Eesti elektrisüsteemihaldur Elering esitas oktoobris regionaal- ja põllumajandusministeeriumile riigi eriplaneeringu algatamise taotluse. Planeeringuga selgitatakse välja, kas ja kuidas täpselt on mõistlik rajada Eesti-Läti neljanda elektriühenduse Eestis paiknev osa algusega Paidest läbi Muhu ja Saaremaa Sõrve poolsaareni.

Artikkel Saaremaa Teatajas 23.11.2023

Uus ühendus algaks Kesk-Eestist Paide alajaamast. Rajada tuleks uued 330-kilovoldised liinid Paidest Lihula kaudu Virtsuni. Sealt tuleks jõuda liinidega Saaremaa läänerannikule, kust algaks Läti-suunaline merekaabel. Eesti-Läti vaheline merekaabli trass valitakse planeeringuprotsessist eraldi hoonestusloaga.
Riigi eriplaneering koostatakse sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamiseks, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Enne uue elektriühenduse ehitamist uuritakse selle kasu ühiskonnale. Lisaks tehnilistele töödele tuleb hinnata ka mõju loodusele ja kohalikele inimestele. Ehitama hakatakse alles siis, kui on selge, et see ühendus on meie regioonile laiemalt vajalik. Riikidevaheliste elektriühenduste rajamiseks võib kuluda kümmekond aastat.

Uuritakse 330-kilovoldise ülekandeliini rajamise võimalikkust
Saaremaa kaudu kulgeva uue elektriühenduse rajamise võimaluste väljaselgitamiseks on suunise andnud Eleringi omaniku esindaja ehk kliimaminister. Ühenduse rajamine Saaremaa kaudu võimaldaks kõige väiksema kuluga saada kahe riigi vahele kõige enam lisavõimsusi.
Uus ühendus Lätiga eeldab võimsa 330-kilovoldise elektriliini rajamist Saaremaale. Kavandatava riigi eriplaneeringu eesmärk ongi uurida, kas üldse ja millistel tingimustel oleks võimalik rajada Paidest Saaremaale 330-kilovoldine elektrivõrk.
Esialgse hinnangu järgi tundub Saaremaa kaudu Lätti kulgev ühendus tehniliselt ja majanduslikult eelistatud lahendus. Enne kui midagi otsustatakse, tuleb aga asjaolusid põhjalikult uurida. Kõigepealt tuleb valitsusel otsustada planeeringu algatamine. Seejärel toimub mitmeaastane riigi eriplaneeringu protsess, mille käigus hinnatakse projekti sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja looduskeskkonna mõjusid. Lõpliku otsuse ühenduse rajamise kohta saab langetada alles pärast seda, kui riigi eriplaneering on valmis ja kõigi uute liinide jaoks on leitud kõiki võimalikke mõjusid arvestav trass.
Loodav ühendus suurendab Eestis varustuskindlust. Samuti loob see võimalused suuremal hulgal taastuvenergia vastuvõtmiseks Lääne-Eesti võrku, aidates nii kaasa riigi kliimaeesmärkide saavutamisele.

Eleringi 330-kilovoldise elektriliini Saaremaale rajamise vastu on huvi üles näidanud ka Saaremaa ettevõtjad ja Saaremaa vald, kes näevad ühenduses olulist elementi ettevõtluse, sealhulgas taastuvenergia arendamises.
Saaremaa vallavanem Mikk Tuisk on öelnud, et võimsam elektrivõrk suurendaks märkimisväärselt Saaremaa ettevõtete konkurentsivõimet ja muudaks sealse investeerimiskeskkonna atraktiivsemaks. Vallavanema sõnul tähendab elektri varustuskindluse ja taastuvatest allikatest energia tootmise suurendamine Saaremaale uusi võimalusi. Praegune Sikassaares lõppev 110-kilovoldine liin on Tuisu hinnangul ajale jalgu jäänud, kuna ei võimalda võrku ühendada taastuvenergia tootjaid ega tuua saarele suurema energiavajadusega ettevõtteid.
Saaremaa vallavalitsuse planeeringuteenistuse juhataja Kätlin Kallas ütles, et koostatava planeeringulahenduse käigus tuleb leida optimaalsed trassikoridorid, mis arvestaksid võimalikult suures osas olemasolevate trassikoridoridega, kus oleks minimaalsed mõjud nii elu- kui ka looduskeskkonnale. "Loodetavasti saame tulevikus Saaremaale ka oma Soorebase, nagu on Ristil,“ avaldas Kallas soovi.

