2. Eesti ja regionaalne maagaasisüsteem

2. Eesti ja regionaalne maagaasisüsteem

See peatükk räägib Eesti ja regionaalsest gaasisüsteemist. Täpsemalt saab ülevaate järgnevatest teemadest:

  • Gaasisüsteemi ajalugu
  • Eesti ja regionaalne gaasisüsteem
  • Gaasi tarbimine ja gaasisüsteemi varustuskindlus
  • Gaasisüsteemi pikaajaline planeerimine
  • Gaas väljaspool gaasivõrku

2.1. Gaasisüsteemi ajalugu

2.1. Gaasisüsteemi ajalugu

Teadlik gaasi kommertskasutamine Euroopas sai alguse 1785. aastal, kui Suurbritannias hakati söest toodetud gaasi kasutama tänavate ja majade valgustamiseks. Kogu 19nda sajandi kasutati maagaasi asemel eelkõige kohapeal söest toodetud gaasi (city gas), sest puudus efektiivne tehnoloogia gaasi transportimiseks gaasi maardlatest linnadesse. 19.nda sajandi lõpul elektritehnoloogia arenguga asendusid gaasilambid elektripirnidega, mis tekitas vajaduse leida gaasile alternatiivne rakendus. 1920.-1930. aastatel gaasi transporditehnoloogia arenguga leiti uusi võimalusi gaasi kasutamiseks tööstuses ning kodumajapidamises. Tööstuses leidis gaas laialdast kasutust tootmisprotsessides ning gaasikateldes elektri tootmiseks. Kodumajapidamises hakati gaasi kasutama eelkõige hoonete ja tarbevee soojendamiseks kuid ka toidu valmistamiseks.

Eesti gaasiajalugu algab 19. sajandist. Eestis valmis esimene gaasivabrik 1865. aastal Tallinnas, kus tehisgaasi toodeti Inglise kivisöest. Enamik gaasist tarbiti tänavavalgustuses, kuid gaasiga varustati torustiku kaudu ka Balti Manufaktuuri, vineerivabrikut ning Kadrioru lossi ja parki. 1880. aastal avati ka Tartus gaasivabrik

1948. aastal valmis Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise tehas, mille kaudu hakati 1949. aastal Kohtla-Järve – Leningradi gaasiülekandetorustiku kaudu gaasiga varustama Leningradi. 1953. aastal anti käiku esimene kõrgsurve gaasiülekandetorustik Kohtla-Järve – Tallinn. Mõne aastaga suurenes gaasitarbimine Tallinnas paarikümnekordseks, ulatudes 1955. aastal 65 miljoni kuupmeetrini. Esimeste seas said gaasi Liviko tsehh Mere puiesteel ja Raua tänava saun.

1969. aastal hakati Leningradi – Kohtla-Järve ülekandetorustiku kaudu transportima Eestisse maagaasi, mis Jõhvis segati põlevkivigaasiga. 1976. aastal valmis Tartu Irboska ja 1978. aastal Tartu – Rakvere gaasitorustik. 1979. aastal kasutas Eesti 708 miljonit kuupmeetrit maagaasi ja 273 miljonit kuupmeetrit põlevkivigaasi, kuid nõudlus gaasi järele üha kasvas. 1988 aastal alustati Vireši – Tallinna gaasitorustiku ehitust koos kompressorjaamaga Lätis Virešis, mis võimaldas gaasi saada ka Läti maa-alusest gaasihoidlast Inčukalnsis. Riburada järgnesid uued gaasitrassid kohalike asulate varustamiseks gaasiga: Loo, Viljandi, Kohila, Kehra, Kunda, Narva-Jõesuu, Saue, Muuga, Narva, Vändra ja Raudalu.

 

2.2 Eesti maagaasi ülekandevõrk

2.2 Eesti maagaasi ülekandevõrk

Eesti maagaasi ülekandevõrk koosneb 885 km gaasitorustikust, 3 gaasimõõtejaamast ( GMJ), kus toimub ülekandevõrku siseneva gaasi mõõtmine ja gaasi kvaliteedi määramine ning 36 gaasijaotusjaamast ( GJJ), kus toimub ülekandevõrgust väljuva gaasi rõhu redutseerimine, mõõtmine, lõhnastamine ja kokkulepitud tarbimisrežiimi tagamine (Joonis 6). Selleks, et gaas liiguks ühest punktist teise on vajalik rõhuerinevus kahe punkti vahel. Rõhuerinevus saavutatakse läbi kompressorjaamade, mis suruvad gaasi kokku ja seeläbi tõstavad gaasi rõhku. Eesti gaasisüsteemil täna veel puudub oma kompressorjaam ning gaasi ülekandeks vajalik rõhk tagatakse Venemaa ülekandesüsteemis asuvate kompressorjaamadega või Lätis asuva Inčukalnsi maa-aluses gaasihoidlas.

Joonis 6 Eesti maagaasi ülekandevõrk

Joonis 6 Eesti maagaasi ülekandevõrk

2.2.1. Torustik

2.2.1. Torustik

Eesti ülekandevõrk koosneb mitmest erinevast torustikust. Torustikud erinevad üksteisest maksimaalse lubatud töörõhu (MOP), diameetri ja vanuse poolest. Tabel 1 annab ülevaate ülekandevõrgu torustike parameetritest.

