalused suuremal hulgal taastuvenergia vastuvõtmiseks Lääne-Eesti võrku, aidates nii kaasa riigi kliimaeesmärkide saavutamisele.


Eleringi 330-kilovoldise elektriliini Saaremaale rajamise vastu on huvi üles näidanud ka Saaremaa ettevõtjad ja Saaremaa vald, kes näevad ühenduses olulist elementi ettevõtluse, sealhulgas taastuvenergia arendamises.
Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk on öelnud, et võimsam elektrivõrk suurendaks märkimisväärselt Saaremaa ettevõtete konkurentsivõimet ja muudaks sealse investeerimiskeskkonna atraktiivsemaks. Vallavanema sõnul tähendab elektri varustuskindluse ja taastuvatest allikatest energia tootmise suurendamine Saaremaale uusi võimalusi. Praegune Sikassaares lõppev 110-kilovoldine liin on Tuisu hinnangul ajale jalgu jäänud, kuna ei võimalda võrku ühendada taastuvenergia tootjaid ega tuua saarele suurema energiavajadusega ettevõtteid.
Saaremaa vallavalitsuse planeeringuteenistuse juhataja Kätlin Kallas ütles, et koostatava planeeringulahenduse käigus tuleb leida optimaalsed trassikoridorid, mis arvestaksid võimalikult suures osas olemasolevate trassikoridoridega, kus oleks minimaalsed mõjud nii elu- kui ka looduskeskkonnale. "Loodetavasti saame tulevikus Saaremaale ka oma Soorebase, nagu on Ristil,“ avaldas Kallas soovi.

Liinidele otsitakse sobivaimat kohta kümnest omavalitsusest
Planeeringuala hõlmab Saare, Lääne, Pärnu, Rapla ja Järva maakonda ning Saaremaa, Muhu, Lääne-Nigula, Märjamaa, Rapla, Kehtna, Türi, Lääneranna ja Põhja-Pärnumaa valda ning Paide linna. See ei tähenda, et kavandatav elektriühendus hakkaks kõikide nende omavalitsusüksuste kaudu kulgema. Planeeringuala on jäetud suurem, et uuringute käigus oleks võimalik leida selle ala sees liinile sobivaim koht.
Elektriühendus kavandatakse maismaal valdavalt 330 kV õhuliinidena. Kohtades, kus õhuliini pole võimalik paigaldada, peaks tulema maakaabel. Merealal hakkab paiknema merekaabel. Võimsate liinide jaoks on vaja ka uusi alajaamasid. Võimalike uute elektriliinide trasside ja alajaamade täpsed asukohad ja selleks vajalik maaala selguvad riigi eriplaneeringu käigus.
 

Planeerimisprotsessis saavad osaleda kõik huvilised
Planeerimisprotsessist on võimalik osa võtta kõigil huvilistel. Planeeringu käigus kogutud info ja ettepanekud avalikustatakse ning selle üle toimuvad avalikud arutelud.

Täpsemalt annab regionaal- ja põllumajandusministeerium kaasarääkimise võimalustest teada pärast riigi eriplaneeringu algatamist.

Ettekanded

Ettekanded

Suuremad väljakutsed energiasektoris 2024-2035

Suuremad väljakutsed energiasektoris 2024-2035

Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk rääkis Energia aastakonverentsil meie suurimatest väljakutsetest energiasektoris

Peamisteks teemadeks olid Eleringi ressursimahukamad töösuunad aastatel 2024-2035:

  •  Varustuskindluse tagamine
  •  Sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga
  •  Eleringi panus Eesti 2030 taastuvenergia eesmärkidesse
  •  Välisühendused naaberriikidega

 

Ettekanne on nähtav siin:

Suuremad väljakutsed energiasektoris 2024-2035

Riigi taastuvenergia eesmärk 2030

Riigi taastuvenergia eesmärk 2030

Kas 2030 taastuvelektri eesmärgi saavutamiseks jääb elektrivõrk pudelikaelaks?

Kas 2030 taastuvelektri eesmärgi saavutamiseks jääb elektrivõrk pudelikaelaks?

