5. Taastuvenergeetika

5. Taastuvenergeetika

See peatükk käsitleb järgnevaid taastuvenergiaga seonduvaid teemasid:

  • Euroopa Liidu eesmärgid ja tegevuskavad taastuvenergia valdkonnas
  • Kliimapoliitika olemus ja kasvuhoonegaaside piiramise meetmed
  • Eesti eesmärgid ja tegevuskavad taastuvenergia valdkonnas
  • Taastuvenergia tootmine Eestis ja tulevikusuunad

5.1 Euroopa Liidu eesmärgid taastuvenergeetika ja enrgiasäästu alal

5.1 Euroopa Liidu eesmärgid taastuvenergeetika ja enrgiasäästu alal

Euroopa Liidu energiapoliitika üheks prioriteediks on läbi aastate olnud tegevused energiatarbimise juhtimisel, energia säästmisel ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu kasvatamisel. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli13 alusel on Euroopa Liit võtnud üheselt eesmärgiks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada ja pürgib liidriks ka maailma mastaabis taastuvenergia kasutusel.

Viimase aja suurim muudatus energia- ja kliimapoliitikas toimus 2011. aastal, mil Euroopa Komisjon võttis vastu

„Energia tegevuskava 2050“ (Energy Roadmap 205014). Koos sellega veel 2010. aastate lõpus vastu võetud „Euroopa energiastrateegia 202015“ ning 2014. aasta oktoobris kinnitatud „Euroopa energiastrateegia 203016“ ja 2016. aasta novembris avalikustatud puhta energeetika ettepanekuid ja meetmeid sisaldav nn talvepakett2 määrasid ära Euroopa Liidu energiapoliitika arengu järgnevateks aastateks. 2018.a. teises pooles käsiraamatu valmimise ajaks oli 20 kuud väldanud kõneluste järel saavutatud mitteametlik kokkulepe Euroopa puhta energia paketi taastuvenergia osakaalu numbrilise väärtuse osas .

Euroopa Liidu eesmärk on saavutada 20-protsendine taastuvenergia osakaal lõpptarbimisest aastaks 2020 ja (praegu veel mitteametlikult) 32-protsendine taastuvenergia osakaal aastaks 2030 (sealjuures klasuliga vaadata eesmärk üle aastal 2023). Kuna olulise osa energiatarbimisest moodustab transport, on transpordisektorile seatud eraldi 10-protsendine taastuvenergia kasutuse eesmärk aastaks 2020. Nende eesmärkide saavutamiseks on kõikidele liikmesriikidele kuni aastani 2020 sätestatud siduvad alameesmärgid ja trajektoorid eesmärgi täitmise suunas liikumiseks (vt joonis 29). Peale 2020. aastat soovitakse kaotada siduvad eesmärgid liikmesriikidele eraldi, kuid keskenduda Euroopa Liidu ühiseesmärgi saavutamisele läbi koostöömehhanismide, efektiivsete energiaühenduste ja toimivate energiaturgude.

Euroopa Liidu üheks peamiseks eesmärgiks aastaks 2030 on vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust võrreldes 1990. aastaga 40%, mistõttu tootmisprotsesside pidev dekarboniseerimine (ehk süsinikku sisaldavate kütuste kasutamise oluline vähendamine) on üheks võtmesõnaks energiapoliitikas.

Taastuvenergia kasutuselevõtu põhialused ja eesmärgid Euroopas on kehtestatud 2009. aastal Euroopa Parlamendi ja Nõukogu taastuvenergia direktiiviga 2009/28/EÜ. Uuendatud direktiivi sõnastus võeti vastu 2018. aasta juunis ning käsiraamatu valmimise ajal olid puudu veel vaid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu ametlikud kinnitused.. Taastuvenergia valdkonnas on üks olulisi tegevusvaldkondi tarbijate teadlikkuse tõstmine ja seetõttu kehtestab elektrituru ühiseeskirjade direktiiv 2009/72/EÜ liikmesriikidele nõuded tarbijatele informatsiooni jagamise osas tarnitud energiaallikate päritolu kohta. Energiavaldkonnas on oluline ka 2012. aastal vastuvõetud energiasäästu direktiiv 2012/27/EL.

Joonis 31 Euroopa kliima- ja energiapoliitika 20/20/20 eesmärgid

Joonis 29 Euroopa kliima- ja energiapoliitika 20/20/20 eesmärgid

Taastuvenergia laialdasel kasutuselevõtul Euroopa Liidus lähtutakse järgmistest eesmärkidest:

  • luua turupõhine keskkond, kus taastuvenergia investeeringuid tehakse kuluefektiivsuse põhimõttest lähtuvalt;
  • igati soodustada regionaalset koostööd ja (regionaalseid) koostööprojekte;
  • suunata tarbijaid kasutama optimaalseid taastuvenergia lahendusi;
  • soodustada uute innovatiivsete tehnoloogiate arendamist ja turuletoomist;
  • tagada maksimaalselt kogu võimaliku taastuvenergia potentsiaali ärakasutamine.

Pikemaajalised arengusuunad Euroopas on määratud 2014. aasta lõpus Euroopa Ülemkogu poolt kokkulepitud kliima- ja energiapoliitika raamistikuga 2030. aastani, mis järgnes 2020. aasta vaheetapile Euroopa Liidu energia teekaardil aastani 2050 (Energy Roadmap 2050). 2050. aasta eesmärk on efektiivne, aga madala süsinikusisaldusega energia- majandus, kus 1990. a tasemega võrreldes on CO2 heitkogused vähenenud 80-95 protsenti.


2 “Commission proposes new rules for consumer centred clean energy transition” - https://ec.europa.eu/energy/en/news/commission-proposes-new-rules-consu…

13 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll eesti keeles: www.riigiteataja.ee/akt/13265540

14 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2050-energy-strategy

15 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2020-energy-strategy

16 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2030-energy-strategy

5.1.1 Euroopa eesmärgid 2030. aastaks

5.1.1 Euroopa eesmärgid 2030. aastaks

2018. aastal jõudsid Euroopa Liidu liikmesriigid kokkuleppele kliima- ja energiaraamistikus, mis hõlmab perioodi 2020- 2030. Selle kohaselt peab aastaks 2030:

  • üleeuroopaline kasvuhoonegaaside heitmete maht vähenema 40% võrreldes 1990. aasta tasemega;
  • toodetud taastuvenergia moodustama liikmesriigi sisemaisest tarbimisest vähemalt 32% (Euroopa Parlamendi esialgne plaan oli 35%, valitsusi esindav EL nõukogu soovis jääda „vähemalt 27%“ juurde);
  • olema tagatud energiasääst vähemalt 27% ulatuses võrreldes prognoositud tulevase energiatarbimisega. 2018.a. juunis kokku lepitud uuendatud direktiivi teksti tarbeks ei jõutud kahjuks üksmeelele uue energiasäästu eesmärgi osas. Parlamendi eesmärk oli 35% ning Euroopa Liidu nõukogu esialgne toetus kuulus mittesiduvale 30% eesmärgile.

Eelmainitud eesmärgid aitavad oluliselt kaasa konkurentsivõimelisema, ohutuma ning jätkusuutlikuma üleeuroopalise energiasüsteemi loomisele. Samuti võib neid pidada ka pärast 2030. aastat kehtima hakkavate meetmete alusplaa- niks, mille abil jõutakse kokkulepitud kasvuhoonegaaside heite vähendamiseni 80% kuni 95% võrra aastaks 2050.

Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine 40%

Kasvuhoonegaaside heitmete eesmärgi saavutamine eeldab:

  • et see täidetakse Euroopa Liidus kollektiivselt võimalikult kuluefektiivsel viisil, sh kehtib nõue, et heitmekaubanduse kauplemissüsteemi kuuluvates sektorites väheneb heitmekoguste määr võrreldes 2005. aastaga 43%, kauplemissüsteemi mittekuuluvate sektorite puhul aga 30%;
  • kõikide liikmesriikide osalust, lähtudes solidaarsusprintsiibist;
  • hästi toimiva heitmekaubanduse kauplemissüsteemi välja arendamist ning turu stabiilsusinstrumendi kasutuselevõtmist;
  • heitkoguste iga-aastase lineaarselt väheneva piirmäära tõstmist seniselt 1,74 protsendipunktilt 2,2 protsendipunkti peale;
  • kehtiva NER300 rahastamisprogrammi (NER 300 on maailma üks suurimaid rahastusprogramme innovaatiliste ja madala süsinikuheitega projektide ning programmide toetamiseks. NER 300 loodi Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (ELi HKSi) kolmanda perioodi (2013–2020) alguses, et demonstreerida süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) ning uuenduslikke taastuvenergia (RES) tehnoloogiaid Euroopa Liidu kaubanduslikul tasandil. Programmile vajalik rahastus saadakse ELi HKSist.) ülevaatamist, sh hõlmab see CO2 kogumise/säilitamise ning taastuvenergeetika programmide revideerimist. Lisaks laieneb programm väheste CO2-heitmetega tehnoloogiate innovatsiooni väljatöötamisele tööstussektoris.