Tabel 1 Eesti maagaasi ülekandevõrgu torustik

Torustik

Pikkus

[km]

DN (Nominaal-diameeter)

[mm]

Maksimaalne töörõhk (MOP)

[barg]

Vanus

[aastat]

Vireši - Tallinn

202,4

700

49,6*

26

Vändra - Pärnu

50,2

250

54

12

Tallinn - Kohtla-Järve I

97,5

200

≤ 30

65

Tallinn - Kohtla-Järve II

149,1

500

≤ 30**

50

Kohtla–Järve - Narva

45,1

350/400

≤ 30**

58

Irboska - Värska GMJ

10,1

500

53,7*

43

Värska GMJ – Tartu

75,6

500

45,9*

43

Tartu - Rakvere

133,2

500

45,2*

39

Irboska - Inčukalns

21,3

700

49,2*

34

Pihkva - Riia

21,3

700

51,4*

46

Harutorustikud

79,2

 

 

 

Kokku

885,0

 

 

 

* metallikao defektide põhjal
** 30.10.2012 aruande põhjal (välised hindamismetoodikad)

Irboska-Inčukalns ja Pihkva-Riia on Kagu-Eestis asuvad paralleelsed torustikud, mida kasutatakse gaasi transportimisel Venemaa ja Läti vahel ning antud torulõigud pole ülejäänud Eesti ülekandevõrguga ühenduses.

 

2.2.2. Gaasimõõtejaamad (GMJ)

2.2.2. Gaasimõõtejaamad (GMJ)

Eesti tarbijate gaasiga varustamine toimub läbi kolme ühenduspunkti – läbi Karksi GMJ, Värska GMJ ja Narva ühenduspunkti.

Lisaks kolmele eelnevalt mainitud punktile on Eestil veel kaks ühenduspunkti naaberriikide gaasisüsteemidega, mida kasutatakse gaasi transportimisel Venemaa ja Läti vahel läbi paralleeltorustike Irboska-Inčukalns ja Pihkva-Riia. Korneti ühenduspunktis on torud ühendatud Lätiga ja Misso-Izborsk ühenduspunktis ühendatud Venemaaga. Torusid kasutatakse eelkõige gaasi transportimisel Venemaa ja Läti vahel, aga ühtlasi toimub läbi nende torude Misso piirkonna varustus. Torusid läbiva transpordikoguste mõõtmine toimub Läti territooriumil Korneti GMJ-s ja Misso piirkonna tarbimise mõõtmine toimub Misso GJJ-s.

Täpsemalt saab gaasi mõõtmise kohta lugeda peatükist 3.

2.3. Regionaalne maagaasi ülekandevõrk

2.3. Regionaalne maagaasi ülekandevõrk

Eesti gaasisüsteem on osa regionaalsest gaasisüsteemist ja on ühendatud otseselt Venemaa ja Läti gaasisüsteemidega ning kaudselt ka Leedu gaasisüsteemiga (läbi Läti). Nii Balti riikide gaasisüsteem kui Soome gaasisüsteem on tänasel päeval isoleeritud süsteemid, sest puudub otsene ühendus ülejäänud Euroopa gaasisüsteemiga.

Balti riikide gaasisüsteemid on omavahel tugevalt integreeritud, mistõttu tuleb maagaasi ülekandevõrgu arendamisel arvestada naaberriikide ja lähiregiooni ülekandevõrkudega. Kuna Eestis gaasitootmist ei ole, imporditakse kogu tarbitav gaas kas Venemaalt, Lätist Inčukalnsi maagaasihoidlast või Leedust Klaipeda LNG terminalist. Lisaks on Eesti ülekandevõrk transiitkoridoriks gaasi liikumisel Venemaa ja Läti vahel. Seoses ülekandevõrkude tugeva integreeritusega on avarii korral oht mõjutada terve regiooni gaasisüsteemi. Joonis 7 annab ülevaate regionaalsest maagaasi ülekandevõrgust ja olulisematest võrgu komponentidest.

Joonis 7 Regionaalne maagaasi ülekandevõrk

Joonis 7 Regionaalne maagaasi ülekandevõrk

2.3.1. Soome

2.3.1. Soome

Soome ülekandevõrgu kogupikkus on ligikaudu 1300 km ning omab ühte ühenduspunkti Venemaaga (Imatra), mille kaudu käib gaasivarustus. Soome võrgus on kolm kompressorjaama (Imatra, Kouvola ja Mäntsäla), mille koguvõimsus on 64 MW. Tänasel päeval pole Soome ülekandevõrk ühendatud Balti riikide ülekandevõrkudega, kuid plaanide järgi ühendatakse need läbi rajatava Eesti-Soome vahelise ühenduse - Balticconnectori - aastal 2020.3 

 

Gas Regional Investment Plan ( GRIP) 2017 of the Baltic Energy Market Interconnection Planhttps://www.entsog.eu/public/uploads/files/publications/GRIPs/2017/entsog_BEMIP_GRIP_2017_Main_web_s.pdf

