Teadlik gaasi kommertskasutamine Euroopas sai alguse 1785. aastal, kui Suurbritannias hakati söest toodetud gaasi kasutama tänavate ja majade valgustamiseks. Kogu 19nda sajandi kasutati maagaasi asemel eelkõige kohapeal söest toodetud gaasi (city gas), sest puudus efektiivne tehnoloogia gaasi transportimiseks gaasi maardlatest linnadesse. 19.nda sajandi lõpul elektritehnoloogia arenguga asendusid gaasilambid elektripirnidega, mis tekitas vajaduse leida gaasile alternatiivne rakendus. 1920.-1930. aastatel gaasi transporditehnoloogia arenguga leiti uusi võimalusi gaasi kasutamiseks tööstuses ning kodumajapidamises. Tööstuses leidis gaas laialdast kasutust tootmisprotsessides ning gaasikateldes elektri tootmiseks. Kodumajapidamises hakati gaasi kasutama eelkõige hoonete ja tarbevee soojendamiseks, kuid ka toidu valmistamiseks.

Eesti gaasiajalugu algab 19. sajandist. Eestis valmis esimene gaasivabrik 1865. aastal Tallinnas, kus tehisgaasi toodeti Inglise kivisöest. Enamik gaasist tarbiti tänavavalgustuses, kuid gaasiga varustati torustiku kaudu ka Balti Manufaktuuri, vineerivabrikut ning Kadrioru lossi ja parki. 1880. aastal avati ka Tartus gaasivabrik.⁴ 1948. aastal valmis Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise tehas, mille kaudu hakati 1949. aastal Kohtla-Järve – Leningradi gaasiülekandetorustiku kaudu gaasiga varustama Leningradi. 1953. aastal anti käiku esimene kõrgsurve gaasiülekandetorustik Kohtla-Järve – Tallinn. Mõne aastaga suurenes gaasitarbimine Tallinnas paarikümnekordseks, ulatudes 1955. aastal 65 miljoni kuupmeetrini. Esimeste seas said gaasi Liviko tsehh Mere puiesteel ja Raua tänava saun.

1969. aastal hakati Leningradi – Kohtla-Järve ülekandetorustiku kaudu transportima Eestisse maagaasi, mis Jõhvis segati põlevkivigaasiga. 1976. aastal valmis Tartu Irboska ja 1978. aastal Tartu – Rakvere gaasitorustik. 1979. aastal kasutas Eesti 708 miljonit kuupmeetrit maagaasi ja 273 miljonit kuupmeetrit põlevkivigaasi, kuid nõudlus gaasi järele üha kasvas. 1988 aastal alustati Vireši – Tallinna gaasitorustiku ehitust koos kompressorjaamaga Lätis Virešis, mis võimaldas gaasi saada ka Läti maa-alusest gaasihoidlast Inčukalnsis. Riburada järgnesid uued gaasitrassid kohalike asulate varustamiseks gaasiga: Loo, Viljandi, Kohila, Kehra, Kunda, Narva-Jõesuu, Saue, Muuga, Narva, Vändra ja Raudalu.

Eesti maagaasi ülekandevõrk koosneb käesolevaga 977,4 km torustikust, sellest 39,7 km on Balticconector meretorustik, 4 gaasimõõtejaamast, kus toimub ülekandevõrku siseneva gaasi koguste mõõtmine ja gaasi kvaliteedi määramine, 36 gaasijaotusjaamast (GJJ), kus toimub ülekandevõrgust väljuva gaasi rõhu redutseerimine, koguste mõõtmine, lõhnastamine ja kokkulepitud tarbimisrežiimi tagamine, ning 1 gaasireguleerjaamast (Kiili GRJ), mis võimaldab ülekandevõrgu osasid juhtida erinevatel töörõhkudel (joonis 2). Samuti toimub Kiili GRJ-s Balticconnector süsteemi torustikust väljuva gaasikoguse mõõtmine, kuid Kiili GRJ ei liigitu otseselt gaasimõõtejaama alla. Paldiski gaasimõõtejaam võimaldab Eesti poolel Balticconnectorit läbiva gaasi kogust kahesuunaliselt mõõta. TSO-de vahelise koostöö kokkuleppe alusel mõõdetakse gaasi koguseid nii Soome poolel Inkoo gaasimõõtejaamas ja Eesti poolel Paldiski gaasimõõtejaamas vaheldumisi. 2022. aasta lõpus valmis ka võrguühendus võimaliku LNG ujuvterminali ühendamiseks ülekandevõrguga.

Joonis 2 Eesti maagaasi ülekandevõrk

Eesti gaasisüsteem on osa regionaalsest gaasisüsteemist ja gaasiturust. Seetõttu tuleb maagaasi ülekandevõrgu arendamisel arvestada naaberriikide ja lähiregiooni ülekandevõrkudega. Kogu ülekandevõrgu kaudu transporditav gaas tuleb tänasel päeval kas Paldiskist võimaliku LNG ujuvterminali kaudu, Lätist Inčukalnsi maagaasihoidlast, Leedust Klaipeda LNG terminalist või Soome LNG ujuvterminalist läbi Balticconnectori ühenduse. Varasemalt pärines enamus gaasist Venemaalt, kuid tänaseks on tarned Vene punktidest peatatud. Lisaks on Eesti ülekandevõrk transiitkoridoriks gaasi liikumisel Venemaa ja Läti vahel. Seoses ülekandevõrkude tugeva integreeritusega on avarii korral oht mõjutada terve regiooni gaasisüsteemi. Allolev joonis 3 annab ülevaate regionaalsest maagaasi ülekandevõrgust ja selle arengutest. Projektide tehniline informatsioon ja ajakava on mtäpsemalt välja toodud ENTSO-G kümne aasta arengukavas TYNDP 2022 kodulehel esitatud aruandes⁶. Aruannet uuendatakse iga kahe aasta tagant.