Seejuures jätkub saastekvootide tasuta eraldamine ka peale 2020. aastat eesmärgiga pakkuda tuge rahvusvahelise konkurentsivõime võimaliku nõrgenemise ohu alla sattuvatele sektoritele. Luuakse uus saastekvootide reserv madala sissetulekuga liikmesriikide lisainvesteeringute toetamiseks (energiatõhususe tõstmiseks ning taristu modernisee- rimiseks). Sellele lisaks jaotatakse 10% kõikide liikmesriikide poolt enampakkumisele pandavatest heitmekvootidest nende liikmesriikide vahel, kelle sisemajanduse kogutoodang inimese kohta jääb alla 90% Euroopa keskmist taset (võrdlusaastana kasutatakse 2013. aastat).

Taastuvenergia osakaal sisemaisest tarbimisest ≥ 32%

Püstitatud eesmärk ei ole liikmesriikide suhtes siduv ning samuti ei takista see liikmesriigil kõrgemate eesmärkide seadmist. Suuremas mahusvahelduva iseloomuga töörežiimiga taastuvenergia-elektrijaamade integreerimine nõuab aga EL-i energia siseturu tugevamat lõimimist ning sobilike koordineeritud varumeetmete väljatöötamist, mida saaks vajadusel ka piirkondlikul tasemel rakendada. 2018.a. juunis lepiti kokku eesmärgi ülevaatus aastal 2023 kavatsusega seda veelgi tõsta.

Energiatõhusus ≥ 32,5%

Energiatõhususe suurendamise eesmärk tuleb saavutada võimalikult kuluefektiivsel moel. Kuna EL-i tasandil prooviti eesmärgiks seada ühelt poolt 30% ja teiselt poolt 35%, siis 2018.a. juunis lõppenud kõneluste käigus jõuti energiaefektiivsuse eesmärkide kohta 32,5% taseme osas kokkuleppele, kuid jällegi on tegemist mittesiduva eesmärgiga,. Lisaks koostab Euroopa Komisjon ettepanekud prioriteetsete sektorite kohta, milles energiatõhususe parandamine pakuks kõige suuremat kasu.

5.1.2 Energia tegevuskava 2050

5.1.2 Energia tegevuskava 2050

Dokumendis „Energia tegevuskava 2050“ käsitleb Euroopa Komisjon probleeme, mis on seotud eesmärgiga vähen- dada süsinikdioksiidi heitmeid, tagades samal ajal ka energiavarustuskindluse ja konkurentsivõime. Tegevuskava käsitleb nelja stsenaariumit, kuidas oleks võimalik saavutada süsinikdioksiidi heitmete vähendamine. Asjaoludest sõltumata on positiivse mõjuga järgmised tegurid:

  • Energiasüsteemide dekarboniseerimine on tehniliselt ning majanduslikult võimalik. Kõik dekarboniseerimise stsenaariumid näitavad, et heidet on võimalik vähendada ning see võib olla lausa odavam kui vanaviisi jätkamine;
  • Energiatõhususe ning taastuvenergia kasutamise suurendamine on kriitilise  tähtsusega.

Milline energiaallikate osakaal ka ei valita, tuleb suurendada energiatõhusust ning taastuvenergia osakaalu, et saavutada süsinikdioksiidi heite vähenemine 2050.  aastaks;

  • Praegu tehtud investeeringud on odavamad. EL-i energiataristud vajavad igal juhul moderniseerimist, vajalikud on palju paindlikumad taristud – piiriülesed ühendused, „intelligentsed“ võrgud ja moodsad vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiad energia tootmiseks, ülekandeks ning salvestamiseks. 30-40 aastat vanad taristud tuleb asendada nüüd, nii on võimalik vältida kulukamaid investeeringuid 20 aasta pärast;
  • Praegu tehtud investeeringud tagavad parimad hinnad tulevikuks. Elektrihinnad tõusevad kuni 2030. aastani, kuid seejärel võivad hakata langema tänu madalamale tarnehinnale, säästumeetmetele ning täiustatud tehnoloogiatele. Kulude tasakaalustajateks on säästlike investeeringute ja nendega seotud kohalike töökohtade loomine ning väiksem impordisõltuvus;
  • Vajalik on saavutada mahuefekt. Ühtne üleeuroopaline tegevus tähendab väiksemaid kulusid ja kõrgemat varustuskindlust võrreldes paralleelsete riiklike tegevustega.

5.2 Kliimakonverents, saastekvoodid ja süsinikukaubandus

5.2 Kliimakonverents, saastekvoodid ja süsinikukaubandus

Kliima soojenemist alates 20. sajandi keskpaigast on seostatud inimtegevusega: selle käigus õhku paisatud kasvu- hoonegaaside hulk on üha suurenenud, mis on tinginud keskmise õhutemperatuuri tõusu. Viimase 150 aasta jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,8 °C. Prognooside põhjal tõuseb temperatuur 2100. aastaks veel 2-6,3 °C, kui ei rakendata abinõusid inimtekkeliste kliimamuutuste vastu. Erinevate stsenaariumite järgi suureneb ekstreem- sete ilmastikunähtuste ja ka ränkade loodusõnnetuste sagedus. Maa keskmise temperatuuri tõus võib kaasa tuua keskmise meretaseme tõusu, millega süveneb rannikuerosiooni oht. Võib sulada polaaralade jää ning teatud piirkondades, sh Euroopas, süveneks veepuudus ja hoogustuks kõrbestumine.

2015. aasta detsembrikuu alguses toimus ülemaailmne Pariisi kliimakonverents COP21, kus 195 maailma riigi esinda- jad leppisid kokku sammudes energiatootmise edasiseks pidevaks üleviimiseks taastuvenergiale ja CO2 emissioonide kokkuhoiuks. Kokkuleppe kohaselt on eesmärgiks planeedi keskmise temperatuuri tõus hoida alla kahe kraadi Celsiuse järgi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. See nõudmine tulenes peamiselt saareriikidelt ning teistelt väikestelt maailmamere taseme tõusu suhtes haavatavatelt riikidelt.

Pärast COP21 leidis aset suur energiakandjate hinnalangus ning naftabarreli hind langes ligi 10 dollari võrra.

2050-2100 ajavahemikus on kavas jõuda netoemissiooniga nulli ehk sisuliselt süsinikuneutraalse inimtegevuseni (see tähendab, et kasvuhoonegaaside emissioon viiakse miinimumini ning väheste õhkupaisatavate heitmete tasakaalus- tamiseks leitakse viise negatiivseteks emissioonideks ehk süsiniku püüdmiseks või selle eemaldamiseks. Lepe näeb ette ka aruandlus- ja ülevaatamiskohustust iga viie aasta tagant.

Olgugi, et kõik esindajad allkirjastasid leppe (sh OPECi riigid ning Venemaa kõrvuti suurimate kasvuhoonegaaside emiteerijate USA ja Hiinaga), ei sisaldu selles ühtki mehhanismi, mis teeks leppe osapooltele siduvaks. Samuti puuduvad leppest otsesed viited lennundusele ja meretranspordile (ja samaaegselt eeldatakse just neis märkimis- väärset heitmete tõusu aastaks 2100). Lisaks ei ole kokkuleppes selget viidet süsiniku hinnale. Läbipaistva turupõhise kujundusega süsiniku hind saadaks jõulise signaali investoritele, tarbijatele ja energiatootjatele nn „saastaja maksab“ printsiibist, kuid hetkel on see leppest välja jäänud. 2017.a. juunis andis Ameerika president Donald Trump teada, et USA taganeb Pariisi kliimaleppest, kuid protseduurireeglite järgi on varajasim aeg, mil see on võimalik 4. november 2020 (mis on juhtumisi päev pärast järgmisi USA presidendivalimisi). Kuid hiljem on oma väljaöeldut pehmendanud ja tunnistanud, et USA võib ka leppega taas liituda. USA ja Hiina kahepeale kokku emiteerivad 40% kogu maailma õhusaastest. Hiina on omalt poolt kinnitanud, et isegi kui USA lahkub, jäävad nemad Pariisis sõlmitud kliimakokkulepet toetama.

Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem (EU ETS - European Union Emissions Trading Scheme) hõlmab suuremahulise energiatootmise ja tööstuse sektoreid; mitte-ETS – heitkogustega kauplemise süsteemist ETS välja jäävaid sektoreid (teetransport, väikesemahuline energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus). EU ETS kutsuti ellu 1. jaanuaril 2005 eesmärgiga toetada Kyoto protokolli sihtmärkide saavutamist. Süsteem toimib cap-and-trade (kasuta piirmäärani või kauple ülejäägiga) põhimõttel, ehk sektorid võivad oma heitmelubadega kaubelda tingimusel, et püsivad riiklikult seatud piirides. Aastaks 2030 peavad ETS-sektorid heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga 43% vähendama, mitte-ETS sektorid 30%. EL-i suundumus on madala süsinikuheitmega majanduse poole aastaks 2050 ning CO2 emissioonid peavad sealjuures langema vähemalt 80 protsenti (võrreldes 1990 aastaga).

ETS kehtib kõikides 28 Euroopa Liidu riigis ja lisaks Islandil, Lichtensteinis ja Norras, kattes seega umbes 45%    Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside emissioonidest ning olles (kuni Hiina ETS – cap-and-trade skeemi töösseminekuni aastal 2020, millest anti teada 2017. aasta detsembris) suurim omataoline maailmas, hõlmates enam kui 12 000 elektrijaama ja tööstusettevõtet. Süsteemi eesmärgiks on vähendada kasvuhoonegaasi õhkupaiskamist üle Euroopa, suunata energiatootjaid kasutama vähem saastavaid toormeid ning investeerida uutesse tootmistehnoloogiatesse. Alates 2012. aastast kehtib skeem ka lennundusele ja seda on plaanitud järk-järgult ka teistes majandusharudes rakendada.

Aastast 2013 algas EU ETS-i kolmas, 8-aastane kauplemisperiood (varasemad kestsid 2005-2007 ning 2008-2012), mis oma kestuselt on võrreldes eelnevate perioodidega pikem ning kus on muutunud LHÜ-de (lubatud heitkoguse ühikute) taotlemise põhimõtted. Sel kauplemisperioodil minnakse valdavalt üle enampakkumistele ning järk-järgult vähendatakse tasuta LHÜ-de eraldamist EU ETS-i kuuluvatele käitistele.

Saastekvootide skeem seadis esimesel kahel perioodil, 2005-2007 ja 2008-2012, igale ettevõttele piirmäära kasvu- hoonegaaside õhkupaiskamise osas, mida vähendatakse järk-järgult eesmärkide saavutamiseni. Neljas faas algab 2021 ning kestab kuni 2028 aasta lõpuni.

ETS on kehtib praegu vaid Euroopa Liidus, mistõttu on teistes piirkondades (v.a. eelmainitud riigid) tegutsevatel ettevõtetel konkurentsieelis. Selleks et Euroopa majandus oleks jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline, anti rahvusvahelistele ettevõtetele jätkuva konkurentsivõime säilitamiseks vajaminev kogus saastekvoote. ETS õnnestumist seabki ohtu emissioonide kasvav ülejääk, mis on tekkinud seoses majanduslangusega ja toonud kvootide hinna alla (vt joonis 30 allpool). Lühivaates õõnestab see süsinikuturu toimimist, ent pikemas perspektiivis võib mõjutada süsteemi võimet saavutada ambitsioonikamaid heitmevähendusega seotud eesmärke sama säästlikult.

 

Joonis%2032%20%20(ptk%205.2)_uus.jpg

Joonis 30 CO2 tonni hinnadünaamika esitatud eurodes tonni CO2 kohta (EUA – European Emission Allowances) 

 

Kavas on 2019. aasta jaanuaris käivitada heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreserv (market stability reserve), mis võimaldaks lahendada viimastel aastatel tekkinud saastekvootide ülejäägi probleemi, reguleerides automaatselt enampakkumisel müüki pandavate kvootide pakkumist. Ekspertide hinnangul peaks süsinikutonni hind olema

40-50€ ringis, et ajendada üleminekut fossiilkütustelt süsinikuvabadele energiaallikatele. Kõrgemad hinnad tooksid kaasa vajaduse investeerida energiatõhususse ja –säästu.

Heitmekaubanduse kauplemissüsteemi kolmas faas rakendus 2013. aastal. Selle kohaselt eraldatakse elektrienergia tootjatele saastekvoodid reeglina enampakkumistel. Nende järgi tuleb põlevkivielektri tootmiseks heitmekvooti osta (oksjonist saadav tulu laekub riigieelarvesse). Aastani 2012 said elektritootjad kvoote tasuta.

Elektrisüsteemide kaasajastamiseks võivad liikmesriigid, kes täidavad direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10c tingimused, eraldada tasuta saastekvoote ajavahemikus 2013-2019. Need saastekvoodid arvatakse maha kogusest, mida liikmesriik muidu vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2 enampakkumisel müüks. Tasuta eraldatavatele saastekvootidele vastav summa tuleb investeerida taristu ajakohastamisse ning puhtasse tehnoloogiasse.

Kvootide eraldamiseks peab projekt olema kooskõlas Euroopa Liidu eesmärkidega, aitama kaasa energiaturgude liberaliseerimisele, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ja energiavarustuskindluse suurendamisele. Kuna tegemist on kvootidega, mida eraldatakse ettevõtetele nõuetekohase investeeringu finantseerimiseks, ei tohi tasuta saadud kvoote kasutada näiteks vabal turul elektri hinna subsideerimiseks.

Siiani põhjustavad aga suurt muret käärid heitmekvootide pakkumise ning nõudluse vahel. Üheltpoolt kahjustab see ühtse CO2 turu toimimist. Teisalt takistab ebaefektiivne kauplemissüsteem heitkoguste vähendamise pikemaajaliste eesmärkide saavutamist. Olukorra leevendamiseks võttis Euroopa Komisjon 2014. aasta veebruaris lühiajalise meetmena vastu otsuse, mille kohaselt suunatakse kolmandas faasis enampakkumistel müüdavatest saastekvootidest 900 miljonit ühikut uude nn turustabiilsusreservi, mis käivitub 2019. aasta algusest (ehk mainitud 900 miljoni ühiku enampakkumine lükati edasi 2019-2020. aastani). Eesti olukorda vaadeldes on selge, et põlevkivielektri oluline hinnakomponent on CO2 hind. Seega sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime oluliselt

Euroopa Liidu kliimapoliitikast. Sõltuvalt kvoodi maksumusest võib põlevkivielektri tootmine 40–60% kallineda (seda prognoositava kvoodihinna 15–25 €/t juures).

Euroopa Komisjon tutvustas 2016.a novembri lõpus oma puhta energeetika meetmepaketti, mille eesmärk on seada esikohale energiatõhusus, saavutada juhtpositsioon taastuvenergia alal ja tagada tarbijatele energia eest õiglane hind ning koos muude meetmetega vähendada aastatel 2021-2030 Euroopas kasvuhoonegaaside heidet 40% võrra. Selle abil loodetakse säilitada Euroopa Liidu konkurentsivõime olukorras, kus puhtale energeetikale üleminek on muutmas ülemaailmset energiaturgu.

Komisjoni esitatud seadusandlikud ettepanekud hõlmavad energiatõhusust, taastuvenergiat, elektrituru ülesehitust, elektrienergia varustuskindlust ja energialiidu juhtimise eeskirju. Lisaks pakub komisjon välja uusi ideid seoses ökodisaini tulevikuga. Samuti sisaldab pakett meetmeid puhta energeetika alase innovatsiooni kiirendamiseks, Euroopa hoonete renoveerimiseks, avaliku ja erasektori investeeringute soodustamiseks, ELi ettevõtete konkurentsivõime edendamiseks ning puhtale energeetikale ülemineku sotsiaalse mõju leevendamiseks.

5.3 Eesti eesmärgid taastuvenergia alal

5.3 Eesti eesmärgid taastuvenergia alal

Euroopa Liidu liikmesriigina osaleb Eesti ühiste eesmärkide saavutamises ja ühise energiapoliitika elluviimises. Seetõttu tulenevad Eesti eesmärgid taastuvenergeetika valdkonnas paljuski Euroopa Liidu eesmärkidest ja Eesti raporteerib oma tulemustest regulaarselt Euroopa Komisjonile.

Eestis on taastuvenergiaga seonduvad eesmärgid sätestatud energiamajanduse arengukavades ENMAK 202017 ja ENMAK 2030. Lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks kehtib „Eesti taastuvenergia tegevuskava“18. Energiamajanduse arengukavade koostamist koordineerib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja nii arengukavad kui nende eelnõud on leitavad ministeeriumi kodulehelt alajaotustes www.mkm.ee/et/arengukavad ja www.mkm.ee/et/tegevused-eesmargid/energeetika/taastuvenergia.

Aastaks 2020 on Eesti Euroopa Liidu ees võtnud järgmised kohustuslikud eesmärgid:

  • Taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest on 25%. Selle osakaalu arvestuses peetakse silmas nii soojusenergia, kütuste kui ka elektrienergia tarbimist.
  • Taastuvenergiast toodetud kütuste osakaal transpordisektoris on 10%.
  • Taastuvenergiast toodetud elektrienergia osakaal elektrienergia lõpptarbimisest on 17,6%, mis ei ole küll siduv ja kohustuslik eesmärk, kuid on üks alameesmärkidest Euroopa Liidu ees võetud kohustuste täitmise suunas.