2.3.2. Läti

2.3.2. Läti

Läti ülekandevõrgu kogupikkus on ligikaudu 1200 km ning omab kolme ühenduspunkti teiste võrkudega. Kaks neist on ühendatud Eestiga (Karksi ja Murati) ning üks Leeduga (Kiemenai). Läti territooriumil asub Inčukalnsi maagaasihoidla, mis on ainuke maagaasihoidla Baltikumis. Suveperioodil, kui regiooni maagaasi tarbimine on madal, täidetakse maagaasihoidla gaasiga ja talvel võidakse kasutada hoiustatud gaasi vastavalt turutingimustele regiooni varustamiseks. Läti võrgus asub ka üks kompressorjaam Inčukalnsi territooriumil, mida kasutatakse peamiselt gaasi sisestamiseks hoidlasse.

2.3.3. Leedu

2.3.3. Leedu

Leedu ülekandevõrgu kogupikkus on üle 2000 km. Leedu peamine gaasivarustus on ajalooliselt käinud läbi ühenduspunkti Valgevenega (Kotlovka). 2014 alustas tööd Klaipeda LNG terminal, mis pakub regioonile alternatiivset gaasiallikat. Lisaks on süsteemis kahesuunaline ühendus Lätiga (Kiemenai) ja ühenduspunkt Kaliningradiga (Sakiai), mida kasutatakse ainult gaasi transiidiks Kaliningradi. Võrgus töötab kaks kompressorjaama, mille koguvõimsus on 42,2 MW.

2.3.4. Poola

2.3.4. Poola

Poola ülekandevõrgu kogupikkus on ligikaudu 11 000 km, omab kuut ühenduspunkti teiste riikide võrkudega ning ülekandevõrgus on 6 maagaasihoidlat. 2016. aastal valmis Swinoujscie LNG terminal ja 85 km maapealne torustiku lõik, mis seob LNG terminali ja Poola ülekandevõrgu. LNG terminal suudab ülekandevõrku gaasi anda 55 000 GWh/aastas. Poola ülekandevõrk on ühendatud Euroopa gaasivõrguga ja otsene ühendus Balti riikide ülekandevõrkudega täna veel puudub, kuid plaanide järgi toimub ühendamine läbi Leedu-Poola gaasitoru (GIPL) aastal 2021.4 

2.4. Maagaasi tarbimine

2.4. Maagaasi tarbimine

Viimastel aastatel on maagaasi tarbimine üldiselt olnud langustrendis. 2016. a tarbimine kasvas seoses külmema talvega võrreldes 2015. aastaga. Kuid 2017. aasta näitas võrreldes eelneva aastaga 5,1 protsendilist langust. Viimase 10 aasta jooksul on maagaasi tarbimine vähenenud ligikaudu poole võrra.

Joonis%208%20Eesti%20maagaasi%20aasta%20tarbimine%20ja%20tipukoormus%20aastatel%202007-2017.png

Joonis 8 Eesti maagaasi aasta tarbimine (TWh/aastas) ja tipukoormus (GWh/päevas) aastatel 2007-2017 (Allikas: Elering AS)

Sarnased trendid maagaasi tarbimises on näha kogu regioonis (Joonis 9).

Joonis%209%20Maagaasi%20tarbimine%20regioonis%20aastatel%202013-2017.png

Joonis 9 Maagaasi tarbimine regioonis aastatel 2013-2017 (Allikas: Elering AS, JSC Conexus Baltic Grid, AB Amber Grid, Gasum Oy)

Maagaasi tarbimise on viinud langustrendi nii tarbimisstruktuuri muutused (mitmed tööstustarbijad ning elektri- ja soojatootjad on loobunud gaasi tarbimisest kütusena, samuti vähendab nõudlust energiakasutuse tõhustumine), üldine gaasi halb maine (poliitilise kütusena) kui ka puudulik taristu (kaugus tarbijast) (Joonis 10).

Joonis%2010_1.pngJoonis%2010_2.png

Joonis 10 Gaasi tarbimise jaotus sektorite kaupa (2008 ja 2016) (Allikas: Statistikaamet)

 

2.4.1. Maagaasi tarbimise prognoos aastani 2027

2.4.1. Maagaasi tarbimise prognoos aastani 2027

Oluline osa gaasivõrgu arengu planeerimisel on gaasitarbimise prognoosil. Elering kasutab gaasitarbimise prognoosina Tallinna Tehnikaülikooli poolt 2016. aastal teostatud gaasitarbimise prognoosi5 tulemusi ning ettevõtte sisemisi analüüse. Gaasitarbimise baasprognoosi koostamise metoodikaks on gaasitarbimise jaotamine erinevate kasutusliikide järgi ning nende kasutusliikide trendide prognoosimine statistiliste meetodite ja parimate teadmiste alusel.

Võrgugaasi (st. ülekandevõrgu kaudu edastatav gaas) võimalik tarbimine järgmisel kümnel aastal sõltub väga mitmetest teguritest (nt energiapoliitika, majanduskasv, elamufondi energiaefektiivsus jms). Võrgugaasi tarbimise kümne aasta koondbaasprognoos on toodud Joonisel 11, mille koostamisel on võetud arvesse võrgugaasi kasutamist erinevate tarbimisgruppide järgi.