Liinidele otsitakse sobivaimat kohta kümnest omavalitsusest
Planeeringuala hõlmab Saare, Lääne, Pärnu, Rapla ja Järva maakonda ning Saaremaa, Muhu, Lääne-Nigula, Märjamaa, Rapla, Kehtna, Türi, Lääneranna ja Põhja-Pärnumaa valda ning Paide linna. See ei tähenda, et kavandatav elektriühendus hakkaks kõikide nende omavalitsusüksuste kaudu kulgema. Planeeringuala on jäetud suurem, et uuringute käigus oleks võimalik leida selle ala sees liinile sobivaim koht.
Elektriühendus kavandatakse maismaal valdavalt 330 kV õhuliinidena. Kohtades, kus õhuliini pole võimalik paigaldada, peaks tulema maakaabel. Merealal hakkab paiknema merekaabel. Võimsate liinide jaoks on vaja ka uusi alajaamasid. Võimalike uute elektriliinide trasside ja alajaamade täpsed asukohad ja selleks vajalik maaala selguvad riigi eriplaneeringu käigus.
 

Planeerimisprotsessis saavad osaleda kõik huvilised
Planeerimisprotsessist on võimalik osa võtta kõigil huvilistel. Planeeringu käigus kogutud info ja ettepanekud avalikustatakse ning selle üle toimuvad avalikud arutelud.

Täpsemalt annab regionaal- ja põllumajandusministeerium kaasarääkimise võimalustest teada pärast riigi eriplaneeringu algatamist.

Eleringi juhatuse esimees Kalle Kilk rääkis Energia aastakonverentsil meie suurimatest väljakutsetest energiasektoris

Peamisteks teemadeks olid Eleringi ressursimahukamad töösuunad aastatel 2024-2035:

•  Varustuskindluse tagamine
•  Sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga
•  Eleringi panus Eesti 2030 taastuvenergia eesmärkidesse
•  Välisühendused naaberriikidega

 

Ettekanne on nähtav siin:

Suuremad väljakutsed energiasektoris 2024-2035

Arvamusartikkel Postimehes 13.04.2024

 

• Eesti on võtnud eesmärgiks katta 2030. aastal sisemaine elektritarbimine taastuvelektriga. Sellest eesmärgist võidab kogu ühiskond - kogu majandus saab minna üle puhtamale elektrikasutusele.
• Selleks, et uute loodavate tuule- ja päikseparkide toodang mahuks meie elektrivõrku, on seda vaja arendada ja tugevdada. See vajab heaperemehelikke ja ettenägelikke investeeringuid.
• Eleringi ettepaneku järgi katavad uue kontseptsiooni järgi tootjate võrguga liitumise kuludest poole elektritarbijad võrgutasu kaudu ja teise poole võrguga liitujad. 
• Kuna taastuvelektri tarbimise kasvuga elektrihinnad langevad, siis kokkuvõttes elektriarve väheneb.
   

Eleringi vastutus elektrisüsteemihaldurina on tagada varustuskindlus ehk see, et tuled põleksid ja toad oleksid soojad. Meie analüüs näitab, et varustuskindluse tagamine suuresti taastuvelektril põhineva elektrisüsteemiga pole mitte ainult võimalik, vaid see on ühtlasi ühiskonna vaates kõige mõistlikum lahendus. Saame vähendada energeetika keskkonna jalajälge ja ühtlasi tagame taskukohase hinnaga elektri olemasolu, kirjutab Eleringi juht Kalle Kilk.
 

Tundub lihtne? Tegelikkuses seisavad nii elektrisüsteemihalduri Eleringi kui kogu Eesti ees märgatavad väljakutsed. Lisaks tuhandete megavattide ulatuses uute taastuvelektril põhinevate elektrijaamade rajamisele tuleb märgatavalt arendada ja tugevdada elektrivõrku, aga tagada ka reservvõimsused nendeks tundideks ja päevadeks, kui päike parajasti ei paista ja tuul ei puhu. Kuna energeetikas võtavad suured muudatused aega aastaid, siis tuleb juba praegu teha olulised muudatused, et võetud ambitsioonikad eesmärgid täita. Eleringi roll taastuvenergia suuremahulise arendamise puhul on pakkuda uutele elektrijaamadele võimalust kiireks ja paindlikuks liitumiseks elektri ülekandevõrguga. Võrguga liitumise korraldus vajab põhimõttelist muudatust. Seni alustas Elering konkreetse liituja teenindamiseks vajalikke toiminguid pärast seda, kui liituja oli oma plaanid põhjalikult läbi mõelnud ja Eleringiga liitumise tingimused täpselt kokku leppinud. Eesti ambitsioonika taastuvelektri eesmärgi täitmiseks peame võrguehitust kiirendama ja liitumisprotsessi standardiseerima.
 