Joonis 3 Regionaalne maagaasi ülekandevõrk

---

⁶ https://www.entsog.eu/tyndp#entsog-ten-year-network-development-plan-2022

Eesti gaasisüsteemi maagaasi tarbimine vähenes 2022.aastal 26% ning aastaseks tarbimismahuks kujunes 3,8 TWh, mis on viimase aastakümne madalaim tarbimismaht (joonis 4).

Joonis 4 Eesti maagaasi aasta tarbimine (TWh/aastas) ja tipukoormus (GWh/päevas) aastatel 2008-2022 (Allikas: Elering AS)

 

2022.aastal on maagaasi tarbimise vähenemine toimunud kogu regioonis (joonis 5), sh suurim tarbimise langus oli Soome gaasisüsteemis (53%) ning ka Leedus (35%).

Joonis 5 Maagaasi tarbimine regioonis aastatel 2017-2022 (Allikas: Elering AS, JSC Conexus Baltic Grid, AB Amber Grid, Gasum Oy)

2022. aastal Balti ja Soome regioonis oli gaasitarbimise vähenemise peamine põhjus üle Euroopa oluliselt kallinenud gaasi hind ja Venemaa poolt Ukraina vastu alustatud sõda, mille tulemusena lõpetati Soome ja Baltikumi regioonis Venemaalt tarnitud gaasi tarneahelad ning teostati gaasi tarnimise asendamine LNG vastu. Erakorralisest olukorrast gaasivarustuses tingituna vähendasid ja/või asendasid suuremad gaasitarbijad olulises mahus oma gaasi tarbimise mõne muu energiaallikaga.

 

Eesti gaasisüsteemis 2021.aasta andmete põhjal tarbitakse enim gaasi energiasektoris (joonis 6 ja joonis 7). Energiasektori järel on enim gaasitarbimist tööstussektoris, mis moodustab ligi veerandi kogu gaasi tarbimisest. Energia- ja tööstussektorile järgnevad tarbimise osakaalult äri- ja avaliku teeninduse sektor ning kodumajapidamise sektor.

                                                                                                 

 

Joonis 6 Gaasi tarbimise jaotus sektorite kaupa 2021 (Allikas: Statistikaamet)               Joonis 7 Gaasi tarbimise jaotus sektorite kaupa (2012 - 2021). (Allikas: Statistikaamet)

 

Oluline osa gaasivõrgu arengu planeerimisel on gaasitarbimise prognoosil. Elering kasutab gaasitarbimise prognoosina Civitta poolt 2021. aastal teostatud gaasitarbimise prognoosi tulemusi ning ettevõtte sisemisi analüüse⁷. Gaasitarbimise baasprognoosi koostamise metoodikaks on gaasitarbimise jaotamine erinevate kasutusliikide järgi ning nende kasutusliikide trendide prognoosimine statistiliste meetodite ja parimate teadmiste alusel.

Alloleval joonisel 8 on näha pikaajaline maagaasi tarbimise prognoosi. 2022. aasta lõpuks langes Eesti gaasitarbimine võreldes aastaga 2021 suurusjärgus ~40%. Peamiseks tarbimise languse põhjuseks oli Vene tarnete kallinemine, mistõttu paljud tarbijad liikusid üle alternatiivsetele kütustele. Osaliselt on turu stabiliseerudes oodata tarbimise taastumist, kuid pikaajaliselt langustrend jätkub.

Joonis 8 Pikaajaline võrgugaasi tarbimise prognoos⁸

---

⁷ https://elering.ee/sites/default/files/2021-10/Eesti%20gaasitarbimise%20uuring_0.pdf

⁸ https://elering.ee/sites/default/files/2021-10/Eesti%20pikaajaline%20gaasitarbimise%20prognoos%2C%202020.pdf

Eestis ega ka Lätis, Leedus ja Soomes maagaasi tootmist ei toimu. Regioonis kasutatav gaas imporditakse LNG maailmaturult ja GIPL Poola-Leedu ühenduse kaudu ning kuni 2022. aastani ka Venemaalt. Venemaal toodetud maagaas imporditi Soome, Eestisse, Lätisse ja Leedusse kasutades kõrgsurve torustikke. LNG maailmaturult soetatud gaas tuuakse veeldatud kujul (LNG) laevadega Leedus asuvasse Klaipeda LNG terminali või 2023. aastal tööd alustanud Inkoo LNG terminali. LNG terminalid on ühendatud regiooni maagaasivõrgustikuga. Joonisel 9 on näidatud viimase kahe aasta gaasi import sisendpunktide lõikes.

Joonis 9 Gaasi import sisendpunktide lõikes

Maagaasi võib asendada kohalik biometaan. Tänasel päeval biometaani Eesti ülekandevõrku ei sisestata, kuid biometaani potentsiaali on hinnatud kõrgeks.