 

Joonis%2011%20Aasta%20gaasitarbimise%20statistika%20ja%20prognoos.png

Joonis 11 Aastase gaasitarbimise statistika ja prognoos tarbimissektorite lõikes järgnevaks kümneks aastaks

 

On selge, et gaasitarbimine Eestis on langustrendis. Tarbimine on langenud nii soojatootmises, elektritootmises, tööstussektoris nii soojuseks kui ka tooraineks kasutamises. Kasvutrendi oodatakse maagaasi tarbimises transpordisektoris. See on seotud Euroopa Liidu eesmärgiga katta 10% transpordisektori energiatarbest taastuvenergiaga, kus Eestis nähakse suurt rolli biometaani kasutamisel. Ülekaalukalt kõige rohkem kasutatakse maagaasi Eestis soojatootmiseks. Aastast 2008 gaasi tarbminine soojuse tootmiseks hakanud langema. Languse peamiseks põhjuseks on energiasäästumeetmete rakendamine kaugkütepiirkondades ning üleminek kohalikele kütustele (puiduhake ja turvas).


2.5. Maagaasi import

2.5. Maagaasi import

Eestis ega ka Lätis, Leedus ja Soomes maagaasi tootmist ei toimu. Regioonis kasutatav gaas imporditakse Venemaalt ja LNG maailmaturult. Venemaal toodetud maagaas imporditakse Soome, Eestisse, Lätisse ja Leedusse kasutades kõrgsurve torustike. LNG maailmaturult soetatud gaas tuuakse veeldatud kujul (LNG) laevadega Leedus asuvasse Klaipeda LNG terminali, mis omakorda on ühendatud regiooni maagaasivõrgustikuga. Alloleval joonisel on näidatud viimase kahe aasta gaasi import sisendpunktide lõikes.

Joonis%2012_Aastane%20gaasi%20import.png

Joonis 12 Gaasi import sisendpunktide lõikes

 

Venemaalt pärit maagaasi ja maailmaturu LNG-d võib asendada kohalik biometaan. Tänasel päeval biometaani Eesti ülekandevõrku ei sisestata, kuid biometaani potentsiaali on hinnatud kõrgeks. Arengufondi poolt 2014. aastal koostatud Eesti biometaani ressursi uuringu kohaselt on Eestis ressurssi toota aastas hinnanguliselt kuni 4,7 TWh (450 mln m3 ) biometaani, mille tooraineks oleks valdavalt biomass rohumaadelt (83%), põllumajandustootmise jäägid (9,8%), aga ka biolagunevad jäägid tööstusest, prügilagaas ja reoveepuhastite olmejäätmed6 Biometaanist tuleb rohkem juttu peatükis 7.

 

 6Eesti energiamajandus 2015, Eesti Arengufond; http://www.arengufond.ee/wp-content/uploads/2015/11/EAF._Eesti_energiam…

2.6. Varustuskindlus

2.6. Varustuskindlus

Eleringi, kui sõltumatu ja iseseisva Eesti elektri ja gaasi ühendsüsteemihalduri, peamiseks ülesandeks on tagada Eesti tarbijatele igal ajahetkel kvaliteetne energiavarustus. Gaasi varustuskindluse, kui elutähtsa teenuse toimepidevuse kindlustamiseks, peab Elering üleval ja arendab gaasi siseriiklikku ülekandevõrku ja välisühendusi ning juhib reaalajas gaasisüsteemi.

2.6.1. Varustuskindluse kriteeriumid

2.6.1. Varustuskindluse kriteeriumid

Varustuskindlust saab hinnata erinevate kriteeriumite abil. Gaasisüsteemi varustuskindluse nõudeid ja meetmeid käsitleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) 2017/1938. Vastavalt määrusele on peamiseks varustuskindluse kriteeriumiks N-1 infrastruktuuri norm, mis näitab, kui jätkusuutlik on gaasisüsteem selle süsteemi kõige suurema läbilaskevõimega elemendi tööst väljasolekul ja mis arvutatakse järgmise valemi järgi:

N-1 infrastruktuuri normi valem

EPm – kõikide süsteemi sisendpunktide võimsus (mln m3/päevas)
Pm – sisemaine tootmisvõimsus (mln m3/päevas)
Sm – sisemaiste gaasihoidlate tarnitav kogus (mln m3/päevas)
LNGm – sisemaiste veeldatud maagaasi terminalide tarnitav võimsus (mln m3/päevas)
Im– suurima võrguelemendi läbilaskevõime (mln m3/päevas)
Dmax – gaasi päevane kogunõudlus arvestuspiirkonnas erandlikult suure gaasinõudlusega päeval, mis esineb statistilise tõenäosuse kohaselt üks kord iga 20 aasta jooksul (mln m3/päevas)

 

Lisaks infrastruktuuri normile N-1 on Elering kohustatud tagama ka varustuskindluse normi, mis kohustab süsteemihaldurit võtma meetmeid, et tagada liikmesriigi kaitstud tarbijatele gaasitarned järgmistel juhtudel:

  • äärmuslik temperatuur seitsmel järjestikusel tippnõudlusega päeval, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul;
  • erandlikult suur gaasinõudlus vähemalt 30-päevasel ajavahemikul, nagu juhtub statistiliste andmete kohaselt üks kord 20 aasta jooksul; ning
  • üksiku suurima gaasiinfrastruktuuri häired vähemalt 30-päevasel ajavahemikul keskmistes talvistes ilmastikutingimustes.

