1. Energiapoliitika

1. Energiapoliitika

See peatükk räägib Euroopa Liidu energiapoliitika aluspõhimõtetest, Euroopa ühtsest gaasituru mudelist ning Euroopa Liidu energiataristu paketist. Samuti anname ülevaate Euroopa Liidu gaasituruga seotud võrgueeskirjade väljatöötamisest ning erinevate võrgueeskirjade sisust.

1.1. Euroopa Liidu energiapoliitika

1.1. Euroopa Liidu energiapoliitika

Euroopa Liidu energiapoliitika aluseks on kaks asjaolu: esiteks, suur osa fossiilsetest energiaallikatest (ca 60% vedelkütuste toorainest ning ca 30% maagaasist) ostetakse väljastpoolt Euroopa Liitu ning teiseks, nende kasutamine põhjustab kliimamuutusi. Siit tulenevad ka riskid, mis on ühest küljest seotud kütuste tarnekindluse, tõusvate hindade ning ülemaailmse konkurentsiga fossiilkütuste pärast, ja teisest küljest seotud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside põhjustatud kliimamuutustega.

Euroopa Liidu energiapoliitika on lähtunud ühisest eesmärgist tagada energiatoodete ja -teenuste pidev kättesaadavus turul kõigile tarbijatele taskukohase hinnaga, aidates samas saavutada Euroopa Liidu laiemaid sotsiaalseid ja kliimaeesmärke.

Euroopa Liidu energiapoliitika põhialused on kokku lepitud Lissaboni lepingu1, kus prioriteetidena on määratletud:

  • energia siseturu toimimine;
  • energia varustuskindlus;
  • energiakasutuse tõhusus, energia kokkuhoid ja taastuvate energiaallikate kasutamise edendamine;
  • energiaturgude integreerimine ning -võrkude ühendamine.

Energialiidu idee kui Euroopa Liidu strateegilise tegevuskava ühe osa väljaarendamises leppisid riigipead kokku 2014. aasta juuni Ülemkogul. Euroopa Komisjon avaldas mahuka energialiidu dokumentide paketi “Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ 2015. aasta veebruaris. Energialiidu arendamine on Jean-Claude Junckeri juhitava Euroopa Komisjoni üks olulisemaid prioriteete, mille eesmärgiks on vähendada Euroopa Liidu sõltuvust kütuste ja gaasi impordist, tugevdada energia siseturu toimimist, suurendada taastuvenergia osakaalu ning energiatõhusust ja kindlustada Euroopa Liidu juhtrolli võitluses globaalse kliimasoojenemisega.

Energialiidul on viis energiajulgeolekule, -tõhususele ja konkurentsivõimele suunatud meedet:

  1. energiajulgeolek, solidaarsus ja usaldus (tarnete mitmekesistamine, koostöö varustuskindluse tagamiseks, Euroopa suurem roll ülemaailmsel energiaturul);
  2. täielikult integreeritud Euroopa energiaturg (turgude ühendamine energiasüsteemide vaheliste ühenduste abil, energia siseturu meetmete rakendamine ja ajakohastamine, piirkondlik koostöö, võimalus kontrollida oma tarbimist ja vabalt valida energiamüüjat);
  3. energiatõhusus, mis aitab vähendada nõudlust (energiatõhusus elamumajanduses ja transpordisektoris);
  4. majandusest tuleneva CO2 heite vähendamine (kasvuhoonegaaside 40% vähendamise eesmärgi saavutamine, globaalses kliimapoliitikas kokku leppimine, toimiv heitkogustega kauplemise süsteem, taastuvenergeetika turupõhine edendamine);
  5. teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõim

Energialiidu paketi vaimus on Elering juba alates elektri põhivõrgu omandilisest eraldamisest 2010. aastal toetanud seniste riigipõhiste energiaturgude ühendamist läbi piiriülese infrastruktuuri ja tarkvõrgu arendamise, heitkogustega kauplemise ja turureeglite harmoniseerimise. Eesmärgiks on tagada erinevate kütuste ja tehnoloogiate võrdne kohtlemine, sh liikmesriikide energiapoliitikate ühtlustamine. Ühtlustatud Euroopa võrgueeskirjade juurutamine on ühtse energia siseturu huvides.

