1990. aastate lõpus hakkas Euroopa Liit suuremat tähelepanu pöörama energiapoliitikale ning seadis järgmised arengueesmärgid:

• vaba konkurents;
• läbipaistvus;
• juurdepääs energiataristule;
• varustuskindlus.

Euroopa ühise energiaturu harmoniseerimiseks ja liberaliseerimiseks võeti aastatel 1996 kuni 2009 vastu kolm järjestikust seadusandlikku paketti. Esimene kuni kolmas energiapakett adresseerisid ligipääsu turule, turgude läbipaistvust, tarbijate kaitset, ülekandevõimsusi ning tarneallikate piisavust. Tänu energiapakettide muudatustele saavad uued tarnijad siseneda Euroopa turule ning tarbijad saavad vabalt valida endale sobiva müüja.

Algselt oli Euroopa Liidu elektri- ja gaasiturg killustunud ning monopoolne. Hinnad olid kõrged ja investeeringuid nappis. Liikmesriigid otsustasid avada elektri– ja gaasiturud, kaotada konkurentsibarjäärid ning panna alus ühtsele energiaturule. Võeti vastu esimene energia siseturu õigusaktide kogum, I energiapakett. Direktiiviga 98/30/EÜ kehtestati esimest korda Euroopa Liidu gaasi siseturu ühis-eeskirjad.

Oli selge, et elektri ja gaasi siseturu rajamine pidi toimuma järkjärgult, et tööstus võiks uute oludega kohaneda. Kuna esimene energiapakett ei täitnud ootusi, algas arutelu teise energiapaketi vastuvõtmiseks. Uued reeglid võeti vastu 2003. aastal. Direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati rangemad nõuded gaasi tarnimisele ja gaasivõrkude eristamisele, nähti ette siseriiklike energiaregulaatorite kohustuslik asutamine ning anti kolmandatele osapooltele võrdväärne juurdepääs ülekande- ja jaotusvõrkudele. Tarbijatele (tööstustarbijatele 2004 ja kodutarbijatele 2007) tuli luua võimalus vabalt valida gaasitarnijat.

Määrusega 1775/2005 kehtestati eeskirjad, mis puudutasid kolmandate osapoolte juurdepääsu gaasivõrkudele, võimsuse jaotamise põhimõtteid, ülekoormusega juhtimise põhimõtteid ning turu läbipaistvuse reegleid. Ka II energiapakett ei täitnud loodetud eesmärki: regulatsioonide puudulikkuse tõttu ei olnud võimalik saavutada täielikult avatud elektri- ega gaasiturgu. Nii võeti 2009. aastal vastu III energiapakett, mis jõustus 2009. aasta septembris. Direktiivis 2009/73/EÜ kehtestati ühised reeglid gaasi ülekandmiseks, jaotamiseks, tarnimiseks, hoiustamiseks ja turule ligipääsemiseks.

III energiapaketti kuuluvad määrused 715/2009, 714/2009 ja 713/2009. Esimene käsitleb gaasivõrkudele juurdepääsu piiriüleses kaubanduses, mis nägi ette ka erinevates valdkondades detailsete võrgueeskirjade loomise. Teine reguleerib samu teemasid elektriturul. Kolmas arendas edasi institutsionaalset raamistikku – määrusega 713/2009 moodustati energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ACER.

2019. aasta detsembris avaldas Euroopa Komisjon visiooni „The European Green Deal“ ühe osana vesiniku ja gaasituru dekarboniseerimisepaketi, mille sisuks on direktiivi 2009/73/EÜ ja määruse 715/2009 uuendamine. 2021. aasta detsembris esitatud muudatusettepanekud võimaldavad turul gaasitarbimist dekarboniseerida ning pakub välja poliitilisi meetmeid, mis on vajalikud optimaalse ja sihtotstarbelise infrastruktuuri ning tõhusate turgude loomise toetamiseks. See eemaldab tõkked dekarboniseerimise teelt ja loob tingimused kulutõhusamaks üleminekuks.

