2.6.1. Varustuskindluse kriteeriumid
Varustuskindlust saab hinnata erinevate kriteeriumite abil. Gaasisüsteemi varustuskindluse nõudeid ja meetmeid käsitleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) 2017/1938. Vastavalt määrusele on peamiseks varustuskindluse kriteeriumiks N-1 infrastruktuuri norm, mis näitab, kui jätkusuutlik on gaasisüsteem selle süsteemi kõige suurema läbilaskevõimega elemendi tööst väljasolekul ja mis arvutatakse järgmise valemi järgi:
EPm – kõikide süsteemi sisendpunktide võimsus (mln m3/päevas)
Pm – sisemaine tootmisvõimsus (mln m3/päevas)
Sm – sisemaiste gaasihoidlate tarnitav kogus (mln m3/päevas)
LNGm – sisemaiste veeldatud maagaasi terminalide tarnitav võimsus (mln m3/päevas)
Im– suurima võrguelemendi läbilaskevõime (mln m3/päevas)
Dmax – gaasi päevane kogunõudlus arvestuspiirkonnas erandlikult suure gaasinõudlusega päeval, mis esineb statistilise tõenäosuse kohaselt üks kord iga 20 aasta jooksul (mln m3/päevas)
Lisaks infrastruktuuri normile N-1 on Elering kohustatud tagama ka varustuskindluse normi, mis kohustab süsteemihaldurit võtma meetmeid, et tagada liikmesriigi kaitstud tarbijatele gaasitarned järgmistel juhtudel:
- äärmuslik temperatuur seitsmel järjestikusel tippnõudlusega päeval, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul;
- erandlikult suur gaasinõudlus vähemalt 30-päevasel ajavahemikul, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul; ning
- üksiku suurima gaasiinfrastruktuuri häired vähemalt 30-päevasel ajavahemikul keskmistes talvistes ilmastikutingimustes.
Vastavalt MGS § 261 lõikele 2 on kaitstud tarbija, kelle suhtes rakendatakse määruse 2017/1938 artiklis 6 sätestatud varustuskindluse normi:
- kodutarbija, kelle tarbijapaigaldis on ühendatud jaotusvõrguga;
- eluruumide kütteks soojust tootev ettevõtja, kellel ei ole võimalik kasutada kütusena muud kütust kui gaas.