Elektromagnetväli

Igaüks meist puutub kokku meid ümbritsevas keskkonnas levivate mitmesuguste elektromagnetiliste väljadega. Seoses tehnoloogia pideva arengu ja uute rakenduste kasutuselevõtuga muutuvad sellised kokkupuuted erinevate sagedustega väljadega üha tihedamaks. Maakera magnetväli mõjutab inimest püsivalt, kuid evolutsiooni jooksul on inimene kiirguse loomuliku fooniga kohanenud.

Elektri ülekandmist ilma nimetatud elektri- ja magnetväljadeta eksisteerida ei saa. Iga
pingestatud elektrijuht või seade alates võimsatest elektriliinidest kuni iga kodumasinani välja tekitab enda ümber elektri- ja magnetvälja.

Elektromagnetilised väljad sisaldavad koos levivaid siinuselisi elektri- ja magnetvälju. Need levivad valguskiirusel ja neid iseloomustavad sagedus ja lainepikkus. Sageduseks nimetatakse võngete arvu sekundis, mõõteühikuks on Hertz (1 Hz on üks täisvõnge sekundis).

Praktikas toimivad elektri- ja magnetväljad teineteisest sõltumatult ja neid mõõdetakse eraldi. Elektrivälju tekitab elektripinge: mida kõrgem on pinge, seda tugevam on sellest johtuv väli. Elektrivälja tugevust mõõtühikuks on volt meetri kohta (V/m) või kilovolt meetri kohta (kV/m).

Magnetväljad on tingitud laengute liikumisest ehk elektrivoolust: mida suurem on elektrivool, seda tugevam on magnetväli. Magnetvälja tugevust iseloomustatakse tavaliselt magnetvälja tiheduse kaudu, mille ühikuks on tesla (T), millitesla (mT) või sagedamini mikrotesla (μT).

Väljade tugevus elektriliinide ümber sõltub õhuliini pingest ja sellest, kui palju voolu
konkreetsel hetkel liini läbib. Väli on tugevam liini vahetus läheduses, liinist eemaldumisel väheneb välja tugevus oluliselt. Lisaks sellele olenevad elektrivälja suurused paljudest teguritest, nagu mastide kõrgus, juhtmete paigutus mastidel, ahelate arv mastidel. Et orienteeruda, millised elektri- ja magnetväljade maksimaalsed väärtused liinide läheduses ja all tegelikult olla võivad, on kujutatud järgnevatel joonistel.

Elukeskkonnas ei tohi elektromagnetvälja tugevus ületada riiklikult kehtestatud piirväärtusi. Kui elektri- ja magnetväljade tugevuse näitajad jäävad lubatud piiresse, negatiivset mõju inimese tervisele ei kaasne.

Elektri- ja magnetvälja tugevuse piirväärtused on sätestatud sotsiaalministri 21.02.2002 määrusega nr 38 „Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirgusetasemete mõõtmine“. Selle kohaselt ei tohi 50 Hz sagedusega elektromagnetvälja korral elektri- ja magnetväljad ületada elukeskkonnas järgmisi piirväärtusi: elektrivälja tugevus - 5000 V/m (5 kV/m), magnetvoo tihedus - 100 μT (0,1 mT).

Uute ehitatavate liinide liinialuste elektri- ja magnetväljade piirväärtused sätestab ka Eesti standard EVS-EN 50341-3-20:2007, mille juurde kuuluvad Eesti siseriiklikud erinõuded (SEN) üle 45 kV vahelduvpingega elektriõhuliinidele. Nimetatud dokument kohustab arvestama ICNIRP /International Commission on Non Ionizing Radiation Protection/ poolt soovitatud võrgusageduslike (50 Hz) elektri- ja magnetväljade piiranguid. Kohtades, kus inimesed sageli viibivad ei tohi liini poolt põhjustatud elektriväljatugevus liini tavakäidu tingimustes ületada 5 kV/m ja vastav magnetväljatugevus 100 μT.

Samad suurused on kirjas ka Euroopa Liidu Nõukogu soovitustes. Seega ei ole mingit põhjust piirata õhuliinide all ja läheduses näiteks marjade korjamist, põlluharimist või metsatööde tegemist.

Õhuliini poolt põhjustatud elektromagnetilised väljad võivad indutseerida voole ja pingeid liini lähedastes juhtivates objektides.

Induktsiooni mõju peab arvestama ka elektriliini lähedal paiknevate pikkade metallrajatiste (näiteks sidepaigaldised, tarad, liinid või torud) või suuremõõtmeliste objektide (näiteks juhtivad katused, mahutid või suured veokid) puhul.

Enamik mõjusid ongi seotud indutseeritud pingetega metalltarindites ja -objektides, mis pole hästi maandatud. Neil juhtudel peab vaadeldava objekti iga juhtiva osa maandama.
Pikad metalltarindid, mis on maandatud ühes või mõnes üksikus punktis ja mis paiknevad elektriliiniga rööbiti, tuleb korduvalt maandada sobivate intervallide järgi ja/või katkestada isoleerivate elementidega, et vähendada tekkivate kontuuride suurust.