Gaas on Euroopa Liidu energiavarustuses olulisel kohal. Üle 20% Euroopa energiatarbimisest tuleb maagaasist (joonis 1). Aastal 2016 imporditi Euroopa Liidus tarbitavast maagaasist ligi 70%. Joonis 2 näitab impordi osakaalu erinevatest riikidest aastal 2016. Suurimad impordiallikad Euroopa Liidu jaoks on Norra ning Venemaa. Gaasi allikate arv Euroopasse on mitmekülgne, eriti tulenevalt LNG terminalide potentsiaalist tarnida gaasi kogu maailma LNG turult.

joonis%201%20Euroopa%20Energiakandjate%20osakaalud%202016.png

 Joonis 1 Euroopa energiakandjate osakaalud aastal 2016 (Eurostat nrg_100a)

Joonis%202%20Maagaasi%20impordi%20osakaalud%20Europpasse%202016.png

Joonis 2 Maagaasi impordi osakaalud Euroopasse aastal 2016 (Eurostat nrg_124a)

 

 1 Leping allkirjastati 13.12.2007 Euroopa Liidu Ülemkogul Lissabonis ning jõustus kõikide liikmesriikide poolt ratifitseerimisprotsessi lõpetamisega 2009 aasta 1. detsembril

1.2. I – III energiapaketini

1.2. I – III energiapaketini

1990. aastate lõpus hakkas Euroopa Liit suuremat tähelepanu pöörama energiapoliitikale ning seadis järgmised arengueesmärgid:

  • vaba konkurents;
  • läbipaistvus;
  • juurdepääs energiataristule;
  • varustuskindlus.

Euroopa ühise energiaturu harmoniseerimaks ja liberaliseerimiseks võeti aastatel 1996 kuni 2009 vastu kolm järjestikust seadusandlikku paketti. Esimene kuni kolmas energiapakett adresseerisid ligipääsu turule, turgude läbipaistvust, tarbijate kaitset, ülekandevõimsusi ning tarneallikate piisavust. Tänu energiapakettide muudatustele saavad uued tarnijad siseneda Euroopa turule ning tarbijad saavad vabalt valida endale sobiva müüja.

Algselt oli Euroopa Liidu elektri- ja gaasiturg killustunud ning monopoolne. Hinnad olid kõrged ja investeeringuid nappis. Liikmesriigid otsustasid avada elektri– ja gaasiturud, kaotada konkurentsibarjäärid ning panna alus ühtsele energiaturule. Võeti vastu esimene energia siseturu õigusaktide kogum, I energiapakett. Direktiiviga 98/30/EÜ kehtestati esimest korda Euroopa Liidu gaasi siseturu ühiseeskirjad.

Oli selge, et elektri- ja gaasi siseturu rajamine pidi toimuma järkjärgult, et tööstus võiks uute oludega kohaneda. Kuna esimene energiapakett ei täitnud ootusi, algas arutelu teise energiapaketi vastuvõtmiseks. Uued reeglid võeti vastu 2003. aastal. Direktiiviga 2003/55/EÜ kehtestati rangemad nõuded gaasi tarnimisele ja gaasivõrkude eristamisele, nähti ette siseriiklike energiaregulaatorite kohustuslik asutamine ning anti kolmandatele osapooltele võrdväärne juurdepääs ülekande- ja jaotusvõrkudele. Tarbijatele (tööstustarbijatele 2004 ja kodutarbijatele 2007) tuli luua võimalus vabalt valida gaasitarnijat.

Määrusega 1775/2005 kehtestati eeskirjad, mis puudutasid kolmandate osapoolte juurdepääsu gaasivõrkudele, võimsuse jaotamise põhimõtteid, ülekoormusega juhtimise põhimõtteid ning turu läbipaistvuse reegleid.