Eesti pikaajalised eesmärgid on:

  • Aastateni 2020 ning 2030 jääb energia lõpptarbimine 2010. aasta tasemele (~32 TWh).
  • 2030. aastaks moodustab taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimisest 45%.
  • 2030. aastaks moodustab taastuvenergia osakaal 28% primaarenergia sisemaisest tarbimisest.
  • 92% puidu energeetilisest potentsiaalist kasutatakse soojuse (sh soojuse ja elektri koostootmine) tootmiseks.
  • Aastaks 2050 on energiasektori kasvuhoonegaaside emissioonid vähenenud >80% võrreldes 1990. aastaga (aastaks 2030 vähemalt 70%)

Aastaid on käinud tulised vaidlused selle üle, kuivõrd peab energeetika areng põhinema põlevkivil kui kohalikul pikkade traditsioonidega toorainel ja oskusteabel ning kuivõrd tuleks hoopis panustada taastuvenergia arendamisse.

Pariisi kliimakokkulepe andis siinkohal selged suunised, et tulevikus soositakse taastuvenergial põhinevaid energeetikalahendusi.

Taastuvenergia arendamise ja toetamisega seonduvad rakenduslikud teemad on kajastatud elektrituruseaduse erinevates peatükkides ja sätetes, mis loob õigusliku raamistiku taastuvenergia tootmiseks ja arvestuseks.

Euroopa puhta energia paketi eesmärk on anda tõuge puhta energia kasutamisele Euroopa Liidus ning seeläbi panustada EL-i kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisse ning Pariisi kliimakokkuleppe täitmisse. Pakett sisaldab nelja valdkonda: energiatõhusus, taastuvenergia, elektriturg ning Euroopa energiavaldkonna strateegiline planeerimine.

  • Energiatõhususe puhul toetab Eesti eesmärkide saavutamiseks vajaliku raamistiku sätestamist aastani 2030.
  • Taastuvenergia eesmärkide täitmisel näeb Eesti suurt potentsiaali piiriülesel koostööl. Eesti on sealhulgas valmis taastuvenergia piiriüleseks kaubanduseks. (Eesti on sõlminud ka juba lepingu Luksemburgiga, millega kantakse osa Eestis toodetud taastuvenergiast Luksemburgi bilanssi aidates viimasel sellega täita oma taastuvenergia esmärke)
  • Uus elektrituru mudel peab Eesti hinnangul olema võimalikult turupõhine ning andma tarbijatele võimaluse reageerida hindade muutumisele. Kohalikele elektritootjatele tuleks elektrikaubanduses tagada võrdsed konkurentsitingimused kolmandates riikides asuvate tootjatega.
  • Strateegilise planeerimise puhul leiab Eesti muu hulgas, et riiklikud kavad peaksid olema omavahel võrreldavad ning nende koostamisega ei tohi kaasneda liigset halduskoormust.

17 Arengukavad ning nende eelnõud on leitavad ministeeriumi kodulehelt: www.mkm.ee/et/arengukavad
18 Taastuvenergia tegevuskava on samuti kättesaadav majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel: www.mkm.ee/et/tegevused-eesmargid/energeetika/taastuvenergia

5.4 Taastuvenergia toomisvõimalused Eestis (olemasolev olukord ja tulevikusuunad)

5.4 Taastuvenergia toomisvõimalused Eestis (olemasolev olukord ja tulevikusuunad)

Taastuvenergia pole kunagi asi iseeneses – seda tuleb vaadata Eesti elektritootmise strateegiliste valikute kontekstis. Euroopa Liit ja Eesti selle liikmena tähtsustab taastuvenergia tootmise ja selle tarbimise osakaalu kasvatamist mitmel põhjusel. Olulisim neist on keskkonnasaaste vähendamine, seda osana kasvuhoonegaaside vähendamisele suunatud poliitikatest. Olulised on ka muud kaalutlused, mida tootmisportfelli mitmekesistamise raames taastuv- energia suurem tootmine ja tarbimine aitavad toetada (nagu näiteks energiasääst ning tootmise ja tarbimise suurem efektiivsus, energiajulgeolek, energiavaldkonna innovatsioon ja tehnoloogia arengu soodustamine).

Eesti taastuvenergia potentsiaal avaldub eeskätt bioenergial baseeruvas elektri ja soojuse koostootmises ning tuule- energias. Samuti arendatakse väikesemahulist hüdroenergeetikat ning levib päikesepaneelide kasutuselevõtt. Eesti taastuvenergia tootmine kütuseliigiti aastatel 2010-2017 on näha joonisel 31.

Eesti eesmärgiks on saavutada taastuvelektri 17,6% osakaal elektrienergia lõpptarbimisest aastaks 2020. Selle eesmärgi saavutamiseks on Riigikogus menetluses uus taastuvenergia ning tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetusskeem. Eesti elektritoodangu protsentuaalne jagunemine kütuseliigiti on välja toodud joonisel 32.

Joonis%2031.PNG

Joonis 31 Taastuvenergia tootmine kokku ning kütuseliigiti 2010-2017, GWh

Joonis%2032.PNG

Joonis 32 Eesti elektritoodangu protsentuaalne jagunemine kütuseliigiti 2017

Hüdroenergiast elektri tootmine on Eesti geograafilise omapära tõttu raskendatud, kuna enamiku jõgede pikkus ei ületa 10 kilomeetrit ning vähem kui 50 jõe vooluhulk ületab 2 m3/sek. Vaatamata jõgede tagasihoidlikule potentsiaa- lile ning asjaolule, et pinnavormide suhtelised kõrgused ei ületa enamasti 20 meetrit ning ulatudes harva 50 meetrini, leidub Eestis siiski mitusada vee-energia kasutamiseks kõlbulikku  kohta.

 

Eesti hüdroenergeetiliste varude hindamisel on otstarbekas vaadelda Narva jõe varu eraldi, kuna see on võrreldav Eesti kõigi ülejäänud jõgede summaarse varuga. Teiselt poolt aga on Narva jõe potentsiaal suures osas ära kasuta- tud Venemaa halduses oleva Narva HEJ (125 MW) näol. Vastavalt rahvusvahelistele tavadele jaotatakse piirijõgedel töötavate HEJ-de toodang riikide vahel võrdeliselt nende territooriumil asuva valgala pindala osaga. Kuna Narva jõe valgalast paikneb umbes üks kolmandik Eesti territooriumil, peaks Eesti riigil olema õigus ka vastavale osale Narva HEJ toodangust.

 

Hüdroenergiast elektrienergia tootmise kasvuks paraku Eestis kuigi suurt potentsiaali ei ole. Eesti jõed on liiga väikesed ning aeglase vooluga, samuti on lameda maastikuprofiili tõttu jõgede langus nende hüdrovõimsuse raken- damiseks liiga väike. Lisaks kehtib hulgaliselt looduskaitsealaseid ettekirjutusi, mis mõningad võimalikud asukohad omakorda välistavad.

 

Tuuleenergia. Tuulegeneraatoreid hakati maailmas massiliselt tootma 1970. aastatel naftakriisi ajal ning tänu sellele on elektrituulikute tehnoloogia kiiresti arenenud. Eesti esimene tuulegeneraator rajati Hiiumaale Tahkunale 1997. aastal, elektrituuliku võimsus oli 0,15 MW. Primaarenergiaallikana on tuule potentsiaal Eestis suur. Hinnanguliselt on võimalik aastast energiatoodangut arvestades katta elektrituulikute toodanguga kogu Eesti  elektritarbimine.

 

Tuule juhuslikkusest tingituna aga esineb perioode, kus elektrituulikute toodang on negatiivne (tarbivad elektrit), ning perioode, kus toodang ületab olulisel määral tarbimist. Seega ei saa arvestada tipuvõimsuse katmisel tuule- elektrijaamade toodanguga. Seejuures tuleb arvestada ka fakti, et eriti külma ilma (alla –25 °C) korral lülituvad tuulikud automaatselt välja, kuid just neis oludes on harilikult tarbimine eriti kõrge. Eesti suurim taastuvvõimsus on 48 MW Aulepa tuulepark, mis on ühtlasi hetkel suurim tuulepark Baltikumis. Eesti tuulepargid (ühtekokku  ligikaudu 303 MW) paiknevad valdavalt Kirde-, Loode- ning Lääne-Eesti rannikutel. Ühtegi meretuuleparki (off-shore) Eestis paigaldatud ei ole.