Kalle Kilk, Eleringi juhatuse esimees


Tuleviku 10TWh tarbimise katmiseks peab võrgus olema vähemalt 5500 MW tootmisvõimsust

Riigikogu on seadnud Eestile eesmärgi saavutada aastaks 2030 taastuvelektri tootmine mahus, mis moodustab vähemalt 100 protsenti elektri summaarsest lõpptarbimisest. Arvestades elektrifitseerimise trendi tõuseb 2030 aastaks Eesti elektritarbimine 10 TWh-ni. Hinnanguliselt võiks sellise energiamahu tootmiseks eeldada ligikaudu 5500 kuni 6000 megavatti tootmisvõimsust Eesti elektrivõrgus. Loogiliselt oleks sellises tootmisportfellis ca 2500 kuni 3000 megavatti tuuleelektrijaamasid,  ca. 1500 kuni 2000 megavatti päikeseelektrijaamasid ja ca. 1000-1500 megavatti juhitavaid võimsusi. Praegu on võrguga ühendatud ligikaudu 3000 megavatti erinevaid tootmisvõimsusi, millest tuule ja päikese arvele langeb enam kui 1000 megavatti. Täpne tootmisportfell kujuneb ajas tulenevalt planeeringutest, toetusskeemidest ja arendajate investeerimisotsustest.  Kuid riikliku eesmärgi täitmiseks on vajalik luua võimekus tagada vähemalt 5500 megavati ulatuses tootmisvõimsusele ligipääs Eesti elektrivõrku.  

Kohalikul taastuvelektril on oluline roll

Näeme, et kohalikul taastuvelektril on oluline roll, et tagada tulevikus suuremal osal tundidest Eesti tarbijatele odava hinnaga elektrienergia. Tarbija jaoks kõige soodsam taastuvelekter tuleb päikeseparkidest ja maismaatuuleelektrijaamadest, mida on võimsuse poolest vaja võrku ühendada kuni kolm korda rohkem kui on võrgus tiputarbimist, sest päike ei paista ja tuul ei puhu kogu aeg. Juhitavad elektrijaamad omakorda aitavad tagada varustuskindluse neil hetkedel, kui tuult ja päikest  parasjagu ei jagu ning ka välisühenduste kaudu naabrite juurest soodsat taastuvelektrit piisavalt saada pole.

Arvestades tänast tootmisvõimekuste arendajate projekte ja planeeringumenetlusi võib prognoosida, et võrguga liitumise faasi jõuaks enamus nendest projektidest heal juhul kaks või kolm aastat enne 2030. aasta saabumist. Probleemiks on eelkõige paljude maismaale kavandatud maismaatuuleparkide planeerimine, mis on täna alles algusjärgus. Parkide enda tähtaegse valmimise jaoks see ei ole ilmselt ületamatu probleem, sest nende ehitus on paari kolme aastaga teostatav. Küll aga ei ole võimalik kõiki vajalikke võrgutugevdusi (planeeringud, maaküsimused, hanked, ehitus)  ellu viia kahe-kolme aastaga, seega on tõenäoline, et tänases süsteemis midagi kardinaalselt muutmata jääb ambitsioonikas taastuvenergia eesmärk võrgu ebapiisavusest tulenevalt saavutamata.  

Võrku tuleb lühikese aja jooksul suuremahuliselt arendada

Et suuremas mahus elektrijaamu liita selle kümnendi viimastel aastatel, tuleb vajalike tugevduste rajamisega ülekandevõrgus pihta hakata hiljemalt 2025 aastal. See tähendab aga, et elektrivõrguga liitumise loogikat tuleb muuta ja võrku tuleb hakata ette ehitama juba aastaid enne seda, kui mõni konkreetne liituja oma liitumistaotlusega Eleringini jõuab. 
Elering töötas vastava eelarendusel põhineva liitumise kontseptsiooni koostöös kliimaministeeriumiga välja 2023. aastal. Loodetavalt saab see kontseptsioon juba sel kevadel kõikide vajalike osapoolte heakskiidu ja jõuab elektrituruseaduse muudatuste kujul Riigikogu töölaudadele.  