Kui riigikogu vajalikud muudatused sel aastal kinnitab, on Elering valmis juba 2025. aastal eelarendusprogrammiga alustama
 

Oleme Eleringis välja töötanud elektrivõrgu eelarenduse kontseptsiooni, mille realiseerimisel saab uus elektrijaam koheselt valmimise järel tööd alustada, ei pea muretsema liitumise maksumuse muutumise pärast ega ootama elektrijaama käivitamiseks vajalike võrgutugevduste valmimist. Elering hakkab olemasolevat ülekandevõrku tugevdama kiirendatud tempos ja ette nendes Eesti piirkondades, kuhu kõige suurema tõenäosusega rajatakse uued taastuvenergial põhinevad elektrijaamad.

Siiski ei saa Elering muudatust jõustada omal käel. Eleringi kontseptsiooni rakendamine eeldab selle sätestamist seaduses. Oleme oma ettepanekud elektrituruseaduse muutmiseks teinud. Nendega jätkab praegu tööd kliimaministeerium. Muudatused peaksid lähikuudel läbima kooskõlastusringi, saama valitsuse heakskiidu ja jõudma loodetavalt veel enne suve riigikogu töölaudadele. Kui riigikogu vajalikud muudatused sel aastal ära kinnitab, on Elering valmis juba 2025. aastal käivitama ligikaudu 300 miljoni euro suuruse investeerimisprogrammi võrgu tugevdamiseks ning järgnevatel aastatel võrguga liituvad uued elektrijaamad saaksid anda kümnendi lõpuks oma panuse taastuvelektri eesmärkide täitmisse.
 

Kasu liitujatele
 

Taastuvenergia arendajad on senise liitumisprotsessi puudustena välja toonud liitumise maksumuse prognoosimatuse ja pika ajakulu. Muudatuse järel oleks nii liitumispunkti maksumus kui ka võrgu tugevdamise kulude suurus liituja jaoks ette teada, need sõltuksid üksnes soovitud liitumisvõimsusest. Nii kaob hinnarisk ja liitujal on tunduvalt lihtsam panna kokku vettpidav äriplaan.

Ühtlasi saaks uus elektrijaam tööd alustada koheselt peale tootmisseadmete ja liitumispunkti valmimist ega peaks ootama jääma võimalike võrgutugevduste lõppu nagu seni. Kui vajalikud võrgutugevdused ei ole selleks ajaks valminud ja liitunud tootja ei saa seepärast igal ajahetkel elektrit täisvõimsusega toota, oleks Elering kohustatud tootjale hüvitama müümata jäänud elektri turuhinna.

Kuna liitumisega seotud kulude suurus on fikseeritud ning liituja ei pea ootama võimalike võrgutugevduste valmimist, muutub liitumise protsess kiiremaks. Eleringi pakutud kontseptsiooni rakendamisel on võimalik elektrijaam võrku liita senisest ligikaudu kaks korda kiiremini ehk 18-24 kuuga.  
 

Kasu tarbijatele
 

Kuna tootmise liitmiseks tehtavatest elektrivõrgu tugevdamisega seotud investeeringutest saavad kasu ka tarbijad, näiteks uuendatakse vananenud liinid, mida tuleks teatud ajal nagunii teha, siis on plaanis osa võrguga liitumise kuludest katta elektri tarbijatelt kogutava võrgutasu kaudu. Ehk Eleringi ettepaneku järgi kannaks poole kuludest võrguteenuse tasu kaudu elektritarbijad ja teise poole elektrivõrguga liituja.