 

Tuuleenergial on Eestis suur kasvupotentsiaal, sest ilmastik (tuuletingimused) on rannikualadel selleks väga sobilik. Olemasolevat tootmisvõimsust oleks soovi korral võimalik suurendada nelja-viiekordseks. Investorid on valmis uute tuuleparkide rajamisse panustama, kuid praegu põrkutakse suuresti kohalike vastuseisu otsa ning omavalitsused   on arendusprojektid praktiliselt peatanud – uuringud on käimas 80-1000 MW tuuleparkide ehitamiseks, kuid 2018. a jooksul on kavandatud vaid 19 MW ulatuses uute tuuleparkide nii ülekande- kui jaotusvõrkudesse lisandumist. Samuti on investorite seisukohast hetkel investeeringuriskiks kehtiv seadusesäte, mille alusel saab toetust iga-aastaselt vaid 600 GWh ulatuses tuuleenergiast toodetud elektrit.

 

Puidu kui taastuva loodusressursi otstarbekas kasutamine metsa- ja puidutööstuses ning energeetikas on üks “Eesti metsanduse arengukava aastani 202019” põhieesmärke. Praegu on kogu taastuvenergeetika osakaal 15-17 protsenti kogu Eesti elekritarbimisest. Energiatootmiseks vajatakse 2020. aastaks ligi 30-50 protsendi võrra rohkem puitu, kui praegu kasutatakse. Nii on energiasektorist kujunemas lähiaastatel metsandusvaldkonnale oluline partner. Suurimad koostootmisjaamad (KTJ) Eestis on Lohkva KTJ Tartus võimsusega 22 MW ning Tallinna KTJ (mille kaks etappi annavad kokku võimsuseks 39 MW). Mõlemad koostootmisjaamad kasutavad kütusena puiduhaket, maagaasi ning turvast. Valdavalt on biomassi kasutavad jaamad ühendatud ülekandevõrguga (samas kui biogaasijaamad on liitunud jaotusvõrkudega). Biokütuseid (eelkõige puitu) kasutavad jaamad on koondunud eelkõige asulate lähedusse nende soojuskoormuse teenindamiseks. Praegu on teadaolevalt võrguga liitunud 102 MW biomassi kütusena kasutavat jaama. 17 MW mahus on biolagunevaid olmejäätmeid ning 11 MW ulatuses biogaasi kütusena kasutavaid jaamu.

 

Biokütuste potentsiaal Eestis on eelkõige koostootmise valdkonnas. Juba praegu kasutatakse Eestis kütteks kolman- diku ulatuses biomassi, kuid teoreetiline võimalus on kohalikust biomassist toota soojusenergiat kahe kolmandiku ulatuses vajaminevast. Olemasolevad kohalikud kaugküttejaamad otsivad protsessis aktiivselt võimalusi ka elektri tootmiseks ning võib eeldada, et 3-5 aasta perspektiivis on Eestis võimalik lisada 100-200 MW biokütusel põhinevat elektrilist võimsust.

 

Transpordisektoris oleks võimalik võtta veelgi enam kasutusele mootorikütusena biogaasist toode- tavat biometaani, kuid just transpordisektoris on osutunud taastuvatele allikatele üleminek ning 2020 eesmärkide täitmine kõige keerukamaks. Transpordisektorile keskenduv ning Eleringi tellimusel ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga tihedas koostöös valminud uuring biometaani kasutamisvõimaluste kohta näeb võimalust asendada 2020. aastaks biometaaniga kolm protsenti sektoris kasutatavast kütusest. Uuring pakub välja 12 kuluefektiivset ja praktilist meedet biometaani turu arendamiseks. Tänaseks on Eestis rajatud surugaasi tanklaid, milles on võimalik biometaani tankida ning Eleringi hallatavas biometaani päritolutunnistuste registris on juba tühistatud transpordisektoris tarbimise katteks esimesed megavatt-tunnid Eestis toodetud biometaani.

 

Muu taastuv- ja mikroenergeetika. Taastuvate energiaressursside alla liigituvad ka must leelis ja prügilagaas, millest Eestis samuti elektrit toodetakse. Juba praegu saadakse elektrienergia tootmiseks biogaasi sealäga kääritamisest  ning perspektiivikas on ka prügipõletamise energia. Vesinikuenergeetika ja muu mikroenergeetika praktilisi rakendusi täna veel teadaolevalt kasutusele võetud ei ole.

 

Üha enam leiab kastutust päikeseenergia, seda eeskätt soojusenergia näol soojuspumpade kasutuse laienedes ning tasapisi ka päikesekollektorite näol sooja tarbevee tootmiseks. Viimasel ajal on päikeseenergia kasutuselevõtmisega seonduvad kulud vähenenud ning elektrienergia tootmiseks mõeldud päikesepaneelide tootmise tehnoloogia areng paneelide hinda alla toonud, samal ajal nende efektiivsust tõstes. Arvestades Eesti päikeseressurssi ning päikese- paneelide suhteliselt kõrget hinda, pole päikeseenergiast elektri suuremahuline tootmine siiski Eesti tingimustes veel kuigivõrd konkurentsivõimeline. Suurima päikesepargi võimsus Eestis on 0,7 MW, keskmine päikeseelektrijaama võimsus on ligikaudu 10 kW ja 2018. aasta keskel oli Eestis installeeritud jaotusvõrkudega ühendatud tootmisvõimsusi kokku juba ligikaudu 1200 jaama ja 19 megavatti. Päikesepaneelide paigaldamine on viimastel aastatel üle ootuste populaarseks osutunud, kuna protsess on muutunud suhteliselt lihtsaks ja kiireks. Enamus olemasolevaid päikesejaamu on võimsuselt alla 11 kW ning eelkõige on paigalduse eesmärgiks olnud oma võrgust tarbitava elektrienergia koguse vähendamine. Plaanimisjärgus on ka mõningad suuremad (kuni 30 MW) päikesepargid ning lähema 3-4 aasta jooksul võib installeeritud päikesepaneelide võimsus ulatuda kokku 50 megavatini. Eelkõige sõltub päikesepaneelide levik sellest, kas riik ning kohalikud omavalitsused võtavad seisukoha toetada päikesepaneelidest elektrienergia tootmise levikut ning hajatootmist üldiselt. Praegu toetatakse Eestis vaid päikesepaneelidega elektrienergia tootmist, kuid mitte  päikesekütet.

 

Siinkohal on oluline mainida, et Eesti elektrienergia varustuskindlus (ühiskonna toimimise ja konkurentsivõime alus- tala; mõõdik, mis näitab energia pakkumise adekvaatsust nõudlusega võrreldes) on tänu mitmekesisele tootmisport- fellile ja headele ühendustele naaberriikidega küll tagatud, kuid varustuskindluse arvutamisel ei võeta arvesse mit- tejuhitavaid võimsusi (nt päikese- ja tuuleenergia). Varustuskindlust tuleks sealjuures hinnata regionaalsel tasandil, sest majandusarengut toetava elektrivarustuskindluse võti ei ole mitte 100-protsendiliselt kohalikel primaarkütustel põhinev elektritootmine riigisiseselt, vaid piisavad välisühendused ja piisav sisemaine elektrivõrk. Ehk kui mõnes regiooni piirkonnas on installeeritud palju muutliku ja juhusliku iseloomuga võimsusi, peaks olema regiooniüleselt piisavalt tootmis- ja ülekandevõimsusi, et katta tarbimisnõudlus igal ajahetkel.


19 Viide arengukavale Keskkonnaministeeriumi kodulehel: www.envir.ee/et/metsanduse-arengukava-2011-2020

5.5 Taastuvenergia tasu ja toetused

5.5 Taastuvenergia tasu ja toetused

Taastuvenergia arendamiseks ja konkurentsivõime tagamiseks elektriturul kasutavad erinevad riigid erinevaid meet- meid, mille osas üks laialdasemalt kasutatud meetod on toetuste maksmine taastuvenergiat tootvatele tootjatele. Eestil on Euroopa Liidust taotletud riigiabi luba, mille tingimuste kohaselt võib Eesti maksta tootjatele taastuvener- gia ja tõhusa koostootmise toetust kuni aastani  2020.

 

Elektrijaamade majanduslikku tasuvust mõjutavad eelkõige tehnoloogia efektiivsus, kütuse hind, keskkonnamaksud ja makstavad toetused. Üldiselt on keskkonda rohkem saastavad kütused odavamad kui puhtamad energiaallikad (nagu biomass ja gaas), kuid märkimisväärsetes kogustes tootes võivad turuolukorda mõjutada ja hinna alla tuua ka väikese marginaalkuluga taastuvenergia allikad nagu tuul ja hüdroenergia. Seega arvestades Eesti  elektritootmise iseärasust, kus domineerivad põlevkivijaamad ja CO2 maailmaturu hind on madal, ei ole alternatiivsed jaamad seni ilma täiendavate toetusteta tasuvad.