Elering hindab, et taastuvenergia eesmärgi täitmiseks vajalike elektrijaamade võrku liitmiseks tuleb võrgu investeeringuid teha umbes 300 miljoni euro ulatuses. Põhiosa tugevdusest puudutab olemasolevat 110-kilovoldise pingega võrku, millega liitub suurem osa lisanduvatest tootmisvõimsustest. 
Oluline on siin ära märkida, et Elering plaanib arenduskohustuse raames tugevdada ainult täna juba olemas olevat võrku. Kui liidetav uus elektrijaam asub Eleringi olemasolevast võrgust kaugemal, peab ta ühenduse elektrijaamast kuni Eleringi võrguni siiski ise välja ehitama. 

Praegu näeb Eesti seadusandlus ette, et uue liitumise kulud ehk nii liitumispunkti rajamise kui kõikide vajalike võrgutugevduste eest tasub liituja ja liitumistasu suurus kujuneb iga konkreetse liituja jaoks erinev. Igale liitujale leitakse esiteks konkreetselt tema liitumise jaoks vajalike tööde maht, seejärel korraldatakse nende tööde teostamiseks ehitushanked ning saadakse teada lõplik liitumise maksumus. Välja töötatud muudatusettepaneku kohaselt hakkaksid kõik liitujad maksma ühetaolist fikseeritud ja ette teada oleva suurusega tasu. Üks osa tasust oleks liitumispunkti rajamise eest, mis ei sõltu liidetava jaama võimsusest, vaid liitumispunkti pingeastmest ning tehnilisest konfiguratsioonist ning teine osa tasust saaks olema seotud soovitud liitumisvõimsuse suurusega.

Sellise lähenemisega on osaliselt kavas liitumiste kulusid sotsialiseerida ehk liitumise võrgutugevduste komponendi abil kaetaks liituja poolt ligikaudu pool kogu vajalike võrgutugevduste kulust. Teise poole kuludest kannaks võrguteenuse tasu kaudu elektritarbijad. Kuigi võrguteenus kallineks sellise muudatuse tulemusel kokkuvõttes ligikaudu kümnendiku võrra, võidavad tarbijad kokkuvõttes madalamast elektrihinnast.

Võrgu eelarendamine kiirendab ja lihtsustab liitumisprotsessi märgatavalt

Väljatöötamisel olev uuendatud liitumiste kontseptsioon on niisiis peamiselt vajalik selleks, et üldse õigeks ajaks võrk valmis saaks, kuid lisaks näeme veel mitmeid positiivseid kaasnevaid mõjusid.
Mõju, mida tunnetab kõige vahetumalt liituja, seisneb olulises ajalises kokkuhoius nii liitumistaotluste menetlemisel kui liitumisvõimsuste kasutusele võtmisel. Tootja jaoks oleks ajaline kokkuhoid praegusega võrreldes vähemalt aasta, mõnel juhul isegi kuni neli aastat. Liitumispunkti enda välja ehitamine võtab tavaliselt vähem aega, kui ümbritseva elektrivõrgu tugevamaks ehitamine, kuid tänase liitumiste loogika järgi saab liituja oma ühenduse täies mahus kasutusele võtta alles peale viimase võrgutugevdustöö valmimist. See tähendab mõnel juhul liitujale pikka aega, mil tal puudub võimalus oma tootmispotentsiaali täies mahus rakendada, elektrit toota ning sellega oma investeeringute kulusid hakata tagasi teenima. Uuendatud kontseptsioonis plaanime sisse viia sellise lähenemise, et liituja saab oma ühendust kasutama hakata kohe peale liitumispunkti valmimist, sõltumata sellest, kas Elering on ümbritseva võrgu arendused jõudnud lõpuni viia ja isegi kui uut elektrijaama on vaja seepärast mingil perioodil piirata, siis kompenseerib Elering müümata jäänud elektri turuhinna. 

Teiseks muudab fikseeritud liitumistasu klientide arendustegevuse lihtsamaks. Kliendid teaksid oma äriplaane tehes pikalt ja täpselt ette, kui suur on iga konkreetse projekti liitumiskulu. Samal ajal väheneb ka kulu Eleringi poolsele liitumispakkumise ja -lepingu koostamiseks, kuna ära jääks praegu iga liitumise juurde käiv keerukas ja ajamahukas võrguarvutus vajalike võrgutugevduste ja liitumiskulude väljaselgitamiseks.  