Tõenäoliselt veelgi suurema võidu saavad tarbijad sellest, et taastuvelektril põhinev elektrisüsteem toob alla keskmise elektrihinna. Praeguste arvutuste kohaselt tõuseks keskmise eratarbija võrguteenuse kulu aastases vaates suurusjärgus viis eurot. Võit madalamast elektrihinnast ületab seda lisakulu ilmselt mitmeid kordi.
 

Soodsa varustuskindluse tagamise tervikplaan
 

Soodne varustuskindlus tähendab Eesti jaoks seda, et meil on tulevikus piisavalt palju kohalikke taastuvelektrijaamasid, piisavalt tugevaid välisühendusi, tagamaks ligipääsu üleeuroopalise elektrituru soodsatele energiaressurssidele ning nende hetkede jaoks, kui Eestis tuul ei puhu ja päike ei paista. Kui naabritel soodsat elektrit üle ei jää, on meil ka piisavas koguses juhitavaid elektrijaamasid. Ehk teisisõnu- Eesti varustuskindluse tagamiseks tegeleb Elering lisaks taastuvelektrit tootvate elektrijaamade jaoks vajaliku elektrivõrgu arendamisele paralleelselt ka uute välisühenduste ehitamise ettevalmistamisega ning juhitavate elektrijaamade olemasolu kindlustamisega.
 

Kalle Kilk, Eleringi juhatuse esimees

---

Artikkel Maalehes - Energeetika eri

Tuleviku 10TWh tarbimise katmiseks peab võrgus olema vähemalt 5500 MW tootmisvõimsust

Riigikogu on seadnud Eestile eesmärgi saavutada aastaks 2030 taastuvelektri tootmine mahus, mis moodustab vähemalt 100 protsenti elektri summaarsest lõpptarbimisest. Arvestades elektrifitseerimise trendi tõuseb 2030 aastaks Eesti elektritarbimine 10 TWh-ni. Hinnanguliselt võiks sellise energiamahu tootmiseks eeldada ligikaudu 5500 kuni 6000 megavatti tootmisvõimsust Eesti elektrivõrgus. Loogiliselt oleks sellises tootmisportfellis ca 2500 kuni 3000 megavatti tuuleelektrijaamasid,  ca. 1500 kuni 2000 megavatti päikeseelektrijaamasid ja ca. 1000-1500 megavatti juhitavaid võimsusi. Praegu on võrguga ühendatud ligikaudu 3000 megavatti erinevaid tootmisvõimsusi, millest tuule ja päikese arvele langeb enam kui 1000 megavatti. Täpne tootmisportfell kujuneb ajas tulenevalt planeeringutest, toetusskeemidest ja arendajate investeerimisotsustest.  Kuid riikliku eesmärgi täitmiseks on vajalik luua võimekus tagada vähemalt 5500 megavati ulatuses tootmisvõimsusele ligipääs Eesti elektrivõrku.  

Kohalikul taastuvelektril on oluline roll

Näeme, et kohalikul taastuvelektril on oluline roll, et tagada tulevikus suuremal osal tundidest Eesti tarbijatele odava hinnaga elektrienergia. Tarbija jaoks kõige soodsam taastuvelekter tuleb päikeseparkidest ja maismaatuuleelektrijaamadest, mida on võimsuse poolest vaja võrku ühendada kuni kolm korda rohkem kui on võrgus tiputarbimist, sest päike ei paista ja tuul ei puhu kogu aeg. Juhitavad elektrijaamad omakorda aitavad tagada varustuskindluse neil hetkedel, kui tuult ja päikest  parasjagu ei jagu ning ka välisühenduste kaudu naabrite juurest soodsat taastuvelektrit piisavalt saada pole.

Arvestades tänast tootmisvõimekuste arendajate projekte ja planeeringumenetlusi võib prognoosida, et võrguga liitumise faasi jõuaks enamus nendest projektidest heal juhul kaks või kolm aastat enne 2030. aasta saabumist. Probleemiks on eelkõige paljude maismaale kavandatud maismaatuuleparkide planeerimine, mis on täna alles algusjärgus. Parkide enda tähtaegse valmimise jaoks see ei ole ilmselt ületamatu probleem, sest nende ehitus on paari kolme aastaga teostatav. Küll aga ei ole võimalik kõiki vajalikke võrgutugevdusi (planeeringud, maaküsimused, hanked, ehitus)  ellu viia kahe-kolme aastaga, seega on tõenäoline, et tänases süsteemis midagi kardinaalselt muutmata jääb ambitsioonikas taastuvenergia eesmärk võrgu ebapiisavusest tulenevalt saavutamata.  