Euroopa Komisjoni poolt 2021. aasta juulis esitatud „Eesmärk 55“ (Fit for 55) paketiga tehti liikmesriikidele ettepanekuid, kuidas viia ellu Euroopa-üleseid taastuvenergia eesmärke elektritootmises, transpordisektoris, tööstuses ja energia lõpptarbimises, et 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk oleks teostatav. Paketis käidi välja, kuidas suurendada taastuvenergiapõhist tootmist ning asendada fossiilsed energiaallikad, tõsta energiaefektiivsust ning energiakasutuse paindlikkust ning integreerida elektri, gaasi, transpordi ja soojusenergia kasutamine ühtseks tervikuks.

Pärast Venemaa agressiooni Ukraina suhtes käidi Euroopa Komisjoni poolt 18. mail 2022. aastal välja pakett „RePower EU“¹ , kus toodi välja leevendusmeetmeid lühivaate energia varustuskindluse ja –julgeoleku probleemi lahendamiseks ning keskpikas vaates seati kõrgemad taastuvenergia ambitsioonid, sealhulgas vesiniku kasutuselevõtu kiirendamiseks. Välja antud uued regulatsioonid olid:

• Määruses 2022/1032, millega muudetakse määruseid (EL) 2017/1938 ja (EÜ) nr 715/2009 seoses gaasi hoiustamisega, seati kohustus gaasimahutite täitumusele 1. novembri seisuga;
• Määrus 2022/1369 käsitleb gaasinõudluse vähendamise koordineeritud meetmeid;
• Määrus 2022/1854 käsitleb kõrgete energiahindadega seotud erakorralisi sekkumismeetmeid.
• Määrus 2022/2576, millega suurendatakse solidaarsust gaasi ostmise parema koordineerimise, usaldusväärsete hinna võrdlusaluste ja piiriülese gaasikaubanduse abil.

  ---

  ¹ https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/priorities-2019-2024/european-green-deal/repowereuaffordable-
  secure-and-sustainable-energy-europe_en

Energiaturu regulaatorite koostööorganisatsioon ACER defineeris aastal 2011 raamistiku, nn Gas Target Model (GTM), mis paneb paika nägemuse ja arengusuunad toimiva gaasituruni jõudmiseks. Mudelis defineeritakse visioon Euroopa tuleviku gaasiturust, mida iseloomustavad konkurentsivõime, likviidsus, turgude integratsioon, optimaalne infrastruktuuri kasutus ja gaasi vaba liikumine eri piirkondade vahel. Selle saavutamise vahenditena nähakse ühelt poolt Euroopa võrgueeskirjade rakendamist kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ning teiselt poolt GTM-is määratletud konkreetseid samme likviidse ja dünaamilise gaasituruni jõudmiseks. GTM²-i ajakohastamisega 2015. aastal sõnastas ACER ka konkreetsed märksõnad, mis gaasituru arengus olulist
rolli mängivad:

