5.1 Euroopa Liidu eesmärgid taastuvenergeetika ja enrgiasäästu alal

5.1 Euroopa Liidu eesmärgid taastuvenergeetika ja enrgiasäästu alal

Euroopa Liidu energiapoliitika üheks prioriteediks on läbi aastate olnud tegevused energiatarbimise juhtimisel, energia säästmisel ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu kasvatamisel. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli13 alusel on Euroopa Liit võtnud üheselt eesmärgiks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada ja pürgib liidriks ka maailma mastaabis taastuvenergia kasutusel.

Viimase aja suurim muudatus energia- ja kliimapoliitikas toimus 2011. aastal, mil Euroopa Komisjon võttis vastu

„Energia tegevuskava 2050“ (Energy Roadmap 205014). Koos sellega veel 2010. aastate lõpus vastu võetud „Euroopa energiastrateegia 202015“ ning 2014. aasta oktoobris kinnitatud „Euroopa energiastrateegia 203016“ ja 2016. aasta novembris avalikustatud puhta energeetika ettepanekuid ja meetmeid sisaldav nn talvepakett2 määrasid ära Euroopa Liidu energiapoliitika arengu järgnevateks aastateks. 2018.a. teises pooles käsiraamatu valmimise ajaks oli 20 kuud väldanud kõneluste järel saavutatud mitteametlik kokkulepe Euroopa puhta energia paketi taastuvenergia osakaalu numbrilise väärtuse osas .

Euroopa Liidu eesmärk on saavutada 20-protsendine taastuvenergia osakaal lõpptarbimisest aastaks 2020 ja (praegu veel mitteametlikult) 32-protsendine taastuvenergia osakaal aastaks 2030 (sealjuures klasuliga vaadata eesmärk üle aastal 2023). Kuna olulise osa energiatarbimisest moodustab transport, on transpordisektorile seatud eraldi 10-protsendine taastuvenergia kasutuse eesmärk aastaks 2020. Nende eesmärkide saavutamiseks on kõikidele liikmesriikidele kuni aastani 2020 sätestatud siduvad alameesmärgid ja trajektoorid eesmärgi täitmise suunas liikumiseks (vt joonis 29). Peale 2020. aastat soovitakse kaotada siduvad eesmärgid liikmesriikidele eraldi, kuid keskenduda Euroopa Liidu ühiseesmärgi saavutamisele läbi koostöömehhanismide, efektiivsete energiaühenduste ja toimivate energiaturgude.

Euroopa Liidu üheks peamiseks eesmärgiks aastaks 2030 on vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust võrreldes 1990. aastaga 40%, mistõttu tootmisprotsesside pidev dekarboniseerimine (ehk süsinikku sisaldavate kütuste kasutamise oluline vähendamine) on üheks võtmesõnaks energiapoliitikas.

Taastuvenergia kasutuselevõtu põhialused ja eesmärgid Euroopas on kehtestatud 2009. aastal Euroopa Parlamendi ja Nõukogu taastuvenergia direktiiviga 2009/28/EÜ. Uuendatud direktiivi sõnastus võeti vastu 2018. aasta juunis ning käsiraamatu valmimise ajal olid puudu veel vaid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu ametlikud kinnitused.. Taastuvenergia valdkonnas on üks olulisi tegevusvaldkondi tarbijate teadlikkuse tõstmine ja seetõttu kehtestab elektrituru ühiseeskirjade direktiiv 2009/72/EÜ liikmesriikidele nõuded tarbijatele informatsiooni jagamise osas tarnitud energiaallikate päritolu kohta. Energiavaldkonnas on oluline ka 2012. aastal vastuvõetud energiasäästu direktiiv 2012/27/EL.

Joonis 31 Euroopa kliima- ja energiapoliitika 20/20/20 eesmärgid

Joonis 29 Euroopa kliima- ja energiapoliitika 20/20/20 eesmärgid

Taastuvenergia laialdasel kasutuselevõtul Euroopa Liidus lähtutakse järgmistest eesmärkidest:

  • luua turupõhine keskkond, kus taastuvenergia investeeringuid tehakse kuluefektiivsuse põhimõttest lähtuvalt;
  • igati soodustada regionaalset koostööd ja (regionaalseid) koostööprojekte;
  • suunata tarbijaid kasutama optimaalseid taastuvenergia lahendusi;
  • soodustada uute innovatiivsete tehnoloogiate arendamist ja turuletoomist;
  • tagada maksimaalselt kogu võimaliku taastuvenergia potentsiaali ärakasutamine.