Võrku tuleb lühikese aja jooksul suuremahuliselt arendada

Et suuremas mahus elektrijaamu liita selle kümnendi viimastel aastatel, tuleb vajalike tugevduste rajamisega ülekandevõrgus pihta hakata hiljemalt 2025 aastal. See tähendab aga, et elektrivõrguga liitumise loogikat tuleb muuta ja võrku tuleb hakata ette ehitama juba aastaid enne seda, kui mõni konkreetne liituja oma liitumistaotlusega Eleringini jõuab. 
Elering töötas vastava eelarendusel põhineva liitumise kontseptsiooni koostöös kliimaministeeriumiga välja 2023. aastal. Loodetavalt saab see kontseptsioon juba sel kevadel kõikide vajalike osapoolte heakskiidu ja jõuab elektrituruseaduse muudatuste kujul Riigikogu töölaudadele.  

Elering hindab, et taastuvenergia eesmärgi täitmiseks vajalike elektrijaamade võrku liitmiseks tuleb võrgu investeeringuid teha umbes 300 miljoni euro ulatuses. Põhiosa tugevdusest puudutab olemasolevat 110-kilovoldise pingega võrku, millega liitub suurem osa lisanduvatest tootmisvõimsustest. 
Oluline on siin ära märkida, et Elering plaanib arenduskohustuse raames tugevdada ainult täna juba olemas olevat võrku. Kui liidetav uus elektrijaam asub Eleringi olemasolevast võrgust kaugemal, peab ta ühenduse elektrijaamast kuni Eleringi võrguni siiski ise välja ehitama. 

Praegu näeb Eesti seadusandlus ette, et uue liitumise kulud ehk nii liitumispunkti rajamise kui kõikide vajalike võrgutugevduste eest tasub liituja ja liitumistasu suurus kujuneb iga konkreetse liituja jaoks erinev. Igale liitujale leitakse esiteks konkreetselt tema liitumise jaoks vajalike tööde maht, seejärel korraldatakse nende tööde teostamiseks ehitushanked ning saadakse teada lõplik liitumise maksumus. Välja töötatud muudatusettepaneku kohaselt hakkaksid kõik liitujad maksma ühetaolist fikseeritud ja ette teada oleva suurusega tasu. Üks osa tasust oleks liitumispunkti rajamise eest, mis ei sõltu liidetava jaama võimsusest, vaid liitumispunkti pingeastmest ning tehnilisest konfiguratsioonist ning teine osa tasust saaks olema seotud soovitud liitumisvõimsuse suurusega.

Sellise lähenemisega on osaliselt kavas liitumiste kulusid sotsialiseerida ehk liitumise võrgutugevduste komponendi abil kaetaks liituja poolt ligikaudu pool kogu vajalike võrgutugevduste kulust. Teise poole kuludest kannaks võrguteenuse tasu kaudu elektritarbijad. Kuigi võrguteenus kallineks sellise muudatuse tulemusel kokkuvõttes ligikaudu kümnendiku võrra, võidavad tarbijad kokkuvõttes madalamast elektrihinnast.

Võrgu eelarendamine kiirendab ja lihtsustab liitumisprotsessi märgatavalt

Väljatöötamisel olev uuendatud liitumiste kontseptsioon on niisiis peamiselt vajalik selleks, et üldse õigeks ajaks võrk valmis saaks, kuid lisaks näeme veel mitmeid positiivseid kaasnevaid mõjusid.
Mõju, mida tunnetab kõige vahetumalt liituja, seisneb olulises ajalises kokkuhoius nii liitumistaotluste menetlemisel kui liitumisvõimsuste kasutusele võtmisel. Tootja jaoks oleks ajaline kokkuhoid praegusega võrreldes vähemalt aasta, mõnel juhul isegi kuni neli aastat. Liitumispunkti enda välja ehitamine võtab tavaliselt vähem aega, kui ümbritseva elektrivõrgu tugevamaks ehitamine, kuid tänase liitumiste loogika järgi saab liituja oma ühenduse täies mahus kasutusele võtta alles peale viimase võrgutugevdustöö valmimist. See tähendab mõnel juhul liitujale pikka aega, mil tal puudub võimalus oma tootmispotentsiaali täies mahus rakendada, elektrit toota ning sellega oma investeeringute kulusid hakata tagasi teenima. Uuendatud kontseptsioonis plaanime sisse viia sellise lähenemise, et liituja saab oma ühendust kasutama hakata kohe peale liitumispunkti valmimist, sõltumata sellest, kas Elering on ümbritseva võrgu arendused jõudnud lõpuni viia ja isegi kui uut elektrijaama on vaja seepärast mingil perioodil piirata, siis kompenseerib Elering müümata jäänud elektri turuhinna. 