Liitumisteks vajalike investeeringute käsitlemine samas arengukavas koos elektrivõrgu kõikide teiste investeeringutega toetab ka teisi elektrivõrgu kasutajaid, sealhulgas ka tarbijaid. Koordineeritult teostatud investeeringud võimaldavad eeldatavalt paremat ajakasutust ning võrgu terviklik arendamine kõiki soovitud liitumisvõimsusi „ühel pildil“ hoides annab optimaalsema tulemuse, kui iga üksiku liituja teenindamiseks vajalike võrgutugevduste summa.

Eesti taastuvenergia eesmärgi saavutamine on realistlik

Eleringi võrgu suuremahuline tugevdamine lühikese aja jooksul eeldab piisavate ressursside olemasolu nii investeeringute planeerimiseks, projektide juhtimiseks, projekteerimiseks, ehitamiseks ja käitamiseks. Lisaks on vaja kõiki töid väga täpselt planeerida, sest iga projekt eeldab ehitamise aegseid katkestusi võrgus, mis mõjutavad olemasolevaid kliente ning teisi liitujaid, kuid lõpuks peavad toimuma selliselt, et varustuskindlus oleks alati tagatud.
Kokkuvõttes me näeme, et riigi 2030 aasta taastuvenergia eesmärkide täitmine on suur ja keeruline väljakutse kõikidele seotud osapooltele, kuid vähemalt elektrivõrgu piisava valmisoleku tagamiseks on igati realistlik võimalus olemas. Hoiame pöialt, et koostöös kõikide klientide ning riigiga õnnestub meil suunata oma fookus ja pingutus õigesse kohta ning Eesti jaoks oluline kliimapoliitiline eesmärk saab saavutatud.

Sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga

Sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga

Eleringi juht: Eesti vabatahtlikult lisariske ei võta, kuid kriisiks oleme valmis

Eleringi juht: Eesti vabatahtlikult lisariske ei võta, kuid kriisiks oleme valmis

Arvamusartikkel Maalehes 27.07.2023

Elering töötab Eesti Euroopa elektrivõrku ühendamise nimel partneritega kokkulepitud ajagraafikus. Esikohal on Eesti energiajulgeolek, mida ohustavaid lisariske vabatahtlikult võtta ei soovita. Kriisiks oleme aga valmis, kirjutab Eleringi juht Kalle Kilk.

Alustuseks on oluline rõhutada: Eesti ei osta Venemaalt elektrit ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Eelmisest aastast lõpetas Eesti Venemaale ka süsteemi stabiilsuse tagamise tasu maksmise. Küll aga on kõik Balti riigid endiselt Venemaa süsteemiga ühenduses. Just sellest süsteemist lahkulöömise nimel tööd käivadki. Suur elektrisüsteem aitab hoida Baltimaadel oma elektrivõrgu sagedust ehk tagab, et ühelgi ajahetkel ei tekiks kusagil elektrivõrgus olukord, kus pole piisavalt elektrit ja tuled kustuvad. Baltimaade turg üksi on selleks liiga väike: pikemaajaliselt eraldi jäädes ei suuda me mõistlike kuludega elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu ja sagedust hoida. Seetõttu ehitataksegi Balti riikides vajalikke ühendusi, et liituda 2025. aastal Mandri-Euroopa sagedusalaga.

Oleme öelnud välja, et kui Venemaa peaks Eesti oma võrgust enne seda ise lahti ühendama, saame hakkama. Ja saamegi - kriisiplaanid on ammu valmis, olukorrad läbi mängitud. Aga vabatahtlikult me sellist lisariski Eesti energiajulgeolekule võtta ei soovi. Miks? Praegu tagab Eesti eletkrivõrgu stabiilsust viis välisühendust: kolm Venemaaga ja kaks Lätiga. Vene võrgust eraldamise järel jääks praegusel hetkel alles vaid kaks. Ja seda on pikemaajaliseks turvaliseks toimimiseks vähemalt ühe võrra liiga vähe. Kui näiteks üks nendest ühendustest peaks olema hoolduses ja teisega samal ajal midagi juhtub, võib tekkida vajadus üle Eesti elektritarbijaid vaheldumisi võrgust välja lülitada. Eriti halbade asjaolude kokkusattumisel võivad kõik tuled kustuda kogu Eestis. Ka Baltimaade elektri võimsust, stabiilsust ja hinda analüüsivad uuringud kinnitavad, et varasema Venemaa süsteemist eraldumise korral on kõige suuremad riskid just Eestil. Seetõttu tegutseme kokkulepitud kava järgi: 2025. aastal valmib kolmas ühendus Lätiga, mis maandab eelpool kirjeldatud riske. Tulevaks suveks valmivad Eestis kõik kolm elektri sageduse hoidmiseks vajalikku sünkroonkompensaatorit ja 2024. aasta lõpuks ka elektrivõrgu olukorra jälgimiseks ja juhtimiseks vajalikud uued tipptasemel IT-süsteemid.