Ka II energiapakett ei täitnud loodetud eesmärki: regulatsioonide puudulikkuse tõttu ei olnud võimalik saavutada täielikult avatud elektri- ega gaasiturgu. Nii võeti 2009. aastal vastu III energiapakett, mis jõustus 2009. aasta septembris. Direktiivis 2009/73/EÜ kehtestati ühised reeglid gaasi ülekandmiseks, jaotamiseks, tarnimiseks, hoiustamiseks ja turule ligipääsemiseks.

III energiapaketti kuuluvad määrused 715/2009, 714/2009 ja 713/2009. Esimene käsitleb gaasivõrkudele juurdepääsu piiriüleses kaubanduses, mis nägi ette ka erinevates valdkondades detailsete võrgueeskirjade loomise. Teine reguleerib samu teemasid elektriturul. Kolmas arendas edasi institutsionaalset raamistikku - määrusega 713/2009 moodustati energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet ACER. Joonis 3 annab koondülevaate eelpool toodud energiapakettidest.

Joonis%203%20Euroopa%20gaasituru%20avanemine.png 

Joonis 3 Euroopa gaasituru avanemine

1.3. Euroopa ühine turumudel (GTM)

1.3. Euroopa ühine turumudel (GTM)

Energiaturu regulaatorite koostööorganisatsioon ACER defineeris aastal 2011 raamistiku, nn Gas Target Model ( GTM), mis paneb paika nägemuse ja arengusuunad toimiva gaasituruni jõudmiseks. Mudelis defineeritakse visioon Euroopa tuleviku gaasiturust, mida iseloomustavad konkurentsivõime, likviidsus, turgude integratsioon, optimaalne infrastruktuuri kasutus ja gaasi vaba liikumine eri piirkondade vahel. Selle saavutamise vahenditena nähakse ühelt poolt Euroopa võrgueeskirjade rakendamist kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ning teiselt poolt GTM-is määratletud konkreetseid samme likviidse ja dünaamilise gaasituruni jõudmiseks.

GTM-i ajakohastamisega 2015. aastal sõnastas ACER ka konkreetsed märksõnad, mis gaasituru arengutes olulist rolli mängivad:

  • Suurenenud määramatus nii gaasi tootmises kui tarbimises — seoses odavama kildagaasi suurenenud kasutuselevõtuga USA-s on Euroopa gaasi kasutavad ettevõtted hinnasurve all, samuti on odavnenud kivisüsi välja tõrjumas gaasi kasutamist elektritoodangu kütusena (sellele aitavad kaasa ka madalad CO2 emissioonikvootide hinnad). Ka gaasi tootmine Euroopas on vähenemas ning selle trendi pöördumist pole lähiaastatel alternatiivsete allikate lisandumisele vaatamata oodata.
  • Varustuskindluse tagamine läbi konkurentsi — kuna paljud Euroopa riigid on liigselt sõltuvad vaid mõnest gaasitarnijast, siis GTM kohaselt tagavad varustuskindluse kõige efektiivsemalt just turupõhised meetmed (eelkõige ebabilansi turupõhise hinnastamise meetmed), mis ajendavad turuosalisi varustuskindlusesse panustama. Ette nähakse ka gaasi hoiustamise eraldamist põhivõrkudest.
  • Hulgituru toimimine, turgude ühendamine — ACER on defineerinud turgude võtmetunnused, milleks on turuosaliste ootustele vastavus (võimaldades piisavalt riske maandada) ning efektiivne toimimine (pakkudes piisavat konkurentsi, paindlikkust ja varustuskindlust). Mõlemale võtmetunnusele on lisatud mitmed mõõdikud, millele hästi toimiv hulgiturg vastama peaks.
  • Taastuvenergia eesmärgid ja uued gaasi kasutusalad — GTM-is tehakse ettepanek elektri- ja gaasisüsteemihaldurite koostööks tulenevalt gaasi kasutusest elektri tootmiseks (taastuvatest allikatest toodetava elektri puhul vajaliku reguleerimisvõimekuse saavutamiseks). Gaasi laialdasemat kasutamist näeb ACER transpordisektoris ning tänu lokaalsete lahenduste rajamisele LNG ja CNG kasutamiseks ja „ power to gas“ tehnoloogiate arendamisel.