 

Taastuvate energiaallikate osakaalu tõstmiseks Euroopa Liidu eesmärkide täitmiseks on Eestis loodud erinevad toetusskeemid. Nende eesmärk on suurendada investeeringuid elektrienergia tootmisse taastuvatest ener- giaallikatest ja efektiivsesse elektri- ja soojusenergia koostootmisse, et tagada nii primaarenergia sääst kui ka varustuskindlus.

 

Taastuvenergia tasu on tasu, mille kaudu rahastab elektritarbija eelpool mainitud taastuvenergia toetusi ehk kõne- alune tasu on elektrituruseaduse järgi riigi määratud tasu eesmärgiga toetada taastuvast energiaallikast või tõhusa koostootmise režiimil toodetud ning võrku antud elektrienergia tootmist Eestis. Taastuvenergia tasu maksjaks on kõik elektrienergia lõpptarbijad Eestis vastavalt nende tarbitud võrguteenuse mahule. Taastuvenergia tasu on eraldi reana ära toodud elektriarvel, mis võimaldab elektritarbijatel täpselt näha, kui palju makstakse taastuvenergia ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetuste  rahastamiseks. Taastuvenergia tasule lisandub käibemaks.

 

Vastavalt elektrituruseadusele on iga-aastaselt taastuvenergia tasu arvutajaks Elering. Eleringi roll taastuvenergia  ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetamise osas on olla taastuvenergia toetuste väljamaksja ning nende rahastamiseks vajaliku teenustasu koguja. Elering koostab ja avaldab oma veebilehel iga aasta 1. detsembriks hinnangu järgmise kalendriaasta toetuste rahas- tamiseks kuluva summa (taastuvatest energiaallikatest või tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia koguste) ja tarbijatele osutatavate võrguteenuste mahu ning otseliinide kaudu tarbitud elektrienergia koguse kohta.

 

2018.a. suvel võeti vastu elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, misnäeb ette toetuste süsteemi ümberkorraldust, muutes oluliselt toetuse maksmise aluseid ja summasid.

 

Võrreldes suletud turu olukorraga, kus elektri hind on fikseeritud ning fikseeritud toetused on põhjendatud, tuleks avatud turul toetused muuta dünaamiliseks sarnaselt elektrituruhinnaga. Samas on mitmed taastuvenergia tootmis- tehnoloogiad tänaseks saavutanud sellise arengutaseme, et need on valmis konkureerima teiste tootmisviisidega ka avatud turul. Kuna fikseeritud toetusskeemide jätkumine võib osutuda teatud turuolukorras tarbijale ülemäära koormavaks, on 2018.a. juunis vastu võetud Elektrituruseaduses Euroopa Komisjonilt saadud riigiabi loa alusel toetus diferentseeritud olemasolevate tootjate ning uute tootjate lõikes ning sõltuvalt tootmisseadme võimsusest. Tulevikus saab põhirõhk olema vähempakkumistel taastuvenergia uute projektide riigipoolsel tellimisel. See tähendab, et riigi 2020. aasta taastuvelektri eesmärgist puudu jäävad kogused on plaanis täita läbi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi korraldatud vähempakkumise, mis peaks garanteerima riigi taastuvelektri eesmärkide täitmise vähima võimaliku kuluga elektritarbijale. Vähempakkumise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuid taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia  puhul on võitja toetuse ülemmääraks on 0,0537 eurot, lähtudes toetuse suuruse määramisel sellest, et tootja saadav tasu koos toetuse väljamaksmise kalendrikuule eelnenud kalendrikuu Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetilise keskmise börsihinnaga ei ületaks 0,093 eurot kilovatt-tunni eest


Taastuvenergia tootjatele võib päritolutunnistuste taotlemine ning nendega kauplemine osutuda täiendavaks tuluallikaks elektri müügist laekuva raha ja taastuvenergia toetuse kõrval. Päritolutunnistustest kõneleb lähemalt peatükk 5.7.

5.6 Tõhus koostootmine ja koostootmise toetamine

5.6 Tõhus koostootmine ja koostootmise toetamine

Koostootmise all mõistetakse ühes protsessis samaaegselt soojus- ja elektrienergia tootmist. Koostootmine on ter- modünaamiliselt parim viis kütuse kasutamise efektiivsuse tõstmiseks. Väheneb vajalik kütuse kogus ning emissioon toodetud energiaühiku kohta, mõlemat energialiiki (elektrit ja soojust) saab toota nende eraldi tootmisest madalama hinnaga. Lisaks on väiksemad, hajatootmisel kasutatavad seadmed ekspluatatsioonis piisavalt paindlikud ning talitluskindlad. 

Lähtudes Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu nõukogu direktiivist 2004/8/EÜ, kehtestab majandus-ja kommuni- katsiooniministeerium tõhusa koostootmise nõuded. Lühidalt loetakse koostootmine Eestis hetkel kehtiva määruse alusel tõhusaks, kui protsessi üldkasutegur ületab (tehnoloogiast sõltuvalt) 75-80% ning kokkulepitud valemi alusel leitav primaarenergia sääst ületab 0-10% (olenevalt tehnoloogiast ja tootmisseadme võimsusest). Kui biomassi kasutava koostootmisseadme neto-üldkasutegur kalendriaasta arvestuses on üle 40%, loetakse, et elektrienergia on toodetud koostootmisrežiimil.

2018.a. suvel vastu võetud elektrituruseaduse järgi ka tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmise puhul välja kuulutatava vähempakkumise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, kuid toodetud elektrienergia  puhul on võitja toetuse ülemmääraks on 0,032 eurot, lähtudes toetuse suuruse määramisel sellest, et tootja saadav tasu koos toetuse väljamaksmise kalendrikuule eelnenud kalendrikuu Eesti hinnapiirkonna järgmise päeva turu elektrienergia aritmeetilise keskmise börsihinnaga ei ületaks 0,072 eurot kilovatt-tunni eest.

5.7 Päritolutunnistused ja päritolutunnistuste üleeuroopaline kaubandus

5.7 Päritolutunnistused ja päritolutunnistuste üleeuroopaline kaubandus

Toodetud taastuvenergia ülepiirilise kaubanduse võimaldamiseks ja tarbijate ühtsetel alustel informeerimiseks toodetud elektrienergia päritolu kohta seati Euroopa Liidus sisse elektrienergia päritolutunnistuste süsteem. Liikmesriikidelt nõutakse registri või vastava andmebaasi loomist, mis võimaldaks taastuvallikaist elektrienergia tootmist usaldusväärselt tõestada.

Liikmesriigid tagavad, et iga taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaühik võetakse arvesse ühekordselt. Liik- mesriigid või määratud pädevad asutused seavad sisse asjakohased mehhanismid tagamaks, et päritolutunnistused antakse välja, kantakse üle ja tühistatakse elektrooniliselt ja et need on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Vältida tuleb päritolutunnistuste topeltarvestust ja topeltesitamist. Päritolutunnistuse võõrandamisel toimub selle ülekandmine teisele isikule eelpoolmainitud (riikliku) päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi kaudu.

Vastavalt elektrituruseadusele on eelnimetatud pädev asutus Eestis süsteemihaldur Elering. Elering väljastab Eestis asuvale tootjale tema taotluse alusel päritolutunnistuse selle kohta, et ta tootis elektrienergiat taastuvast energiaal- likast või tõhusa koostootmise režiimil. Info väljastatud päritolutunnistuste kohta esitab Elering oma veebilehel.

Tootjal on õigus esitada riiklikult selleks määratud asutusele (praegu: põhivõrguettevõtja) taotlus elektrienergia päritolutunnistuse väljastamiseks. Kütuseliigiti on Taastuvenergia infosüsteemis sisse seatud ka päritolutunnistuste automaatväljastamine selleks soovi avaldanud tootjatele (kes kasutavad tõendatult tootmiseks vaid ühte kütust - nt. päikeseenergia, hüdro- või tuuleenergia). Päritolutunnistuste väljastamise taotluste esitamise eelduseks on Eesti Vabariigis asuva tootmisseadme registreerimine põhivõrguettevõtja poolt hallatavas registris. Päritolutunnistustega kauplemiseks ei ole turuosalisel tarvilik asuda Eesti Vabariigis, kuid selleks tuleb andmebaasis registreeruda kauplejaks.

Joonis%2035.png

Joonis 33 Näide päritolutunnistuste Eesti registrist

Päritolutunnistus on elektrooniline dokument, mille võib osta toodetud elektrienergiast täielikult eraldi ning mille ainus eesmärk on tõendada tarbijale tema tarbitud elektrienergia päritolu (direktiiv 2009/28/EÜ artikkel 15). Samuti võib elektrienergia päritolutunnistust anda sellega seotud energiast sõltumatult edasi ühelt valdajalt teisele.