Vastavalt MGS § 261 lõikele 2 on kaitstud tarbija, kelle suhtes rakendatakse määruse 2017/1938 artiklis 6 sätestatud varustuskindluse normi:

  • kodutarbija, kelle tarbijapaigaldis on ühendatud jaotusvõrguga;
  • eluruumide kütteks soojust tootev ettevõtja, kellel ei ole võimalik kasutada kütusena muud kütust kui gaas.

2.6.2. Varustuskindluse plaanid ja kavad

2.6.2. Varustuskindluse plaanid ja kavad

Lisaks eelnevalt välja toodud varustuskindluse kriteeriumite tagamisele koostab Elering erinevaid plaane ja kavasid, mis aitavad kaudselt tagada varustuskindlust ja ennetada hädaolukorra tekkimist gaasisüsteemis. Riiklikul tasandil koostab Elering kord kahe aasta jooksul „Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi“ ja „Elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamise plaani“.

Seoses sellega, et Balti riikide gaasisüsteemid on tugevalt integreeritud ja omavad märkimisväärset mõju üksteisele, siis on varustuskindluse vaatenurgast oluline ka regionaalsete plaanide ja kavade olemasolu. Elering osaleb regionaalse riskihindamise kava, regionaalse ennetava tegevuskava ja regionaalse hädaolukorra lahendamise kava koostamise juures. Regionaalse riskihindamise kavas hinnatakse ja analüüsitakse ühiselt regiooni (Eesti, Läti ja Leedu) gaasivarustuse riske7 Regionaalse ennetava tegevuskava eesmärk on kokku leppida regionaalsetes ja riiklikes meetmetes, mis aitavad ennetada erinevate riskide realiseerumist ja leevendada nende mõju. Regionaalse hädaolukorra lahendamise kava eesmärk on kokku leppida tegevustes, mille järgi regiooni riigid tegutsevad kui gaasivarustuse tagamine on häiritud ühes riigis või terves regioonis.

 

2.7. Gaasisüsteemi pikaajaline planeerimine

2.7. Gaasisüsteemi pikaajaline planeerimine

Et tagada varustuskindlus ja kindlustada gaasisüsteemi jätkusuutlik toimimine, on hädavajalik gaasisüsteemi terviklik pikaajaline planeerimine. Gaasisüsteemi planeerimisel lähtutakse riiklikest ja Euroopa Liidu eesmärkidest, millest tähtsaim täna on Balti ja Soome regionaalse gaasitaristu kiire väljaarendamine ja selle liitmine Euroopa gaasivõrkudega ning ühise Euroopa Liidu gaasituruga.

Pikaajalisel planeerimisel on oluline hinnata erinevate investeeringute otstarbekust, arvestades nii otsest majanduslikku kui ka rahaliselt mittemõõdetavat kasu, näiteks varustuskindlus, keskkonnakaitse ja energiajulgeolek. Elering kaalub gaasisüsteemi planeerimisel mitmeid aspekte ning püüab nende vahel tasakaalu leida: varustuskindlus, turg, keskkond, jätkusuutlikkus ja efektiivsus. Analüüsi tulemused võetakse arvesse gaasi ülekandevõrgu arengukava koostamisel9

Kuna Eesti gaasisüsteem on ühenduses lähiregiooni gaasivõrkudega ja liigub selle suunas, et ühendada end ülejäänud Euroopa gaasivõrkudega, siis on oluline ka gaasisüsteemi koordineeritud planeerimine. Gaasivõrgu koordineeritud planeerimine toimub kahe arengukava raames.

Regionaalsel tasandil koostavad süsteemihaldurid iga kahe aasta järel gaasi regionaalse investeeringute plaani ( GRIPGas Regional Investment Plan)10 Eesti kuulub BEMIP-i regiooni, kuhu kuuluvad veel Soome, Läti, Leedu, Poola, Taani ja Rootsi süsteemihaldurid. GRIP-is kirjeldatakse ühiseid plaane ja projekte, mis aitavad ühendada omavahelisi gaasitaristuid, suurendada varustuskindlust, luua ühist gaasiturgu ja ühtlasi proovivad adresseerida erinevusi riikide õiguslikus, reguleerivas ja tehnilises raamistikus.

Lisaks regiooni tasandile, koostatakse Euroopa süsteemihaldurite koostöös ning ENTSOG ( European Network of Transmission System Operators for Gas) eestvedamisel iga kahe aasta järel gaasivõrgu kümne aasta arengukava ( TYNDP - Ten Year Network Development Plan)11 Arengukava raames vaadeldakse uusi ülepiirilist mõju omavaid projekte ning hinnatakse neid tehniliste ja sotsiaal-majanduslike indikaatorite alusel. Kõige kasulikumad projektid kantakse arengukavasse ning viiakse süsteemihaldurite koostöös ellu. Gaasituru tehniliste ja sotsiaal-majanduslike analüüside tegemiseks kasutatakse vastavalt gaasivõrgu ning gaasituru mudeleid.