Pikemaajalised arengusuunad Euroopas on määratud 2014. aasta lõpus Euroopa Ülemkogu poolt kokkulepitud kliima- ja energiapoliitika raamistikuga 2030. aastani, mis järgnes 2020. aasta vaheetapile Euroopa Liidu energia teekaardil aastani 2050 (Energy Roadmap 2050). 2050. aasta eesmärk on efektiivne, aga madala süsinikusisaldusega energia- majandus, kus 1990. a tasemega võrreldes on CO2 heitkogused vähenenud 80-95 protsenti.


2 “Commission proposes new rules for consumer centred clean energy transition” - https://ec.europa.eu/energy/en/news/commission-proposes-new-rules-consu…

13 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll eesti keeles: www.riigiteataja.ee/akt/13265540

14 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2050-energy-strategy

15 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2020-energy-strategy

16 ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-strategy/2030-energy-strategy

5.1.1 Euroopa eesmärgid 2030. aastaks

5.1.1 Euroopa eesmärgid 2030. aastaks

2018. aastal jõudsid Euroopa Liidu liikmesriigid kokkuleppele kliima- ja energiaraamistikus, mis hõlmab perioodi 2020- 2030. Selle kohaselt peab aastaks 2030:

  • üleeuroopaline kasvuhoonegaaside heitmete maht vähenema 40% võrreldes 1990. aasta tasemega;
  • toodetud taastuvenergia moodustama liikmesriigi sisemaisest tarbimisest vähemalt 32% (Euroopa Parlamendi esialgne plaan oli 35%, valitsusi esindav EL nõukogu soovis jääda „vähemalt 27%“ juurde);
  • olema tagatud energiasääst vähemalt 27% ulatuses võrreldes prognoositud tulevase energiatarbimisega. 2018.a. juunis kokku lepitud uuendatud direktiivi teksti tarbeks ei jõutud kahjuks üksmeelele uue energiasäästu eesmärgi osas. Parlamendi eesmärk oli 35% ning Euroopa Liidu nõukogu esialgne toetus kuulus mittesiduvale 30% eesmärgile.

Eelmainitud eesmärgid aitavad oluliselt kaasa konkurentsivõimelisema, ohutuma ning jätkusuutlikuma üleeuroopalise energiasüsteemi loomisele. Samuti võib neid pidada ka pärast 2030. aastat kehtima hakkavate meetmete alusplaa- niks, mille abil jõutakse kokkulepitud kasvuhoonegaaside heite vähendamiseni 80% kuni 95% võrra aastaks 2050.

Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine 40%

Kasvuhoonegaaside heitmete eesmärgi saavutamine eeldab:

  • et see täidetakse Euroopa Liidus kollektiivselt võimalikult kuluefektiivsel viisil, sh kehtib nõue, et heitmekaubanduse kauplemissüsteemi kuuluvates sektorites väheneb heitmekoguste määr võrreldes 2005. aastaga 43%, kauplemissüsteemi mittekuuluvate sektorite puhul aga 30%;
  • kõikide liikmesriikide osalust, lähtudes solidaarsusprintsiibist;
  • hästi toimiva heitmekaubanduse kauplemissüsteemi välja arendamist ning turu stabiilsusinstrumendi kasutuselevõtmist;
  • heitkoguste iga-aastase lineaarselt väheneva piirmäära tõstmist seniselt 1,74 protsendipunktilt 2,2 protsendipunkti peale;
  • kehtiva NER300 rahastamisprogrammi (NER 300 on maailma üks suurimaid rahastusprogramme innovaatiliste ja madala süsinikuheitega projektide ning programmide toetamiseks. NER 300 loodi Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (ELi HKSi) kolmanda perioodi (2013–2020) alguses, et demonstreerida süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) ning uuenduslikke taastuvenergia (RES) tehnoloogiaid Euroopa Liidu kaubanduslikul tasandil. Programmile vajalik rahastus saadakse ELi HKSist.) ülevaatamist, sh hõlmab see CO2 kogumise/säilitamise ning taastuvenergeetika programmide revideerimist. Lisaks laieneb programm väheste CO2-heitmetega tehnoloogiate innovatsiooni väljatöötamisele tööstussektoris.