Miks siis Venemaa pole piltlikult öeldes meid ise stepslist välja tõmmanud? Õiget vastust on raske teada, kuid eks neilgi on tegelikult praeguse olukorra säilitamisest teatud määral kasu. Toon sellise näite. 50 inimest sõidab tihedasti kokkupressitult ühes bussis. Kui buss äkitselt pidurdab, ei kuku neist keegi pikali, sest igaüks aitab teisi püsti hoida. Üks inimene aitab puhtalt oma olemasoluga selles bussis ülejäänud 49 paigal hoida, nii nagu need 49 aitavad seda üht. Suure elektrisüsteemiga on umbes samuti - kuigi Eesti on väga pisike osa sellest, aitab ta oma olemasoluga võrgus stabiilsust hoida. Nii nagu meie töötame selle nimel, et vahetada vana Vene buss Lääne bussi vastu välja, tehakse ka idanaabri juures ettevalmistusi, et Baltimaade lahkudes süsteem kokku ei kukuks. Eelkõige pean siin silmas Kaliningradi regiooni, mis jääb Baltimaade eraldumise järel suurest Venemaa energiasüsteemist isoleerituks.

Elektrisüsteemide ehitamine on aga üpris keeruline, ajamahukas ja kallis ettevõtmine, mis vajab põhjalikku planeerimist. Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Euroopa Komisjon vaatasid 2019. aastal ühiselt olukorrale otsa ja leppisid kokku tehniliste tööde ajakavas. Projekti ulatust ja teostamiseks vajalikke töid analüüsides seati tähtajaks 2025. aasta lõpp, mis oli juba toona märkimisväärseid väljakutseid pakkuv tempo. Euroopa Liit peab Balti energiajulgeoleku projekti niivõrd oluliseks, et rahastab seda 75% protsendi ulatuses. See on enneolematult suur toetusmäär, tänu millele ei pea süsteemi ehitamise kulusid kinni maksma meie elektritarbijad.

Hoolimata COVIDi kriisist, tarneraskustest ja sõja puhkemisest, on Eesti püsinud kõigi töödega kokkulepitud graafikus. Uuendatud on üks elektriühendus Lätiga ja Püssi alajaamas on paigas esimene kolmest sünkroonkompensaatorist ehk seadeldisest, mis aitab elektrivõrgus stabiilsust hoida. Tööd teise Läti ühenduse kallal käivad - selle algne valmimistähtaeg oli 2025. aasta lõpp. Arvestades drastiliselt muutunud julgeolekuolukorda möödunud aastal, leidsime koos ehitajaga lahenduse, kuidas täiendavalt ligikaudu 10 miljoni euro investeerimisel on võimalik tõsta liini valmimise tähtaeg varasemaks ehk 2025. aasta algusesse. Füüsiliselt pole enam kiiremini võimalik Eesti energiajulgeoleku jaoks vajalikku taristut ehitada.