2.7.1. Gaasivõrgu analüüs

2.7.1. Gaasivõrgu analüüs

Gaasisüsteemi planeerimisel koostab Elering erinevaid gaasisüsteemiga seotud analüüse, millest üks on gaasivõrgu analüüs. Gaasi ohutu ja efektiivne transport on väga tähtis osa gaasi varustuskindlusest. Gaasi transportimist mõjutavad parameetrid nagu näiteks torude pikkused, torude diameetrid, torude materjal ja pidevalt muutuvad parameetrid nagu näiteks gaasi rõhk, gaasi kogused ja gaasi koostis. Lihtsalt öeldes tegeleb gaasivõrgu analüüs gaasivoogude uurimisega gaasivõrgus, arvestades kõiki eelnevalt mainitud ja teisi mõjutavaid parameetreid. Gaasivõrgu analüüsiga on võimalik uurida näiteks uute projektide – näiteks uue toruühenduse ehitamist naaberriikide vahel – mõju olemasolevale gaasivõrgule. Analüüsi väljundiks võib olla planeeritava projekti optimaalne tehniline lahendus – näiteks planeeritava toru optimaalne diameeter – või ülevaade vajalikest võrgutugevdustest, et gaasivõrk saaks toimida ohutult ja tõhusalt.

Gaasivõrkude analüüside tegemiseks on olemas erinevad tarkvarad. Eleringis on kasutusel gaasivõrgu simulatsioone võimaldav tarkvara SIMONE (joonis 13).11 Tarkvaraga on loodud Eesti gaasivõrgu mudel, millega saab simuleerida gaasivoogude liikumist Eesti gaasivõrgus ning seeläbi analüüsida erinevate projektide mõju gaasivõrgule.

simone.png

Joonis 13 Gaasivõrgu simulatsioone võimaldav SIMONE tarkvara

2.7.2. Gaasituru analüüs

2.7.2. Gaasituru analüüs

Lisaks gaasivõrgu tehnilistele analüüsidele, on oluline hinnata planeerimise käigus ka projektide ja tegevuste majandusmõju ning mõju gaasiturule. Gaasisüsteemi projektid, eriti ülepiirilised gaasitorud, omavad laiemat mõju kogu regionaalsele gaasiturule. Projektide teostamise analüüsimisel ning planeerimisel hinnatakse projektide teostamisel tekkivaid tulusid ning kulusid.

Turuanalüüsides vaadeldakse projekti poolt loodavaid erinevaid kasusid ning võrreldakse neid projekti kuludega investeeringuteks ning mõjuga keskkonnale. Gaasitaristu projekti poolt loodavad kasud võivad olla näiteks varustuskindluse kasv, kaubanduse ning konkurentsi kasv, ligipääs odavamale gaasiallikale, keskkonnasaaste vähenemine jms. Kuludena vaadeldakse peamiselt projekti elluviimise ning opereerimisega seotud kulusid ning keskkonnamõjusid. Kasud ja kulud kvantifitseeritakse ning võimalusel monetiseeritakse, et hinnata projekti kasumlikkust ning otsustada projekti lülitamine arengukavasse. Edasi liigutakse projektidega, mis on edukalt läbinud nii tehnilise gaasivõrgu analüüsi kui ka majandusliku gaasituru analüüsi.

2.8. Planeeritud regiooni suurprojektid

2.8. Planeeritud regiooni suurprojektid

Regioonis on arendamisel mitmed suurprojektid, mille eesmärk on ühendada omavahel gaasisüsteeme, tekitada konkurentsi gaasiturul ja suurendada varustuskindlust.

Eesti ja Soome gaasi ülekandevõrke ühendava torustiku projekt Balticconnector koos Eesti-Läti gaasi ülekandevõimsuste tugevdamise projektiga on vaieldamatu prioriteet Eesti gaasi ülekandevõrgu investeeringute hulgas. Projektid hõlmavad endas 80 km merealuse torustiku ehitust, maismaatorustiku ehitust, kompressorjaamade ehitust, GMJ-de ehitust ja olemasoleva Karksi GMJ rekonstrueerimist. Balticconnectori projekti ja Eesti-Läti ühenduse tugevdamise projektid valmivad 2019.a lõpuks. Peale projektide valmimist on Eestil ja Soomel uus tarnekanal, mis suurendab varustuskindlust gaasisüsteemi tehniliste probleemide korral. Soomele lisavad Balticconnector ja Eesti-Läti ühenduse tugevdamine ka uue tarneallika Klaipeda LNG terminali näol.

2016 aasta oktoobris sõlmisid Euroopa Komisjon ja Balticconnectori projekti arendajad Elering AS ning  Baltic Connector OY rahastuslepingu projekti kapitalikulude 187,5 miljoni euro ehk 75% ulatuses katmiseks Euroopa Ühendamise Rahastust (CEF – Connecting Europe Facility).