Seni vastavad GTM-is kirjeldatule vaid väga vähesed Euroopa riigid ning paljudes riikides on vaja eesmärkide saavutamiseks muudatusi teha.

GTM-i aluseks on piisavalt konkurentsi pakkuvad, likviidsed ja piisavate välisühendustega sisend-väljund tsoonid (entry-exit zones). Sisend-väljund tsoonid võivad koosneda mitmest riigist ning väiksemate riikide puhul on mitmest riigist koosnev tsoon vajalik piisava konkurentsi ja likviidsuse saavutamiseks. Sisend-väljund tsoonide põhimõtteks on võimalus tsoonisiseselt gaasiga vabalt kaubelda, olenemata sellest, millisest sisendpunktist gaas pärineb. Kogu tsooni sisenenud gaasiga saab kaubelda võrdsetel alustel, puuduvad marsruudi ja päritoluga seotud tariifid või kvaliteeditingimused. Ülekandevõrgu tariife tasutakse tsooni sisenedes (sisend-väljund punktides) ning sellest väljudes (sisend-väljund punktides või väljundpunktides sisemaisesse tarbimisse) ning tariifid ei sõltu gaasi päritolust või selle varasemast trajektoorist tsoonis sees või sellest väljaspool. Sisend-väljund tsoonide sees on tavaliselt virtuaalne kauplemispunkt, kus toimub gaasiga kauplemine. Kauplemine võib toimuda kahepoolsete lepingute alusel või läbi gaasibörsi (sellest pikemalt peatükis 4 – Gaasiturg). Joonis 4 illustreerib sisend-väljund tsooni ülesehitust.

 

Joonis%204%20Sisend-v%C3%A4ljund%20tsooni%20skeem.PNG

 

Joonis 4 Sisend-väljund tsooni skeem

1.4. Ühtne energiaturg läbi võrgueeskirjade

1.4. Ühtne energiaturg läbi võrgueeskirjade

III energiapaketi eesmärk on luua toimiv energia siseturg Euroopas. Konkurentsile avatud energia siseturg annab Euroopa tarbijatele võimaluse valida erinevate tarnijate vahel, kes pakuvad elektrienergiat ja gaasi turupõhise hinnaga. Teiselt poolt saab nüüd energiaturule siseneda rohkem ettevõtteid, sh on sisenemine lihtsam ka väiksematel ettevõtetel ja võimalus ka nendel, kes investeerivad taastuvenergiasse.

Euroopaülese toimiva gaasi siseturu tekkimisele on veel mitmeid takistusi. Liikmesriikide vaheliste ühenduste võimsus on ebapiisav, mõningate liikmesriikide vahel puuduvad veel ülekandevõimsused ning gaasiturg ei ole veel ühendatud. Isegi kui liikmesriikide vahelised ühendused on olemas, ei ole turureeglid veel piisavalt ühtlustatud, mistõttu on tehingukulud osades piirkondades ebamõistlikult kõrged. Tekivad turubarjäärid eelkõige väiksematele ettevõtetele. Liikmesriikide energiaregulaatorid ei kasuta alati kõiki oma õigusi ja võimalusi, et olemasolevaid reegleid kehtestada. Seetõttu on enamikus liikmesriikides energiaturud endiselt väga kontsentreerunud ning uusi iseseisvaid tarnijaid on vähe.