• Suurenenud määramatus nii gaasi tootmises kui tarbimises — seoses odavama kildagaasi suurenenud kasutuselevõtuga USA-s on Euroopa gaasi kasutavad ettevõtted hinnasurve all, samuti on odavnenud kivisüsi välja tõrjumas gaasi kasutamist elektritoodangu kütusena (sellele aitavad kaasa ka madalad CO2 emissioonikvootide hinnad). Ka gaasi tootmine Euroopas oli vähenemas ning selle trendi pöördumist polnud lähiaastatel alternatiivsete allikate lisandumisele vaatamata oodata.
• Varustuskindluse tagamine konkurentsi kaudu — kuna paljud Euroopa riigid on liigselt sõltuvad vaid mõnest gaasitarnijast, siis GTM kohaselt tagavad varustuskindluse kõige efektiivsemalt just turupõhised meetmed (eelkõige ebabilansi turupõhise hinnastamise meetmed), mis ajendavad turuosalisi varustuskindlusesse panustama. Ette nähakse ka gaasi hoiustamise eraldamist põhivõrkudest.
• Hulgituru toimimine, turgude ühendamine — ACER on defineerinud turgude võtmetunnused, milleks on turuosaliste ootustele vastavus (võimaldades piisavalt riske maandada) ning efektiivne toimimine (pakkudes piisavat konkurentsi, paindlikkust ja varustuskindlust). Mõlemale võtmetunnusele on lisatud mitmed mõõdikud, millele hästi toimiv hulgiturg vastama peaks.
• Taastuvenergia eesmärgid ja uued gaasi kasutusalad — GTM-is tehakse ettepanek elektri- ja gaasisüsteemihaldurite koostööks tulenevalt gaasi kasutusest elektri tootmiseks (taastuvatest allikatest toodetava elektri puhul vajaliku reguleerimisvõimekuse saavutamiseks). Gaasi laialdasemat kasutamist näeb ACER transpordisektoris ning tänu lokaalsete lahenduste rajamisele LNG ja CNG kasutamiseks ja power to gas tehnoloogiate arendamisel.

Seni vastavad GTM-is kirjeldatule vaid väga vähesed Euroopa riigid ning paljudes riikides on vaja eesmärkide saavutamiseks muudatusi teha.

GTM-i aluseks on piisavalt konkurentsi pakkuvad, likviidsed ja piisavate välisühendustega sisend-väljund tsoonid (entry-exit zones). Sisend-väljund tsoonid võivad koosneda mitmest riigist ning väiksemate riikide puhul on mitmest riigist koosnev tsoon vajalik piisava konkurentsi ja likviidsuse saavutamiseks. Sisend-väljund tsoonide põhimõtteks on võimalus tsoonisiseselt gaasiga vabalt kaubelda, olenemata sellest, millisest sisendpunktist gaas pärineb. Kogu tsooni sisenenud gaasiga saab kaubelda võrdsetel alustel, puuduvad marsruudi ja päritoluga seotud tariifid või kvaliteeditingimused. Ülekandevõrgu tariife tasutakse tsooni sisenedes (sisend-väljund punktides) ning sellest väljudes (sisend-väljund punktides või väljundpunktides sisemaisesse tarbimisse) ning tariifid ei sõltu gaasi päritolust või selle varasemast trajektoorist tsoonis sees või sellest väljaspool. Sisendväljund tsoonide sees on tavaliselt virtuaalne kauplemispunkt, kus toimub gaasiga kauplemine. Kauplemine võib toimuda kahepoolsete lepingute alusel või läbi gaasibörsi (vt Joonis 1).

Joonis 1 Sisend-väljund tsooni skeem

² https://documents.acer.europa.eu/Events/Presentation-of-ACER-Gas-Target-Model-/Documents/
European%20Gas%20Target%20Model%20Review%20and%20Update.pdf

Energialiidu üheks eesmärgiks on luua toimiv energia siseturg Euroopas. Konkurentsile avatud gaasi siseturg annab Euroopa tarbijatele võimaluse valida erinevate tarnijate vahel, kes pakuvad gaasi turupõhise hinnaga. Teiselt poolt saab nüüd energiaturule siseneda rohkem ettevõtteid, sh on sisenemine lihtsam ka väiksematel ettevõtetel ja võimalus ka nendel, kes investeerivad taastuvenergiasse.

Selleks, et tagada Energialiidu eesmärkide täitmine ning soodustada hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mida iseloomustaks kõrgetasemeline maagaasi tarnekindlus, on kehtestatud määrus 715/2009. Määruse eesmärk on kehtestada piiriülest maagaasiga kauplemist käsitlevad õiglased ja mittediskrimineerivad eeskirjad ning suurendada sel viisil konkurentsi energia siseturul, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära. See hõlmab ühtlustatud põhimõtete kehtestamist seoses piiriüleste ülekandetasudega ning olemasolevate ühendusvõimsuste jaotamist turupõhiselt. Nimetatud eesmärkide täitmine viiakse ellu määruses toodud ühtsete võrgueeskirjade (Network Codes) väljatöötamise ja rakendamisega kõigis liikmesriikides.