2016 aasta detsembris sõlmisid Euroopa Komisjon ja Eesti-Läti ühenduse tugevdamise projekti arendaja Elering AS rahastuslepingu projekti kapitalikulude 18,6 miljoni euro ehk 50% ulatuses katmiseks Euroopa Ühendamise Rahastust (CEF – Connecting Europe Facility).

Lisaks Balticconnectori ja Eesti-Läti ühenduse tugevdamise projektidele on regioonis arendamisel ja hiljuti valminud mitmed teised suurprojektid, mis aitavad suurendada regiooni varustuskindlust ja tekitada gaasiturul konkurentsi. Plaanis on tugevdada Läti ja Leedu vahelist ühendust, ühendada Balti ja Soome gaasisüsteem Euroopa gaasisüsteemiga (GIPL) ning Inčukalnsi maagaasihoidla moderniseerimine. 2016. aastal alustas tööd Poola LNG terminal, mis GIPL-i olemasolul annab regioonile alternatiivse tarneallika. Lisaks on regioonisarendamisel 3 uut regionaalse mõõduga LNG terminali. Joonis 14 annab ülevaate regiooni arendusprojektidest.

Joonis 13 Regiooni arendusprojektid

Joonis 14 Regiooni arendusprojektid 13

Projektidest saab lähemalt lugeda Eesti gaasiülekandevõrgu arengukavast ja regionaalsetest arengukavadest ja plaanidest. 12,13,14

 


2.9. Gaas väljaspool gaasivõrku (Janek Parkman)

2.9. Gaas väljaspool gaasivõrku (Janek Parkman)

Väär oleks arvata, et Eesti gaasiturg piirdub vaid gaasivõrguga ja selles liikuva maagaasiga. Vastupidi – gaasivõrgust väljaspool paiknevate gaaside maailm on vägagi mitmekesine ja dünaamiline. Lokaalsed gaasilahendused pakuvad Eesti tarbijatele võimalusi, mida staatiline gaasivõrk koos seal liikuva maagaasiga ei suuda iialgi pakkuda.

Huvitav on fakt, et kui Eesti gaasivõrgus liikuv maagaas on täielikult imporditud, siis võrguväline gaas on seevastu pea täielikult kodumaine. Valdava osa moodustab sellest muidugi põlevkivigaas, mille tootmist alustati Eestis koos meie põlevkivitööstuse sünniga pea sada aastat tagasi, ammu enne seda kui Eestis maagaasi kasutama hakati. Eesti esimesed gaasi magistraaltorustikud rajatigi nimelt Leningradi ja Tallinna varustamiseks põlevkivigaasiga, mida toodeti Kohtla-Järve gaasivabrikutes. Viiekümnendate lõpus loovutas põlevkivigaas oma koha gaasitorustikes maagaasile ning sealtmaalt kasutatakse põlevkivigaasi vaid lokaalselt elektri- ja soojusenergia tootmiseks Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli õlivabrikute vahetus läheduses. Põlevkivigaasi ennast kasutatakse küll lokaalselt, kuid sellest toodetud elektrit kantakse edasi üle kogu Eesti ja eksporditakse Eestist väljagi. Selliselt on põlevkivigaasil Eesti energeetikas täita ülioluline roll. Pealegi on põlevkivigaasi tootmismahud viimastel aastatel pidevalt tõusnud, ulatudes juba 3 TWh-ni aastas. Selle trendi jätkudes võib kodumaise põlevkivigaasi tootmine juba lähiaastatel võrdsustuda imporditava maagaasi mahuga.

Põlevkivigaasi kõrval toodetakse Eestis veel tervet gruppi gaase, mida nimetatakse õhugaasideks. Oma nimele kohaselt saadakse õhu- ehk atmosfäärigaase meid ümbritsevast õhust. Hapnik, lämmastik ja argoon on enamlevinud õhugaasid ning neid kõiki toodetakse ka Eestis. Õhugaase kasutavad suuremal või vähemal määral peaaegu kõik tootmisettevõtted sh mitmesugused paberi-, metalli- ja toiduainetetööstuse ettevõtted. Suurteks õhugaaside tarbijateks on näiteks  kütuseterminalid, mis kasutavad lämmastikku süttimisohutu keskkonna loomiseks. Hapnikku kasutavad nii klaasisulatusahjud, kus on vaja saavutada väga kõrgeid temperatuure kui ka haiglad, kus hapnik toetab elutegevust. Argoon on väga levinud gaas keevitamistöödel. Kuna õhk ümbritseb meid kõikjal, siis pole õhugaaside tootmisel kunagi probleeme tooraine hankimisega ega kohaletoomisega. Seetõttu rajatakse õhugaaside tootmine enamasti mõne suure õhugaasitarbija vahetusse lähedusse. Samast tootmisest võib varustada õhugaasidega ka väiksemaid tarbijaid. Sellisel juhul transporditakse gaase kas kokkusurutuna balloonides või siis veeldatuna spetsiaalsetes krüomahutites.