Selleks, et tagada III energiapaketiga püstitatud eesmärkide täitmine ning soodustada hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mida iseloomustaks kõrgetasemeline maagaasi tarnekindlus, on kehtestatud määrus 715/2009. Määruse eesmärk on kehtestada piiriülest maagaasiga kauplemist käsitlevad õiglased ja mittediskrimineerivad eeskirjad ning suurendada sel viisil konkurentsi energia siseturul, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära. See hõlmab ühtlustatud põhimõtete kehtestamist seoses piiriüleste ülekandetasudega ning olemasolevate ühendusvõimsuste jaotamist turupõhiselt. Nimetatud eesmärkide täitmine viiakse ellu läbi ühtsete võrgueeskirjade (Network Codes) väljatöötamise ja rakendamise kõigis liikmesriikides.

Võrgueeskirjade väljatöötamine algab Euroopa Komisjoni poolsest „aastase prioriteetide nimekirja“ koostamisest, kus käsitletakse teemasid, mis peaksid võrgueeskirjades sisalduma. Seejärel koostab ACER nn. raamsuunised (framework guidelines), mis seavad põhimõtted konkreetsete võrgueeskirjade koostamiseks. Euroopa ülekandevõrkude operaatorite organisatsiooni ENTSO-G ( European Network of Transmission System Operators for Gas) eestvedamisel toimub võrgueeskirjade arendamine. Võrgueeskirjade arendamisel on jõutud etappi, kus kõik on saanud juba heakskiidu Euroopa Parlamendis ning käimas on nende rakendamine. Võib öelda, et Euroopa-ülesed võrgueeskirjad määratlevad otsekohalduva raamistiku, aga konkreetsemad ja täpsemad piirid määrab iga liikmesriik ise. Tulevikus võib võrgueeskirju ka juurde lisanduda. Vt. ka Joonis 5.

1.4.1. Ülekoormusega tegelemise kord – 2012/490/EL (Congestion Management Procedures)

1.4.1. Ülekoormusega tegelemise kord – 2012/490/EL (Congestion Management Procedures)

Ülekoormusega tegelemise kord on määruse 715/2009 lisa I täiendus, mille eesmärgiks on vähendada ülekoormust gaasi ülekandesüsteemides. Energia siseturu väljakujundamise lõpuleviimist takistab sagedane lepingutega ülekoormamine, mille tõttu võrgu kasutajad ei saa juurdepääsu gaasi ülekandesüsteemidele, ehkki võimsus on füüsiliselt olemas. Kord sätestab reeglid, mille kohaselt ettevõtted peavad oma reserveeritud ülekandesüsteemi võimsust kasutama või riskivad kasutamata võimsuse kaotamisega. Kasutamata võimsus viiakse tagasi turule ning jaotatakse turupõhiste meetmetega. Käesolev määruse 715/2009 lisa I uuendus kehtestati 24. august 2012.

1.4.2. Võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskiri – 984/2013/EL (Capacity Allocation Mechanism – CAM)

1.4.2. Võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskiri – 984/2013/EL (Capacity Allocation Mechanism – CAM)

Võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskiri sätestab ülekandesüsteemide operaatoritele kohustuse kasutada harmoniseeritud oksjonite süsteemi gaasisüsteemi võimsuste jaotamisel (või alternatiivina võimsuste kaudset jaotamist koos energiaga (implicit auctioning)). Oksjonitel müüakse samaaegselt üle-Euroopaliste reeglite alusel samu võimsustooteid. Võrgueeskirjaga seatakse sisse gaasi ülekandesüsteemide standardiseeritud võimsuse jaotamise mehhanismid. Standardiseeritud võimsuse jaotamise mehhanism hõlmab enampakkumismenetlust Euroopa Liidu siseste asjakohaste ühenduspunktide jaoks ning pakutavaid ja jaotatavaid piiriüleseid standardvõimsustooteid. Võrgueeskirjas sätestatakse kõrvutiasuvate piirkondade ülekandesüsteemi haldurite koostöö võimsuse müügi hõlbustamiseks, võttes arvesse kaubanduseeskirju kui ka võimsusega seotud tehnilisi eeskirju. Võrgueeskiri käsitleb nii olemasolevaid võimsusi kui ka investeeringute tulemusena tekkivat lisanduvaid ülekandevõimsusi. Võrgueeskiri võeti vastu 14. oktoober 2013 ning jõustus 1. novembrist 2015.