Kui tuua eraldumine Venemaast varasemaks, tähendaks see Eesti tarbijale ka märkimisväärset lisakulu. Praegu on kõigi vajalike tööde hinnaks Eestis 350 miljonit eurot, millest suurema osa katab Euroopa Liit. Kui eraldumine toimuks 2024. aasta alguses, siis pole vajalikud süsteemid veel valmis. See tähendab, et Eesti peaks oma elektrivõrgu sageduse tagamiseks hakkama hoidma igaks juhuks „poole võimsusega“ töös praktiliselt kõiki siinmail olemasolevaid elektrijaamu, nii uusi ja efektiivseid, kui ka vanu ja loodust saastavaid. Selline jaamade tühikäigul töös hoidmine on väga kulukas - sadu miljoneid eurosid aastas. Seesuguste kulude katmist pole Euroopa Liit aga ette näinud. Võrgutasuna lisanduks need Eesti elektritarbija arvele. Ühele keskmisel korterile tähendaks see ühes kuus umbes 6 eurot lisakulu ja eramajale umbes 23 eurot kuus. Elektrikatkestuste ohtu varasema Venemaast eraldumise korral päris miinimumini viia ei õnnestuks, sest tarvilikud süsteemid alles valmivad.

Kokkuvõtteks kinnitan, et Elering pingutab Eesti Euroopa elektrivõrku liitmise nimel maksimaalselt ja enam kiiremini selleks vajalikke töid teha ei ole võimalik. Tehnilise nõuandjana langeb meie hinnang kokku uuringutega. Soovitame vabatahtlikult Eestile lisariske mitte võtta ja tegutseda partneritega kokkulepitud plaani järgi. Teatud tingimustel on võimalik eraldumist kiirendada 2025. aasta algusesse, kuid mitte rohkem. Kui Venemaa peaks praegu Eesti oma võrgust välja lülitama, on olukord keeruline, aga me tuleme toime. Siiski arvan, et praegu on suurem tõenäosus, et elekter kaob tormi kui meie idanaabri tegevuse tõttu. Igal juhul võiks kõigil meil olla elektri kadumisel mingisugune võimalus hakkama saada, kuni vooluühendus taastatakse.

 

Balti riikide elektrisüsteemide Mandri-Euroopa sagedusalaga sünkroniseerimiseks vajalikud taristutööd:

sünkroniseerimise projekti tööd

 

 

 

Varustuskindlus

Varustuskindlus

Elektri varustuskindluse plaan

Elektri varustuskindluse plaan

Eesti elektri varustuskindluse tagamiseks on olemas plaan. Sellel plaanil on ka varuplaan ja varuplaanil omakorda varuplaan.

Aastate 2021-2022 energiakriis ja geopoliitiliselt pingeliseks muutunud olukord on pannud paljud muretsema nii eelseisva talve kui ka järgmiste aastate vaates selle pärast, kas meil ikka jätkub elektrit ja kas see on taskukohase hinnaga. Närviline ümbritsev keskkond on ühiskondlikku arutellu lisanud tuntava koguse emotsioone ning subjektiivset tunnetust, mis teeb keerulisemaks argumenteeritud hinnangute andmise ja järelduste selgitamise. Sellest on ka ilmselt tingitud siiamaani tõstatuvad kahtlused, et äkki on Eestis suurte ja oluliste energeetikaalaste otsustega hiljaks jäädud ning seetõttu ka lähemas tulevikus varustuskindlusega lood kehvad.

Taskukohase hinnaga elekter jõuab igal ajahetkel tarbijani seeläbi, et süsteemi ühendatakse aina enam soodsatest taastuvatest allikatest elektrit tootvaid elektrijaamu. Aastaks 2030 peaks Eestis olema juba sellises koguses taastuvelektrit, mis aasta lõikes suudab kohaliku tarbimise katta. Kuid kindlasti saab olema palju ka neid tunde, kui kohalikud tuule- ja päikeseelektrijaamad parasjagu ei suuda elektrit piisavalt toota. Sel ajal saab suurtes kogustes elektrit importida teistes riikides asuvatest  elektrijaamadest. Eestil on juba täna välisühenduste võimsus suurem kui meie enda tiputarbimine ning oleme ette valmistamas ka täiendavaid ühendusi nii Soome kui Läti suunas.

Kui ka ülejäänud regioonis parasjagu soodsat elektritootmisressurssi piisavalt pole või on riikidevaheliste ühenduste võimsust ebapiisavalt, peab olema varuks ka piisav kogus kohalikku juhitavat elektritootmise võimekust. Mida rohkem on süsteemis taastuvelektrijaamasid, seda vähematel tundidel on juhitavaid jaamasid vaja käima panna, kuid nende kasutamiskõlblik võimsus peab Eesti jaoks jääma ikkagi suurusjärku 1000 megavatti või ka mõnevõrra rohkem, juhul kui tulevikus tarbimine oluliselt suureneb.