Võrgueeskirjade väljatöötamine algab Euroopa Komisjoni „aastase prioriteetide nimekirja“ koostamisest, kus käsitletakse teemasid, mis peaksid võrgueeskirjades sisalduma. Seejärel koostab ACER nn. raamsuunised (framework guidelines), mis seavad põhimõtted konkreetsete võrgueeskirjade koostamiseks. Euroopa ülekandevõrkude operaatorite organisatsiooni ENTSO-G (European Network of Transmission System Operators for Gas) eestvedamisel toimub võrgueeskirjade arendamine. Võrgueeskirjade arendamisel on jõutud etappi, kus kõik on saanud heakskiidu Euroopa Parlamendis ning käimas on nende rakendamine. Võib öelda, et Euroopa-ülesed võrgueeskirjad määratlevad otsekohalduva raamistiku, aga konkreetsemad ja täpsemad piirid määrab iga liikmesriik ise. Tulevikus võib võrgueeskirju ka juurde lisanduda. Seda eriti vaates, et Euroopa Komisjon visiooni „The European Green Deal“ alusel planeeritakse direktiivi 2009/73/EÜ ja määruse 715/2009 uuendamist.

Määruse 256/2014 alusel koostab Euroopa Komisjon nn ühishuvi projektide nimekirja (PCI – Projects of Common Interest), milles olevatele objektidele võib Euroopa Liit iga-aastases taotlusvoorus jagada kindlaks määratud summas toetusi. Lisaks tegi Euroopa Komisjon 2011. aastal ettepaneku moodustada energiataristu moderniseerimise pakett, mis muuhulgas aitaks saavutada ka Euroopa Liidu kliima- ja energiaalaseid eesmärke. Aastateks 2014–2020 moodustas Euroopa Ühendamise Rahastu (CEF – Connecting Europe Facility) toel energiasektorisse jagatav raha kokku 5,85 miljardit eurot ja 2021–2027 perioodil on planeeritud jaotada 5,84 miljardit eurot³.

Rahastu vahendid on eraldatud kliimamuutuste vastu võitlemiseks, konkurentsivõimelisema sotsiaalse turumajanduse saavutamiseks, piirkondadevaheliste ühenduste tugevdamiseks ning üleeuroopalise majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. See on esimene kord, kui Euroopa Liit kaasrahastas suurte energiataristute objektide ehitamist oma korralisest eelarvest.

Mitmed Eesti jaoks olulise tähtsusega suured energeetika projektid on saanud Euroopa Ühendamise Rahastu kaasfinantseerimise. Eesti ja Soome vahelist teist ühendust EstLink 2 toetas Euroopa Liit 100 miljoni euroga. Eesti-Läti kolmas ühendus sai 2014. aasta augustis otsustamiseni jõudnud Euroopa energeetikavaldkonna ühishuvi projektide rahastamisvoorus 65% ulatuses kaasabitoetust ehk 112 miljonit eurot. Aastal 2016 sai rekordilise 75% ulatuses toetuse Soome ja Eesti vaheline gaasitoru projekt Balticconnector. Balti riikide Kesk- Euroopaga sünkroniseerimise projekti jaoks on Euroopa kaasfinantseerimist saadud ca üks miljard eurot, millest ca 200 miljonit eurot on saanud Elering vajalike projektide investeeringuteks Eestis. Lisaks on kaasfinantseeritud Eestile olulist mõju avaldavaid regionaalseid projekte, nagu Leedu-Poola gaasiühendust GIPL ja Leedu-Rootsi elektriühendust Nordbalt.

³ https://cinea.ec.europa.eu/programmes/connecting-europe-facility/about-connecting-europe-facility_en#cef-energy