Liigu edasi põhisisu juurde

Kliima soojenemist alates 20. sajandi keskpaigast on seostatud inimtegevusega: selle käigus õhku paisatud kasvu- hoonegaaside hulk on üha suurenenud, mis on tinginud keskmise õhutemperatuuri tõusu. Viimase 150 aasta jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,8 °C. Prognooside põhjal tõuseb temperatuur 2100. aastaks veel 2-6,3 °C, kui ei rakendata abinõusid inimtekkeliste kliimamuutuste vastu. Erinevate stsenaariumite järgi suureneb ekstreem- sete ilmastikunähtuste ja ka ränkade loodusõnnetuste sagedus. Maa keskmise temperatuuri tõus võib kaasa tuua keskmise meretaseme tõusu, millega süveneb rannikuerosiooni oht. Võib sulada polaaralade jää ning teatud piirkondades, sh Euroopas, süveneks veepuudus ja hoogustuks kõrbestumine.

2015. aasta detsembrikuu alguses toimus ülemaailmne Pariisi kliimakonverents COP21, kus 195 maailma riigi esinda- jad leppisid kokku sammudes energiatootmise edasiseks pidevaks üleviimiseks taastuvenergiale ja CO2 emissioonide kokkuhoiuks. Kokkuleppe kohaselt on eesmärgiks planeedi keskmise temperatuuri tõus hoida alla kahe kraadi Celsiuse järgi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. See nõudmine tulenes peamiselt saareriikidelt ning teistelt väikestelt maailmamere taseme tõusu suhtes haavatavatelt riikidelt.

Pärast COP21 leidis aset suur energiakandjate hinnalangus ning naftabarreli hind langes ligi 10 dollari võrra.

2050-2100 ajavahemikus on kavas jõuda netoemissiooniga nulli ehk sisuliselt süsinikuneutraalse inimtegevuseni (see tähendab, et kasvuhoonegaaside emissioon viiakse miinimumini ning väheste õhkupaisatavate heitmete tasakaalus- tamiseks leitakse viise negatiivseteks emissioonideks ehk süsiniku püüdmiseks või selle eemaldamiseks. Lepe näeb ette ka aruandlus- ja ülevaatamiskohustust iga viie aasta tagant.

Olgugi, et kõik esindajad allkirjastasid leppe (sh OPECi riigid ning Venemaa kõrvuti suurimate kasvuhoonegaaside emiteerijate USA ja Hiinaga), ei sisaldu selles ühtki mehhanismi, mis teeks leppe osapooltele siduvaks. Samuti puuduvad leppest otsesed viited lennundusele ja meretranspordile (ja samaaegselt eeldatakse just neis märkimis- väärset heitmete tõusu aastaks 2100). Lisaks ei ole kokkuleppes selget viidet süsiniku hinnale. Läbipaistva turupõhise kujundusega süsiniku hind saadaks jõulise signaali investoritele, tarbijatele ja energiatootjatele nn „saastaja maksab“ printsiibist, kuid hetkel on see leppest välja jäänud. 2017.a. juunis andis Ameerika president Donald Trump teada, et USA taganeb Pariisi kliimaleppest, kuid protseduurireeglite järgi on varajasim aeg, mil see on võimalik 4. november 2020 (mis on juhtumisi päev pärast järgmisi USA presidendivalimisi). Kuid hiljem on oma väljaöeldut pehmendanud ja tunnistanud, et USA võib ka leppega taas liituda. USA ja Hiina kahepeale kokku emiteerivad 40% kogu maailma õhusaastest. Hiina on omalt poolt kinnitanud, et isegi kui USA lahkub, jäävad nemad Pariisis sõlmitud kliimakokkulepet toetama.

Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem (EU ETS - European Union Emissions Trading Scheme) hõlmab suuremahulise energiatootmise ja tööstuse sektoreid; mitte-ETS – heitkogustega kauplemise süsteemist ETS välja jäävaid sektoreid (teetransport, väikesemahuline energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus). EU ETS kutsuti ellu 1. jaanuaril 2005 eesmärgiga toetada Kyoto protokolli sihtmärkide saavutamist. Süsteem toimib cap-and-trade (kasuta piirmäärani või kauple ülejäägiga) põhimõttel, ehk sektorid võivad oma heitmelubadega kaubelda tingimusel, et püsivad riiklikult seatud piirides. Aastaks 2030 peavad ETS-sektorid heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga 43% vähendama, mitte-ETS sektorid 30%. EL-i suundumus on madala süsinikuheitmega majanduse poole aastaks 2050 ning CO2 emissioonid peavad sealjuures langema vähemalt 80 protsenti (võrreldes 1990 aastaga).

ETS kehtib kõikides 28 Euroopa Liidu riigis ja lisaks Islandil, Lichtensteinis ja Norras, kattes seega umbes 45%    Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside emissioonidest ning olles (kuni Hiina ETS – cap-and-trade skeemi töösseminekuni aastal 2020, millest anti teada 2017. aasta detsembris) suurim omataoline maailmas, hõlmates enam kui 12 000 elektrijaama ja tööstusettevõtet. Süsteemi eesmärgiks on vähendada kasvuhoonegaasi õhkupaiskamist üle Euroopa, suunata energiatootjaid kasutama vähem saastavaid toormeid ning investeerida uutesse tootmistehnoloogiatesse. Alates 2012. aastast kehtib skeem ka lennundusele ja seda on plaanitud järk-järgult ka teistes majandusharudes rakendada.

Aastast 2013 algas EU ETS-i kolmas, 8-aastane kauplemisperiood (varasemad kestsid 2005-2007 ning 2008-2012), mis oma kestuselt on võrreldes eelnevate perioodidega pikem ning kus on muutunud LHÜ-de (lubatud heitkoguse ühikute) taotlemise põhimõtted. Sel kauplemisperioodil minnakse valdavalt üle enampakkumistele ning järk-järgult vähendatakse tasuta LHÜ-de eraldamist EU ETS-i kuuluvatele käitistele.

Saastekvootide skeem seadis esimesel kahel perioodil, 2005-2007 ja 2008-2012, igale ettevõttele piirmäära kasvu- hoonegaaside õhkupaiskamise osas, mida vähendatakse järk-järgult eesmärkide saavutamiseni. Neljas faas algab 2021 ning kestab kuni 2028 aasta lõpuni.

ETS on kehtib praegu vaid Euroopa Liidus, mistõttu on teistes piirkondades (v.a. eelmainitud riigid) tegutsevatel ettevõtetel konkurentsieelis. Selleks et Euroopa majandus oleks jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline, anti rahvusvahelistele ettevõtetele jätkuva konkurentsivõime säilitamiseks vajaminev kogus saastekvoote. ETS õnnestumist seabki ohtu emissioonide kasvav ülejääk, mis on tekkinud seoses majanduslangusega ja toonud kvootide hinna alla (vt joonis 30 allpool). Lühivaates õõnestab see süsinikuturu toimimist, ent pikemas perspektiivis võib mõjutada süsteemi võimet saavutada ambitsioonikamaid heitmevähendusega seotud eesmärke sama säästlikult.

 

Joonis%2032%20%20(ptk%205.2)_uus.jpg

Joonis 30 CO2 tonni hinnadünaamika esitatud eurodes tonni CO2 kohta (EUA – European Emission Allowances) 

 

Kavas on 2019. aasta jaanuaris käivitada heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreserv (market stability reserve), mis võimaldaks lahendada viimastel aastatel tekkinud saastekvootide ülejäägi probleemi, reguleerides automaatselt enampakkumisel müüki pandavate kvootide pakkumist. Ekspertide hinnangul peaks süsinikutonni hind olema

40-50€ ringis, et ajendada üleminekut fossiilkütustelt süsinikuvabadele energiaallikatele. Kõrgemad hinnad tooksid kaasa vajaduse investeerida energiatõhususse ja –säästu.