Süsteemihaldurid lähtuvad varustuskindluse hindamisel teaduspõhistest analüüsidest ja kehtivatest regulatsioonidest. Seejuures on süsteemihaldurid keskmisest konservatiivsema lähenemisega kõikvõimalike tulevikueelduste ja prognooside juures ning seda just nimelt selleks, et ennast tulevikus mitte avastada olukorras, kus loodetud positiivne tulevikutrend või sündmus tegelikkuses ei realiseerunud ning seetõttu on tekkinud varustuskindlusega probleem. Varustuskindluse hindamisel arvestatakse elektrisüsteemis esineda võivate suuremate avariidega, klimaatilise varieeruvusega kaasneva elektritootmise võimekuse kõikumisega, külmalainetega kaasnevate tavalisest suuremate elektritarbimistega ja teiste juhuslike faktorite koosmõjus tekkida võivate keeruliste olukordadega. Selliselt teostatud analüüs võiks anda piisavalt suure kindluse, et tegelikkus kujuneb vähem keeruliseks kui analüüsi järgi tehtud prognoos.

Lühiajalises vaates on varustuskindluse pilt küllalt selge – käesoleva aasta talveperioodile läheme vastu märksa kindlamalt kui aasta tagasi. Regiooni vaates on lisandunud uusi tootmisvõimsusi, hüdroenergia reservid on selgelt suuremad ning võib-olla kõige kriitilisema tegurina on märgatavalt alanenud risk, et Euroopas olulise energiaallika positsioonis olevat maagaasi võiks talvel puudu jääda.

Eesti elektrivõrk töötab eeskujulikult – klientideni jõuab jätkuvalt üle 99,99 protsendi energiast. Oleme keerulistest oludest hoolimata suutnud Venemaa elektrivõrgust eraldamiseks ja Mandri-Euroopa võrguga ühinemiseks vajalikud võrgu arendamise projektid hoida algselt plaanitud või isegi kiirendatud ajakavas. Eesti taastuvenergia 2030. aasta ambitsioonikat eesmärki arvestades teeme ettevalmistusi Eesti elektri ülekandevõrgu tugevdamiseks ennaktempos, et võrku vastu võtta uued elektrijaamad, mille lisandumine alles kogub hoogu ja saavutab haripunkti ilmselt vaid mõned napid aastad enne 2030. aasta saabumist. Nii väldime ohtu, et aja- ja ressursimahukas elektrijaamade liitmise protsess ei saaks selle kümnendi lõpul uute tootmisvõimsuste käivitamisel takistuseks. Taoline arenduskohustus tuleb kirjutada veel seadusesse. Vastav arutelu on poliitika kujundamise tasemel alanud.   

Võrgu juhtimisega seotud riskidest oleme maandanud ühe suurema, milleks on tekkida võiv vajadus saada võrgu töös hoidmisega hakkama olukorras, kus agressiivne idanaaber võib püüda energeetikat kasutada relvana meie vastu. Meil on olemas kindlus, et kui Venemaa peaks Balti riigid seni ühisena toimivast elektrisüsteemist ühepoolselt eraldama, siis suudame tagada oma süsteemi stabiilsuse ja liituda pikema viivituseta Mandri-Euroopa süsteemiga. Seda hoolimata sellest, et kõik korralise ühinemise puhuks kavandatud investeeringud ja tegevused pole veel lõpetatud. Ühtlasi oleme jõudnud Läti ja Leedu partneritega kokkuleppele tuua korraline ühinemine Euroopa elektrivõrguga pea aasta võrra ettepoole, et agressiivsest Venemaast tulenevaid geopoliitilisi riske veelgi vähendada.