1.4.3. Gaasivarustuse tasakaalustamise võrgueeskiri – 312/2014/EL (Balancing)

1.4.3. Gaasivarustuse tasakaalustamise võrgueeskiri – 312/2014/EL (Balancing)

Gaasivarustuse tasakaalustamise võrgueeskiri sätestab gaasisüsteemi bilansi hoidmise reeglid ning süsteemihalduri ning võrgukasutajate sellega seotud vastutused. Turgude ulatusliku integreerimise jaoks on tähtis, et tasakaalustamist käsitlevad eeskirjad edendaksid gaasiga kauplemist bilansipiirkondade üleselt ja aitaksid kaasa turu likviidsuse arengule. Seepärast sätestatakse antud võrgueeskirjas liiduülesed ühtlustatud tasakaalustamiseeskirjad, mille eesmärk on anda kindlustunne, et võrgu kasutajad saavad hallata oma positsioone eri bilansipiirkondades majanduslikult tõhusal ja mittediskrimineerival viisil. Võrgueeskiri võeti vastu 26. märtsil 2014 ja jõustus alates 1. oktoober 2015.

1.4.4. Koostalitlus- ja andmevahetuseeskirjade võrgueeskiri – 703/2015/EL (Interoperability and Data Exchange)

1.4.4. Koostalitlus- ja andmevahetuseeskirjade võrgueeskiri – 703/2015/EL (Interoperability and Data Exchange)

Koostalitlus- ja andmevahetuseeskirjade võrgueeskiri ühtlustab komplekssed võrgu opereerimise tehnilised protseduurid, mis on kasutusel Euroopa Liidu liikmete gaasisüsteemides. Määrus käsitleb süsteemidevahelisi ühenduslepinguid, mõõtühikuid, gaasi kvaliteeti, odoreerimist ning andmevahetust. Määrusega kehtestatakse eeskirjad ja menetlused, mille abil saavutada sobiv ühtlustamise tase tõhusa gaasiga kauplemise ja gaasi transpordi nimel kõigis Euroopa Liidu gaasi ülekandesüsteemides. Võrgueeskiri on vastu võetud 30. aprill 2015 ning jõustus 1. maist 2016.

1.4.5. Ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri võrgueeskiri (Harmonised Transmission Tariff Structures)

1.4.5. Ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri võrgueeskiri (Harmonised Transmission Tariff Structures)

Ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri võrgueeskirja eesmärgiks on defineerida ühised reeglid ja parameetrid ülekandetariifide kehtestamiseks. Võrgueeskiri soodustab turu integratsiooni, suurendab varustuskindlust, toetab konkurentsi ja ülepiirilist kaubandust, kindlustab mittediskrimineerivad ja kulupõhised ülekandetariifid ning väldib võrgukasutajate vahelist ristsubsideerimist. Võrgueeskiri kehtestab metoodika sisend-väljund süsteemi punktide tariifide arvutamiseks ning nende arvutamiseks kasutatud andmete avalikustamiseks ning konsulteerimiseks. Võrgueeskiri on vastu võetud 17. märts 2017 ning jõustus 6. aprillist 2017. Esimesed võrgueeskirja alusel kehtestatud tariifid peavad olema avaldatud hiljemalt 31. mail 2019.

1.4.6. Täiendava võimsuse lisad eeskirjadesse (Incremental Capacity)

1.4.6. Täiendava võimsuse lisad eeskirjadesse (Incremental Capacity)

Täiendava võimsuse lisad on täiendus kahele varem mainutud võrgueeskirjale – võimsuse jaotamise mehhanismide ja ühtlustatud gaasiülekandetariifide struktuuri võrgueeskirjadele. Täiendava võimsuse lisad täiendavad võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskirja sätetega selle kohta, kuidas jaotada investeeringutest tekkivat täiendavat või uut võimsust. Tariifide võrgueeskirja lisanduvad sätted selle kohta, kuidas arvutada tariife täiendavate ja uute ülekandevõimuste korral. Võrgueeskiri on vastu võetud 17. märts 2017 ning jõustus 6. aprillist 2017.