Seejuures jätkub saastekvootide tasuta eraldamine ka peale 2020. aastat eesmärgiga pakkuda tuge rahvusvahelise konkurentsivõime võimaliku nõrgenemise ohu alla sattuvatele sektoritele. Luuakse uus saastekvootide reserv madala sissetulekuga liikmesriikide lisainvesteeringute toetamiseks (energiatõhususe tõstmiseks ning taristu modernisee- rimiseks). Sellele lisaks jaotatakse 10% kõikide liikmesriikide poolt enampakkumisele pandavatest heitmekvootidest nende liikmesriikide vahel, kelle sisemajanduse kogutoodang inimese kohta jääb alla 90% Euroopa keskmist taset (võrdlusaastana kasutatakse 2013. aastat).

Taastuvenergia osakaal sisemaisest tarbimisest ≥ 32%

Püstitatud eesmärk ei ole liikmesriikide suhtes siduv ning samuti ei takista see liikmesriigil kõrgemate eesmärkide seadmist. Suuremas mahusvahelduva iseloomuga töörežiimiga taastuvenergia-elektrijaamade integreerimine nõuab aga EL-i energia siseturu tugevamat lõimimist ning sobilike koordineeritud varumeetmete väljatöötamist, mida saaks vajadusel ka piirkondlikul tasemel rakendada. 2018.a. juunis lepiti kokku eesmärgi ülevaatus aastal 2023 kavatsusega seda veelgi tõsta.

Energiatõhusus ≥ 32,5%

Energiatõhususe suurendamise eesmärk tuleb saavutada võimalikult kuluefektiivsel moel. Kuna EL-i tasandil prooviti eesmärgiks seada ühelt poolt 30% ja teiselt poolt 35%, siis 2018.a. juunis lõppenud kõneluste käigus jõuti energiaefektiivsuse eesmärkide kohta 32,5% taseme osas kokkuleppele, kuid jällegi on tegemist mittesiduva eesmärgiga,. Lisaks koostab Euroopa Komisjon ettepanekud prioriteetsete sektorite kohta, milles energiatõhususe parandamine pakuks kõige suuremat kasu.

5.1.2 Energia tegevuskava 2050

5.1.2 Energia tegevuskava 2050

Dokumendis „Energia tegevuskava 2050“ käsitleb Euroopa Komisjon probleeme, mis on seotud eesmärgiga vähen- dada süsinikdioksiidi heitmeid, tagades samal ajal ka energiavarustuskindluse ja konkurentsivõime. Tegevuskava käsitleb nelja stsenaariumit, kuidas oleks võimalik saavutada süsinikdioksiidi heitmete vähendamine. Asjaoludest sõltumata on positiivse mõjuga järgmised tegurid:

  • Energiasüsteemide dekarboniseerimine on tehniliselt ning majanduslikult võimalik. Kõik dekarboniseerimise stsenaariumid näitavad, et heidet on võimalik vähendada ning see võib olla lausa odavam kui vanaviisi jätkamine;
  • Energiatõhususe ning taastuvenergia kasutamise suurendamine on kriitilise  tähtsusega.

Milline energiaallikate osakaal ka ei valita, tuleb suurendada energiatõhusust ning taastuvenergia osakaalu, et saavutada süsinikdioksiidi heite vähenemine 2050.  aastaks;

  • Praegu tehtud investeeringud on odavamad. EL-i energiataristud vajavad igal juhul moderniseerimist, vajalikud on palju paindlikumad taristud – piiriülesed ühendused, „intelligentsed“ võrgud ja moodsad vähese süsinikusisaldusega tehnoloogiad energia tootmiseks, ülekandeks ning salvestamiseks. 30-40 aastat vanad taristud tuleb asendada nüüd, nii on võimalik vältida kulukamaid investeeringuid 20 aasta pärast;
  • Praegu tehtud investeeringud tagavad parimad hinnad tulevikuks. Elektrihinnad tõusevad kuni 2030. aastani, kuid seejärel võivad hakata langema tänu madalamale tarnehinnale, säästumeetmetele ning täiustatud tehnoloogiatele. Kulude tasakaalustajateks on säästlike investeeringute ja nendega seotud kohalike töökohtade loomine ning väiksem impordisõltuvus;
  • Vajalik on saavutada mahuefekt. Ühtne üleeuroopaline tegevus tähendab väiksemaid kulusid ja kõrgemat varustuskindlust võrreldes paralleelsete riiklike tegevustega.