Heitmekaubanduse kauplemissüsteemi kolmas faas rakendus 2013. aastal. Selle kohaselt eraldatakse elektrienergia tootjatele saastekvoodid reeglina enampakkumistel. Nende järgi tuleb põlevkivielektri tootmiseks heitmekvooti osta (oksjonist saadav tulu laekub riigieelarvesse). Aastani 2012 said elektritootjad kvoote tasuta.

Elektrisüsteemide kaasajastamiseks võivad liikmesriigid, kes täidavad direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10c tingimused, eraldada tasuta saastekvoote ajavahemikus 2013-2019. Need saastekvoodid arvatakse maha kogusest, mida liikmesriik muidu vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2 enampakkumisel müüks. Tasuta eraldatavatele saastekvootidele vastav summa tuleb investeerida taristu ajakohastamisse ning puhtasse tehnoloogiasse.

Kvootide eraldamiseks peab projekt olema kooskõlas Euroopa Liidu eesmärkidega, aitama kaasa energiaturgude liberaliseerimisele, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ja energiavarustuskindluse suurendamisele. Kuna tegemist on kvootidega, mida eraldatakse ettevõtetele nõuetekohase investeeringu finantseerimiseks, ei tohi tasuta saadud kvoote kasutada näiteks vabal turul elektri hinna subsideerimiseks.

Siiani põhjustavad aga suurt muret käärid heitmekvootide pakkumise ning nõudluse vahel. Üheltpoolt kahjustab see ühtse CO2 turu toimimist. Teisalt takistab ebaefektiivne kauplemissüsteem heitkoguste vähendamise pikemaajaliste eesmärkide saavutamist. Olukorra leevendamiseks võttis Euroopa Komisjon 2014. aasta veebruaris lühiajalise meetmena vastu otsuse, mille kohaselt suunatakse kolmandas faasis enampakkumistel müüdavatest saastekvootidest 900 miljonit ühikut uude nn turustabiilsusreservi, mis käivitub 2019. aasta algusest (ehk mainitud 900 miljoni ühiku enampakkumine lükati edasi 2019-2020. aastani). Eesti olukorda vaadeldes on selge, et põlevkivielektri oluline hinnakomponent on CO2 hind. Seega sõltub põlevkivielektri konkurentsivõime oluliselt

Euroopa Liidu kliimapoliitikast. Sõltuvalt kvoodi maksumusest võib põlevkivielektri tootmine 40–60% kallineda (seda prognoositava kvoodihinna 15–25 €/t juures).

Euroopa Komisjon tutvustas 2016.a novembri lõpus oma puhta energeetika meetmepaketti, mille eesmärk on seada esikohale energiatõhusus, saavutada juhtpositsioon taastuvenergia alal ja tagada tarbijatele energia eest õiglane hind ning koos muude meetmetega vähendada aastatel 2021-2030 Euroopas kasvuhoonegaaside heidet 40% võrra. Selle abil loodetakse säilitada Euroopa Liidu konkurentsivõime olukorras, kus puhtale energeetikale üleminek on muutmas ülemaailmset energiaturgu.

Komisjoni esitatud seadusandlikud ettepanekud hõlmavad energiatõhusust, taastuvenergiat, elektrituru ülesehitust, elektrienergia varustuskindlust ja energialiidu juhtimise eeskirju. Lisaks pakub komisjon välja uusi ideid seoses ökodisaini tulevikuga. Samuti sisaldab pakett meetmeid puhta energeetika alase innovatsiooni kiirendamiseks, Euroopa hoonete renoveerimiseks, avaliku ja erasektori investeeringute soodustamiseks, ELi ettevõtete konkurentsivõime edendamiseks ning puhtale energeetikale ülemineku sotsiaalse mõju leevendamiseks.

Mille kohta sa infot otsid?

Kõik Book page Konsultatsioon Hooldustööd Uudis Lihtlehekülg