Teiseks muudab fikseeritud liitumistasu klientide arendustegevuse lihtsamaks. Kliendid teaksid oma äriplaane tehes pikalt ja täpselt ette, kui suur on iga konkreetse projekti liitumiskulu. Samal ajal väheneb ka kulu Eleringi poolsele liitumispakkumise ja -lepingu koostamiseks, kuna ära jääks praegu iga liitumise juurde käiv keerukas ja ajamahukas võrguarvutus vajalike võrgutugevduste ja liitumiskulude väljaselgitamiseks.  

Liitumisteks vajalike investeeringute käsitlemine samas arengukavas koos elektrivõrgu kõikide teiste investeeringutega toetab ka teisi elektrivõrgu kasutajaid, sealhulgas ka tarbijaid. Koordineeritult teostatud investeeringud võimaldavad eeldatavalt paremat ajakasutust ning võrgu terviklik arendamine kõiki soovitud liitumisvõimsusi „ühel pildil“ hoides annab optimaalsema tulemuse, kui iga üksiku liituja teenindamiseks vajalike võrgutugevduste summa.

Eesti taastuvenergia eesmärgi saavutamine on realistlik

Eleringi võrgu suuremahuline tugevdamine lühikese aja jooksul eeldab piisavate ressursside olemasolu nii investeeringute planeerimiseks, projektide juhtimiseks, projekteerimiseks, ehitamiseks ja käitamiseks. Lisaks on vaja kõiki töid väga täpselt planeerida, sest iga projekt eeldab ehitamise aegseid katkestusi võrgus, mis mõjutavad olemasolevaid kliente ning teisi liitujaid, kuid lõpuks peavad toimuma selliselt, et varustuskindlus oleks alati tagatud.
Kokkuvõttes me näeme, et riigi 2030 aasta taastuvenergia eesmärkide täitmine on suur ja keeruline väljakutse kõikidele seotud osapooltele, kuid vähemalt elektrivõrgu piisava valmisoleku tagamiseks on igati realistlik võimalus olemas. Hoiame pöialt, et koostöös kõikide klientide ning riigiga õnnestub meil suunata oma fookus ja pingutus õigesse kohta ning Eesti jaoks oluline kliimapoliitiline eesmärk saab saavutatud.

Arvamusartikkel Maalehes 20.06.2024

Eesti ja teised Balti riigid ühendavad järgmise aasta veebruaris end lahti Venemaa elektrisüsteemist ja liituvad Mandri-Euroopa süsteemi ja sagedusalaga. See on Eesti taasiseseisvumisaja suurim muutus energeetikas. Energeetikas on selle tähendus võrreldav Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga. Nagu ikka, kaasneb iseseisvusega vastutus ja sellel on hind. 

Liitudes Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga vähendame geopoliitilisi riske ja muudame end täielikult sõltumatuks Venemaast, millel on siiani teatud võimalused meie elektrivõrgu ja -turu mõjutamiseks. Võib öelda, et saavutame sellega energeetikas iseseisvuse. Samas liitume oma elektrivõrguga Euroopa riikidega, kellega jagame samu väärtusi. Sarnase muudatuse tegid mitmed Ida-Euroopa riigid läbi juba aastaid tagasi. Kahe aasta eest tegi sama ka Venemaa rünnaku alla sattunud Ukraina, võimaldades seeläbi sõjaolukorras tagada oma rahvale elektrivarustus. 

Oleme Venemaa elektrivõrgust lahkumist ette valmistanud juba aastakümneid, eriti intensiivselt alates 2018.-2019. aastast alates. Oleme teinud märgatavaid investeeringuid oma elektrivõrgu tugevdamiseks, kaasates selleks sadu miljoneid Euroopa Liidu vahendeid.  