Päritolutunnistuse norm-energiaühik on üks megavatt-tund, see tähendab et iga toodetud megavatt-tunni kohta väljastatakse üks päritolutunnistus. Päritolutunnistust võib kasutada 12 kuu jooksul pärast asjaomase energiaühiku tootmist. Päritolutunnistuse kehtivus lõpeb pärast selle kasutamist. See tähendab, et kaheteistkuulise eluea jooksul võib päritolutunnistusega kaubelda kauplemisplatvormidel, kuid kui see on tarbijale päritolu tõendamiseks ära kasutatud, ei ole võimalik sellega enam tehinguid teha ning see eemaldatakse ringlusest. Elektrienergia päritolu tõendamiseks võib kasutada Eestis või teises Euroopa Liidu liikmesriigis väljastatud päritolutunnistust. Tarnitud elektrienergia päritolu tõendamisel tarbijale võib taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tarne puhul tõendusmaterjalina kasutada ainult päritolutunnistust (ehk ainsa tõendusmaterjalina taastuvenergia tarnimisel tarbijale võib kasutada päritolutunnistust). Pikemas perspektiivis on eesmärk kõigi energiaallikate puhul päritolu- tunnistused kasutusele võtta ehk kui tarbijal on soov tarbida tingimata põlevkivienergiat või tuumaenergiat, oleks võimalik tõendada ka nendest allikatest toodetud ja tarbitud elektrienergia päritolu.

Taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia päritolutunnistusel esitatakse:

  • tootja nimi, asukoha aadress ja kontaktandmed;
  • tootmisseadme nimi, asukoht, liik ja elektriline installeeritud võimsus ning elektrienergia tootmiseks kasutatud energiaallika nimetus;
  • kuupäev, millal tootmisseade väljastas elektrienergiat esimest korda;
  • energiaühiku tootmise algus- ja lõppkuupäev;
  • kas ja kui suures ulatuses on tootja saanud investeeringutoetust või subsiidiume;
  • päritolutunnistuse väljaandmise aeg ning päritolutunnistuse kordumatu identifitseerimisnumber;
  • muud asjakohased andmed.

Tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia päritolutunnistusel esitatakse lisaks eelpooltoodud andmetele ka:

  • tootmisseadme soojusvõimsus;
  • kasutatud kütuse alumine kütteväärtus;
  • koostootmiserežiimil toodetud soojusenergia hulk ja kasutusviis;
  • tootmisseadme elektriline ja soojuslik nimikasutegur;
  • primaarenergia sääst.

2015. aasta keskpaigast kohustuvad müüjad tarbijale taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit müües selle päritolu tõendama päritolutunnistustega. Kuigi ei ole kohustuslik kasutada selleks kodumaiseid päritolutunnistusi (juhul, kui kauplejad saavad päritolutunnistused osta näiteks andmevahetusplatvormi kasutades mujalt soodsamalt) võivad Eestis tegutsevad elektrimüüjad eelistada eestimaiseid tootjaid ning selliselt oleks Eesti taastuvenergiatoot- jatele tagatud päritolutunnistuste müügist saadav teatav tulu (hind kujuneb kahepoolsetes lepingutes müüjate ning tootjate vahel). Hinnanguliselt jäävad päritolutunnistuste hinnad nõudlust ning kasutatud kütust arvesse võttes vahemikku 0,1-1,5 eurot megavatt-tund (Põhjamaade hüdroenergia päritolutunnistused on suhteliselt odavad ning uuenduslikke ja keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid kasutavad päritolutunnistused on tõenäoliselt hinnalisemad). Päritolutunnistuste hinnad lepitakse valdavalt kokku tootjate ja kauplejate vahel kahepoolsete lepingutega, ning ühtset börsiplatvormi kasutusel ei ole.

Joonis%2036.jpg

Joonis 34 Riigid ja vastavad organisatsioonid, kes olid AIB liikmed, AIB Hub’i kasutajad või AIB-ga liitumisest huvitatud 2016. aasta lõpu seisuga

Joonisel 34 on kirjeldatud AIB ( Association of Issuing Bodies) liikmete olemasolevat struktuuri ja infot riikide kohta, kellega käivad läbirääkimised AIB liikmelisuse osas. Kaardilt tuleb välja, milline organisatsioon millises liikmesriigis on vastutav päritolutunnistuste teemade eest (tuleb välja, et enamuses on see just süsteemihaldur, järgnevad regu- laatorid ning seejärel alles muud, tavaliselt selleks eraldi loodud avalik-õiguslikud ettevõtted).

Alates 2014. aasta septembrist on Elering ja Eesti päritolutunnistusi väljaandvate asutuste ühenduse AIB liige. AIB haldab päritolutunnistuste keskset elektroonilist registrit ( AIB Hub), mis hõlbustab riikidevahelist päritolutunnis- tustega kauplemist ning edendab standardiseeritud üleeuroopalist päritolutunnistuste reeglistikku (The European Energy Certificate System ehk EECS). Väljatöötamisel on ka rahvusvaheline CEN standard, mille peamine eesmärk on päritolutunnistus kui selline standardiseerida, et veel enam hõlbustada üleeuroopaliste päritolutunnistustega kauplemist ning tarnitud ja tarbitud elektrienergia päritolu tõendamist. AIB Hub-i kaudu saavad Eesti elektritootjad ja -kauplejad müüa oma päritolutunnistusi ühilduvusprobleemideta ülejäänud 20 AIB-ga liitunud riigis (liikmeid tegelikkuses on 23, kuna Belgias on iga halduspiirkond omaette liige), sest eeskirjad ja nõuded kõigile liikmetele on standardiseeritud.


20 https://www.eex.com/en/go

5.8 Tõendamata pärioluga energia ehk segajääk

5.8 Tõendamata pärioluga energia ehk segajääk

Segajääk väljendab elektrienergia kogumit, mille osas ei ole tarbijatele päritolu tõendatud päritolutunnistustega. Eestis taastuvatest allikatest elektrienergia tarbimise tõendamise puhul kehtivateks päritolutunnistusteks loetakse elektrituruseaduse kohaselt päritolutunnistused, mis on arvele võetud (Eestis välja antud või Eestisse imporditud) ja seejärel tühistatud põhivõrguettevõtja hallatavas elektroonilises andmebaasis. Ainult vastavate päritolutunnitunnis- tustega kaetud elektrienergiat loetakse tõendatud päritoluga elektrienergiaks. Riiklik segajääk võimaldab omistada elektrimüüjate poolt tarnitud, kuid päritolutunnistustega katmata elektrienergiale arvutuslikult päritolu ja muuta esitatavad andmed võrreldavaks.

Tulenevalt elektrituruseadusest on põhivõrguettevõtjal kohustus töötada välja segajäägi arvutamise metoodika ja avaldada 30. juuniks eelneva kalendriaasta kohta arvutatud segajääk. Euroopas on võetud suund, et kogu toodetud ja tarnitud elektrienergia peab saama juurde päritolutunnused ehk vastavalt sellele peaks aasta-aastalt segajäägi alusel müüdud elektrienergia osakaal müüjate tarneportfellis langema ja tõendatud elektrienergia osakaal suurenema.

Allolev joonis 35 näitab, kuidas segajääki kasutades kujuneb müüja tarneportfelli struktuur energiaallikate osas. Joonisel 36 on segajäägi, elektritarbija, energiasüsteemi ja päritolutunnistuste omavaheline seos.

Joonis%2037.png

Joonis 35 Skeem müüja tarneportfelli kujunemisest segajääki kasutades

 

Joonis 38 Segajäägi, päritolutunnistuste ja elektritarbija omavahelisi seoseid energiasüsteemis kirjeldav skeem.png

Joonis 36 Segajäägi, päritolutunnistuste ja elektritarbija omavahelisi seoseid energiasüsteemis kirjeldav skeem

Algselt arvutati segajääki Eesti jaoks Intelligent Energy Europe programmist finantseeritud projekti RE-DISS vahendusel, mis tegeleb tarbijatele elektrienergia päritolu näitamise süsteemide analüüsi ja parendamisega ning annab ka riigipõhiseid soovitusi. Alates 2015. aastast kogub ja analüüsib andmeid ja arvutab Eesti jaoks segajääki Elering AS. RE-DISS projekti töö Euroopa segajäägi ning riiklike segajääkide arvutuse osas võttis üle AIB loodud projektimeeskond.