Joonis%205%20Gaasituru%20v%C3%B5rgueeskirjad%20ning%20nende%20rakendumise%20ajakava.PNG

Joonis 5 Gaasituru võrgueeskirjad ning nende rakendumise ajakava

1.5 Euroopa Liidu energiataristu pakett

1.5 Euroopa Liidu energiataristu pakett

Määruse 256/2014 alusel koostab Euroopa Komisjon nn ühishuvi projektide nimekirja ( PCIProjects of Common Interest), milles olevatele objektidele plaanib Euroopa Liit iga-aastases taotlusvoorus jagada kindlaks määratud summas toetusi. Lisaks tegi Euroopa Komisjon 2011. aastal ettepaneku moodustada energiataristu moderniseerimise pakett, mis muuhulgas aitaks saavutada ka Euroopa Liidu kliima- ja energiaalaseid eesmärke. Aastateks 2014 – 2020 moodustab Euroopa Ühendamise Rahastu (CEF – Connecting Europe Facility) toel energiasektorisse jagatav raha kokku 5,85 miljardit eurot.

Taristufondi vahendid on eraldatud kliimamuutuste vastu võitlemiseks, konkurentsivõime- lisema sotsiaalse turumajanduse saavutamiseks, piirkondadevaheliste ühenduste tugevdamiseks ning üleeuroopalise majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. See on esimene kord, kui Euroopa Liit soovib kaasrahastada suurte energiataristute objektide ehitamist oma korralisest eelarvest.

Ühishuvi projekti investeeringut võimaldatakse vähemalt kahte riiki hõlmavatele projektidele ning vahendid tehakse kättesaadavaks võlakirjade, toetuste ja laenugarantiide näol. Täiendavad sektorispetsiifilised kriteeriumid peavad tagama, et projektid tugevdavad märgatavalt tarne turvalisust, võimaldavad turuintegratsiooni, soodustavad konkurentsi, tagavad süsteemi paindlikkuse ja võimaldavad edastada toodetud taastuvenergiat tarbimiskeskustesse ja salvestuskohtadesse.

Euroopa Ühendamise Rahastu raames on 2018. aasta suve seisuga jaotatud 2,46 miljardit eurot  109 erineva ühishuvi projekti rahastamiseks. Seal hulgas on toetust saanud mitu Eestiga seotud projekti. Eesti-Läti uus (kolmas) ühendus sai 2014 augustis otsustamiseni jõudnud Euroopa energeetikavaldkonna ühishuvi projektide rahastamisvoorus 65% ulatuses kaasabitoetust ehk 112 miljonit eurot. Aastal 2016 sai rekordilise 75% ulatuses toetuse Soome ja Eesti vaheline gaasitoru projekt Balticconnector. Koos Eesti ja Läti vahelise ühenduse tugevdamisega lõpetab Balticconnectori projekt Soome gaasituru isolatsiooni ning tugevdab oluliselt regionaalset varustuskindlust ja suurendab konkurentsi turul. Sarnaselt on Euroopa toetust saanud ka Leedu ja Poola vaheline gaasitoru GIPL. 2018 aasta lõpus on Balti süsteemihalduritel plaan esitada toetuse taotlus Balti riikide kesk-Euroopaga sünkroniseerimise projekti esimeste tööde rahastamiseks. Seega saavad Baltimaad Eesti-Läti vahelise kolmanda ühenduse, Balticconnectori ning teiste Balti piirkonna Euroopaga ühendamise plaani ( BEMIP) projektide (Leedu-Poola ning Leedu-Rootsi ühendus) töösse viimisega tihedamalt põimunuks ülejäänud Euroopa energiaturgudega.