Lisaks raua ja betooni (elektri kõrgepingeliinid ja kompensaatorjaamad) investeeringutele peame Vene süsteemist lahkumise järel võtma täieliku kontrolli süsteemi juhtimise üle, sh sageduse juhtimise üle. Teatavasti peab elektrisüsteemis tarbimine olema igal hetkel võrdne tootmisega. Vastasel korral läheb sagedus paigast ja elektriseadmed võivad seiskuda. Halvemal juhul võib kogu süsteem kustuda. 

Sünkroniseerimise projektiga tabame „kaks kärbest ühe hoobiga“. Täielik kontroll süsteemi üle ja süsteemi paindlikkus ja kerksus on väga vajalikud ka taastuvenergia osakaalu kasvatamiseks elektrisüsteemis.  

 

Energiaiseseisvus vajab süsteemi tasakaalus hoidmiseks sagedusreserve  

Elektrisüsteemi sagedus tuleb hoida 50 Hz lähedal, vastasel juhul lakkavad elektriseadmed toimimast ja halvimal juhul võib elektrisüsteem kustuda. Sagedus muutub, kui elektritootmine ja tarbimine pole võrdsed ehk elektrisüsteem ei ole tasakaalus. Kui tarbimine on suurem, siis sagedus langeb, kui tootmine on suurem, siis sagedus tõuseb. Samuti juhtub süsteemis avariisid, näiteks  lülitub ootamatult välja elektrijaam või ka suurtarbimine või välisühendus. Kui turuosalised ei suuda oma portfellide tasakaalu tagada, siis aitab seda teha süsteemihaldur ehk Elering, kelle roll on tagada süsteemi kui terviku toimimine. 

Ajalooliselt on elektrisüsteem üles ehitatud juhitavatele tootmisvõimsustele, mida juhiti selle alusel, kui palju tarbimist prognoositi. Tulenevalt üha suurenevast taastuvenergia ehk ilmastikust sõltuvast tootmise osakaalust peab lisaks tarbimisele prognoosima ka elektri tootmist. See muudab elektrisüsteemi juhtimise keerulisemaks ja vaja läheb suuremas mahus kiiresti reguleeritavaid reserve.  

Sagedusreservide pakkumiseks luuakse uued turud, mis annavad tootmisvarade ja salvestite omanikele võimaluse uut sorti teenuste pakkumiseks ja parandavad seega majanduskeskkonda, andes lisaks uutele tulijatele investeerimiskindluse.  

 

Energiajulgeolekul on hind  

Energiajulgeolek on Eestile väga oluline strateegiline eesmärk. Oleme Balti riikidega juba üle 30 aasta osa Lääne-Euroopast ja on igati loogiline, et ka elektrisüsteem on osa Mandri-Euroopa sagedusalast. Nii vähenevad elektrisüsteemi juhtimisega seotud riskid ja paraneb Eesti inimeste ja ettevõtete energiaturvalisus. Samas tuleb mõista, et süsteemijuhtimise iseseisvusega kaasneb kulu.  

Seega näeme, et lähiaastatel elektri kogukulud tarbijale tõenäoliselt ei kasva, kuid arve komponentide osakaalud mõnevõrra muutuvad. Elektri börsihinnale prognoositakse langust seoses taastuvenergia osakaalu kasvuga, kuid lisandumas on reservide hankimise ja taastuvenergia kasvuga seoses võrgu ettearendamise kulu, mis praegu arvel veel ei kajastu.  

Enne turu avanemist on reservide võimsustoodete hankimise kulu väga keeruline täpselt hinnata. See sõltub paljudest asjaoludest: kui paljud turuosalised hakkavad aktiivselt reservide võimsusturul osalema, kuidas on nende pakkumised hinnastatud ja millised on hinnad teistel turgudel (päev-ette ja päevasisene turg).  

Sagedusreservide hankimisega seonduvad kulud katavad elektri müüjaid ja tootjaid koondavad bilansihaldurid selleks loodud tariifi kaudu, mis on arvutatud Konkurentsiameti kooskõlastatud metoodika alusel. See, kuidas bilansihaldurid ja elektrimüüjad seda kulu kajastavad elektri lõpptarbijate arvetel, on bilansihaldurite ja müüjate otsustada.  