Elektrisüsteemi iseseisva juhtimise kindlustamiseks ehk eelkõige tootmise ja tarbimise tasakaalu hoidmiseks Venemaa süsteemist eraldumise järel on loomisel kiirete reservide turg, et olla loetud sekunditega valmis süsteemis toimuvate muutuste juhtimiseks. Selleks vajalikke reserve on koos Läti ja Leedu uute akujaamade ja Eleringi käsutuses olevate avariireservelektrijaamadega piisavalt. Reservid on olulised veel teisestki aspektist – suuremat paindlikkust on elektrisüsteemi juhtimiseks vaja ka kasvavat taastuvenergia osakaalu arvestades, sest ettearvamatus ja prognoosiviga süsteemis suureneb. Balti riikide eesmärk on saada Euroopa Liidu õiguse raames võimalus kiirete reservide hankimiseks aastateks ette, mis annaks potentsiaalsetele investoritele suurema kindluse uute ja paindlike elektrijaamade rajamiseks.

Kuigi sellel talvel ei paista elektri puudujäägi riski, siis muutused elektrisüsteemis, sealhulgas tarbimise eeldatav kasv ja amortiseerunud elektrijaamade eeldatav sulgemine pingestavad olukorda selle kümnendi teises pooles, eelkõige aastatel 2027-2030. Süsteemivõimekuse ehk tarbimise katmiseks vajalike elektrijaamade olemasolu kindlustamiseks tuleb valmis olla võimsusmehhanismide rakendamiseks. Eestis on küllalt tõenäoline stsenaarium, kus turul tegutsevate juhitavate võimsuste tase langeb alla 1000 megavati. Elering on viimase viie aasta jooksul teinud ettevalmistusi strateegilise reservi rakendamiseks, mis võimaldab tagada piisava juhitava võimsuse olemasolu ka eriti külmal talvepäeval, kui taastuvenergial põhinevat energiat peaks tiputarbimise katmiseks nappima. Kui tarbimise kasvu eeldus peab paika ja kasvav tarbimismaht kaetakse valdavas osas taastuvelektriga, vajab Eesti elektrisüsteem stabiilse sageduse kindlustamiseks uut juhitavat elektrijaama, mis suudab pakkuda kiirelt käivitatavat reservvõimsust.

Pärast Balticconnectori kahjustumist 8. oktoobril on teravama tähelepanu alla tulnud ka küsimus, kas meie taristu on ikka piisavalt kaitstud. Kas äkki peaks eelkõige mere all olevate kaablite ja torude kaitsmiseks midagi oluliselt tõhusamat ette võtma, kui me seni oleme teinud? Tegelikkus aga on selline, et taristu võimalike kahjustumiste ja riketega arvestame me kogu aeg ja süsteem ongi üles ehitatud selliselt, et mõne olulisema elemendi ootamatu kaotuse korral sellest varustuskindlus häiritud ei oleks. Kuid sealjuures tuleb endale ka selgelt aru anda, et taristu asub hajutatult üle suure territooriumi nii meres kui ka maa peal, lõpuni seda kaitsta pole realistlik ning samaaegsete sihitud rünnetega paljudes erinevates kohtades on võimalik taristule nii palju viga teha, et see häirib ka terviklikku toimimist. Siin on meil kasutada Ukraina sõjatandril ennast tõestanud taktika olla aina paremini valmistunud selleks, et tekkinud tahtlik või juhuslik rike võimalikult kiiresti kõrvaldada. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse oleme taristu füüsilise turbe riskid põhjalikult üle hinnanud ja oluliselt suurendanud nii reservide kogust kui ka kasutusele võtnud uut tüüpi varulahendusi, mille abil on võimalik kahjustatud taristut kiiremini tagasi töösse viia.

Keeruline geopoliitiline keskkond, aga ka orgaanilised muutused energeetikas – hajatootmise ja  taastuvenergia võidukäik ning keerukate äriprotsesside kiire lisandumine koos andmemahtude plahvatusliku kasvuga – nõuavad järjest suuremat digitaalset „musklit“. Digimuskel peab olema treenitud ja ründekindel ehk suurem hulk elutähtsaid andmeid, süsteeme ja protsesse seab kõrged nõudmised küberturbele. Riskide süsteemne hindamine, kaitselahenduste täiustamine, koordineeritud koostöö ja töötajate digitaalsete oskuste arendamine on kasvavalt kriitilised tegevussuunad tänapäevase süsteemihalduri igapäevases töös.

Varustuskindluse aruanded | Elering