Igaüks teab, et lisaks eelnimetatud gaasidele sisaldub õhus ka süsihappegaas, aga enamasti süsihappegaasi siiski õhugaasiks ei nimetata. Põhjus peitub asjaolus, et süsihappegaasi oleks küll võimalik eraldada välisõhust, kuid praktilisem on teda hankida mõnest sellisest tootmisettevõttest, kus süsihappegaas tekib põhiprotsessi käigus selle kaasproduktina. Pikki aastaid said Eesti tarbijad neile vajalikku süsihappegaasi Kohtla-Järvelt, kus see tekkis ja jäi üle mineraalväetiste tootmisel. Koos väetiste tootmise lõpetamisega lõppes ka süsihappegaasi tootmine ning seda imporditakse nüüd Eestisse Lätist. Süsihappegaasi kõige laiemaks kasutusvaldkonnaks on toiduainetetööstus, kus süsihappegaasi kasutatakse toiduainete säilitamisel ja jookide gaseerimisel.

Kõigile õhust saadavatele gaaside on lisaks kodumaisusele veel üks tugev pluss – nad kõik on taastuvad. Gaaside tootmise käigus ei teki mingeid keskkonda koormavaid jääke ning iga atmosfäärist kinni püütud gaasimolekul asendub momentaalselt teise samasuguse molekuliga. Kodumaine ja ühtlasi ka taastuv on samuti Eestis toodetav biogaas. Biogaasi saadakse anaeroobse kääritamise käigus ning see sisaldab suurima osisena metaani. Metaan ja teised põlevkomponendid võimaldavad biogaasi kasutada selleks, milleks ta on mõeldud – lokaalse energiaallikana. Eestis on täna viis suuremat biogaasi tootmist, kus toodetakse biogaasi ja muundatakse see kohapeal soojus- ja elektrienergiaks. Kui biogaas puhastada ebavajalikest osistest, on teda võimalik suunata maagaasivõrku või kasutada transpordikütusena  automootoris. Eestis on hetkel arendusfaasis mitu projekti, kus eesmärgiks on võetud just biogaasi edasine rafineerimine ning saadud biometaaniga fossiilse metaani asendamine.

Kui rääkida gaasivõrgust väljaspool kasutatavast gaasist, ei saa kuidagi mööda veeldatud naftagaasidest (LPG – Liquefied Petrol Gas). Eestis enim kasutust leidvad naftagaasid on propaan, butaan ja isobutaan, mida kasutatakse sõltuvalt kasutusvaldkonnast kas puhtana või siis segudena. Veeldatud naftagaase on mugav käidelda, nad on lihtsalt transporditavad ja hoiustatavad, neil on suur energiasisaldus ning nad põlevad väga puhtalt. Selliselt on veeldatud naftagaasid suurepärased energiakandjad ja seetõttu ongi nende põhiliseks kasutusalaks kõikvõimalikud energiatootmisseadmed – alates välgumihklist kuni suurte tööstuslike põletiteni. Lisaks energiatootmisele kasutatakse LPG-d sisepõlemismootorite kütusena, aerosoolide tootmisel, külmutusseadmetes ja mitmel pool mujal. Kuna Eestis puudub oma naftatööstus, siis ei valmistata siin ka naftagaase. Lõviosa tarbitavatest naftagaasidest imporditakse Eestisse kas meritsi või maitsi Soomes, Venemaal ja Leedus asuvatest naftatöötlemistehastest. Vaid väga väike osa spetsiifilisi naftagaase, mida kasutatakse erinevates keemiatoodetes, saabub meile kaugemalt. 

Teatud juhtudel võidakse gaasivõrgust väljapool kasutada ka maagaasi ennast. Eestimaa piirkondades, kus on suurema energiatarbimisega ettevõtted, kuid puudub gaasivõrk, on võimalik rajada lokaalne maagaasilahendus. Selleks kasutatakse veeldatud maagaasi ( LNG – Liquefied Natural Gas), mis transporditakse kohale tsisternautodega ning taasgaasistatakse lokaalses võrgus vastavalt tarbijate vajadusele. Eestis on LNG põhine lokaalne maagaasivarustus tänaseks rajatud neljas linnas ning see arv on tõusuteel. LNG tarnitakse Eestisse kas Venemaa või Poola veeldamistehastest või siis suurematest LNG terminalidest. Eestile lähimad LNG terminalid asuvad Rootsis, Soomes ja Leedus. Veeldatud maagaasi pakkumise suurenemine aitab kaasa ka Eesti LNG tarbimisele nii energiasektoris kui mootorikütusena. Lähiajal on Tallinna – Helsingi liinile oodata reisiparvlaeva, mis suudab oma mootorites kasutada lisaks tavapärasele diislile ka metaankütust. Metaani hoitakse laeva kütusemahutites LNG kujul ning seejärel aurustatakse vahetult enne mootorisse suunamist.

Eeltooduga ei lõpe ei Eestis kasutatavate gaaside ega nende erinevate kasutusvõimaluste loetelu. Muuhulgas jäävad kirjeldamata sellised huvitavad gaasid nagu heelium ja vesinik ning käsitlemata sellised põnevad kasutusvaldkonnad nagu meditsiin või kosmosetehnika. Lihtsalt gaaside maailm on sedavõrd lai ning mitmekesine, et paberit jagub siinkohal vaid enamlevinumatele. Üks mis on kindel – seal kus lõpeb gaasivõrk, ei lõpe sugugi veel gaaside kasutamine, pigem algab.