Segajääki kasutatakse elektrimüüjate poolt, kes peavad alljärgnevatest põhimõtetest lähtudes välja arvestama erinevate energiaallikate osakaalud oma tarneportfellis ja selle kohta ka info tarbijatele avaldama:

  • Info esitamisel võetakse arvesse eelmisel kalendriaastal füüsiliselt ostetud ja tarnitud elektrienergia kogused, omandatud ja tühistatud päritolutunnistused. Arvesse ei võeta bilansienergiaga teostatud tasakaalustamistehinguid.
  • Päritolutunnistustega kaetud elektrienergia osa loetakse tõendatud elektrienergiaks ja päritolutunnistustega katmata osa tõendamata elektrienergiaks.
  • Kui elektrienergia on ostetud füüsilise tarnena elektribörsilt, siis on tegemist tõendamata päritoluga elektrienergiaga, mis jaguneb vastavalt segajäägi struktuurile. Tulenevalt elektrituruseadusest on müüja kohustatud avaldama arvel info elektribörsilt ostetud elektrienergia osakaalu kohta oma müügiportfellis eelneval kalendriaastal.
  • Kui elektrienergia on ostetud füüsilise tarnelepingu alusel otse tootjalt, siis peab vastav elektrienergia olema tõendatud päritolutunnistustega. Kui elektrienergia ei ole tõendatud päritolutunnistustega, siis loetakse ostetud elektrienergia täies ulatuses toodetuks fossiilsetest allikatest ja ei lähe taastuvenergia arvestusse.
  • Kui elektrimüüja on ise tootnud elektrienergiat, siis tuleb taastuvenergiast toodetud elektrienergia tõendada enda kasuks väljastatud (või omandatud) päritolutunnistustega. Arvesse saab võtta ainult riigisiseselt toodetud elektrienergiat, välisriigis asuva tootmise tõendamise soovi korral peab müüja importima päritolutunnistusi.
  • Elektrimüüja võtab energiaallikate osakaalude määramisel arvesse kas riigisiseselt või välisriikidest omandatud päritolutunnistused, mis peavad olema registreeritud Eleringi elektroonilises päritolutunnistuste andmebaasis ja mille müüja on arvestusperioodil tühistanud lõpptarbijate või oma portfellis sisalduva tarbimise katteks.

Kuna tarbitud ning piiriüleselt kaubeldud elektrienergia päritolu ei ole võimalik füüsiliselt tuvastada, siis arvutatakse Euroopa päritolutunnistuste jaotuse põhjal välja ka üleeuroopaliselt igas riigis tarbitud elektrienergia tinglik päritolu.

Euroopa päritolutunnistuste jaotus ja Euroopa segajääk tekib kõigi Euroopas asuvate tootmisseadmete ning kolmandate riikidega toimunud elektrikaubanduse põhjal. Euroopa segajääk ( European Attribute Mix ehk EAM) on vajalik riiklike segajääkide koordineerimiseks (kui Eesti oleks importiv süsteem, tuleks ka Eesti segajääki korrigeerida Euroopa segajäägi andmetega, kuid hetkel oleme eksportiva süsteemina Euroopa segajääki panustav riik, mitte seda tarbiv riik).

Joonis 39 Päritolutunnistuste, Euroopa segajäägi, riikliku segajäägi ning tarnijate portfellide omavaheline seos

Joonis 37 Päritolutunnistuste, Euroopa segajäägi, riikliku segajäägi ning tarnijate portfellide omavaheline seos

5.9 Taastuvenergia müük ja andmete avalikustamise kohustused elektrienergia tarnijatele

5.9 Taastuvenergia müük ja andmete avalikustamise kohustused elektrienergia tarnijatele

Taastuvenergia laialdasel kasutuselevõtul loetakse väga oluliseks tarbijate informeerimist ja nende teavitamist tarni- tava elektrienergia päritolust ja toodanguga kaasnevatest keskkonnamõjudest. Seetõttu on nii eurodirektiiv kui Eesti seadused pannud tarnijale ehk elektrimüüjale küllalt selged kohustused tarbijatele jagatava informatsiooni osas.

Euroopa Liit pöörab lisaks taastuvenergia tootmise edendamisele suurt tähelepanu ka nõudluse edendamisele ja tarbijate teadlikkuse kasvule taastuvenergia osas. Hetkel on taastuvenergia põhilised tarbijad valdavalt suurfirmad ja omavalitsused, kes järgivad erinevaid keskkonnaalaseid eesmärke ja leppeid. Eesmärk on, et iga tarbija oleks teadlik, millistest allikatest pärineb tema poolt tarbitud elektrienergia. Elektrimüüjatelt on juba tänasel päeval võimalik osta tavahinnast mõnevõrra kallimaid nii-öelda roheenergia pakette, mille tuludest finantseeritakse tihti erinevaid keskkonnaprojekte. Igal elektrimüüjal on õigus pakkuda enda poolt tootestatud taastuvenergia pakette, kuid kõik vastavad paketid peavad olema samas mahus tõendatud päritolutunnistustega.

Elektrituruseaduse § 751 järgi esitab müüja tarbijale tarbitud elektrienergia eest esitatava arvega koos järgmised andmed keskkonnamõjude osas:

  • elektribörsilt ostetud elektrienergia osakaal müügiperioodile eelnenud aruandeaastal;
  • tarnitud elektrienergiast päritolutunnistustega tõendatud osa;
  • tarnitud elektrienergiast päritolutunnistustega tõendamata osa, kasutades põhivõrguettevõtja avaldatud segajääki;
  • viide veebilehele, kus on esitatud andmed keskkonnamõju kohta, mis on põhjustatud müügiperioodile eelnenud aruandeaastal müüja tarnitud elektrienergia tootmisel tekkinud CO2 ja SO2 emissioonidest, ladestatavast põlevkivituhast ning radioaktiivsetest jäätmetest.

Tagamaks, et müüja poolt tarbijale tarnitud elektrienergia eest esitataval arvel ja muudel müüja väljastatavatel reklaammaterjalidel on esitatud elektrienergia tootmiseks kasutatud energiaallikate õige jaotus müügiperioodile eelnenud aruandeaastal, kohustab elektrituruseaduse paragrahvi 751 lõige 4 müüjat kasutama audiitori teenuseid. Audiitori ülesanne on kontrollida, kas müüja poolt tarbijatele esitatavates andmetes toodud kasutatud taastuvener- gia kogus (protsentides) on tõendatud päritolutunnistustega, mille kasutamisest tarbijatele elektrienergia päritolu tõendamiseks on põhivõrguettevõtjale teada antud.

5.10 Mikrotootmise olukord ja arengusuunad, netomõõtmise (net metering) põhimõtted

5.10 Mikrotootmise olukord ja arengusuunad, netomõõtmise (net metering) põhimõtted

Euroopa Liidu energiapoliitikas on kesksel kohal tarbija, kelle hüvanguks kõik turumehhanismid ja uued tehnoloogiad peavad töötama.

Taastuvenergiast elektrienergia tootmise laialdasema levikuga soodustatakse üha enam lisaks taastuvenergia tarbi- misele ka iseenda tarbeks elektrienergia tootmist, kasutades selleks eelkõige päikeseenergiat. Üha enam majapida- miste ja ärihoonete poolt rakendust leidev elektritootmine päikesepaneelidega aitab eriti suveperioodil vähendada võrgu tipukoormusi, suunates nii ühtlasi võrku efektiivsemale arengule. Üle poole elektrienergia kuludest on seotud elektrienergia transpordiga ning tootmine võimalikult tarbimise lähedal või lausa tarbimiskohas annab nii tarbijale, aga kokkuvõttes ka võrguettevõtjale märkimisväärse kokkuhoiu. Hajatootmisel ja kohalikest taastuvenergiaallika- test toodetaval elektrienergial on ka selge positiivne mõju üldisele energiajulgeolekule ning kohaliku väiketootmise areng omab üha laiemat perspektiivi tasuva ja keskkonnasõbraliku investeerimisalternatiivina suunatuna just oma kodukoha arengusse.

Tootjate kulude juhtimiseks on erinevates riikides mikrotootjatel võetud kasutusele netomõõtmise (net metering) põhimõtted, mis lähtuvad asjaolust, et elektrivõrk on kõige efektiivsem „salvesti“ ja mikrotootja võib ühel ajahetkel võrku antud elektrienergiat teisel ajahetkel jälle tarvitusele võtta. Eestis on netomõõtmine praktikas osaliselt ise- eneslikult käivitunud, kuna elektrimüüjad ostavad tootjalt ülejääva elektrienergia ära, lubades mahaarvamisi ostetud elektrienergia kogustelt. Võrguettevõtjad hetkel netoarvestust ei kasuta ja tootev tarbija maksab võrguteenuse tasu siiski kogu võrgust võetud elektrienergia eest. Samas pole Eestis maksustatud võrku antav elektrienergia ja lisaks pole Eesti praktikas rakendatud erinevaid maksustamispõhimõtteid mikrotootjatele, mis on paljudes riikides üheks põhiliseks mikrotootmist pärssivaks probleemiks.

Lähtudes põhimõttest, et elektrienergia on kõige kasulikum ära tarbida võimalikult tootmiskoha läheduses, eelda- takse tulevikus erinevate energiaühistute ja mikrovõrkude teket, mis peaksid suurendama kogukondade huvi osaleda energiatootmises ja selle tarbimises. Eestis on esimesed energiaühistud loodud, aga praktilise tegevuseni on veel pikk tee käia.