Esialgsed tariifid bilansihalduritele on avaldatud (5,31 eurot/MWh kohta ehk 0,5 senti/kWh kohta), täpsed tariifid avaldatakse novembris ja hakkavad kehtima 1. veebruarist. Kulu lõpptarbijale võib olla eeldatavalt mõni protsent elektri koguarvest. Vastavalt reeglitele peab Elering olema aastases vaates finantsneutraalne ega teeni ise sagedusreservide tariifilt tulu, vahendades bilansihalduritele reservide kaudu bilansi tagamise teenust, millelt saavad tulu peamiselt Balti elektritootjad. Seega hakkab reservide turu loomine panustama ka sellesse, et meil oleks Eestis ja lähikonnas piisavalt palju elektrijaamasid, mis suudaksid üha kasvavat elektri tarbimist katta. 

  

Arvamusartikkel Postimehes 20.07.2024

Erkki Sapp
Eleringi juhatuse liige

 

Baltimaade elektrisüsteemi lahtiühendamine Venemaa võrgust ja liitumine Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga on viimane oluline samm, millega Eesti suurendab energiasõltumatust agressorriigist, kuid sellega ei lõppe töö varustuskindluse tagamiseks. Julgeolekuolukorrast ja taastuvenergia kasvust tingitud muutused nõuavad uudseid lahendusi ja läbimõeldud investeeringuid. 

Eesti on viimasel kümnendil teinud suuri samme oma energiajulgeoleku suurendamiseks ja enda ühendamiseks sarnase väärtusruumiga Euroopa riikidega. Sellesse kümnendisse on mahtunud teine elektriühendus EstLink 2 Soomega, kolmas elektriühendus Lätiga, Kiisa avariireservelektrijaam, gaasiühendus Balticconnector Soomega. Tõenäoliselt suurim samm teel energiajulgeoleku kasvu suunas on meid ees ootamas järgmise aasta veebruaris, kui pärast aastaid investeeringuid ja pingutusi liitume Mandri-Euroopa sünkroonalaga ning lahkume Venemaa sagedusalast. 

Selle sammuga ei saa aga ajalugu läbi. Oleme küll täna võimelised tootma endale vajaliku elektrienergia, kuid tulenevalt selle kõrgest hinnast on täna soodsam importida. Seetõttu oleme riigina võtnud endale eesmärgi saada elektrienergia importijast taaskord elektrienergia eksportijaks, seda läbi ambitsioonika taastuvenergia arendamise. Ise elektrienergia tootmine on järjekordne samm energiajulgeoleku suunas.  

 

Kas kliimaneutraalne varustuskindlus on võimalik? 

Sageli arutletakse, kas taastuvenergiapõhine elektrisüsteem saab ikka olla varustuskindel. Vaatamata sellele, et enamuse ajast ja  energiast suudab tulevikus tagada tuule- ja päikeseenergia, on selge, et  tuulevaiksetel  öödel on vaja teistsugust lahendust. Nähtavas tulevikus on selleks lahenduseks salvestus ja juhitavad elektrijaamad. Salvestus suudab seni veel katta vaid loetud tunnid tuule- ja päikesevaestest perioodidest, seega jääb arvestatav roll ka nn kütust kasutavatele tootmisvõimsusele. Kliimaneutraalsuse tagamiseks peaksid sellised tootmisvõimsused kasutama näiteks biomassi, biogaasi, rohelist vesinikku või tuumakütust. Kuna sellised tootmisvõimsused saavad suure taastuvenergia osakaaluga süsteemis tõenäoliselt vähe töötunde, ütleb majandusloogika, et selline võimsus peaks olema madala investeeringukuluga, isegi kui see tähendab mõnevõrra suuremaid tootmiskulusid. 

 

Energiajulgeoleku tagamiseks on vaja uusi juhitavaid võimsusi 

Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamise vajadusest lähtub ka Eleringi poolt välja kuulutatud sagedusreservide pikaajaline hange, mille eesmärgiks on 2030 perspektiivis tuua juurde sagedusreserve pakkuvat tootmisvõimsust. Täna on selliseid tootmisvõimsusi piisavalt, kuid elektritarbimise suurenedes, ilmast sõltuva tootmise kasvades ja vanade juhitavate tootmisvõimsuste sulgemisel on vaja täiendavat juhitavat tootmisvõimsust. Sellist tootmisvõimsust, mis suudaks kiiresti reageerida elektrisüsteemi ootamatustele - näiteks tootmise ja võrgu avariidele – ning asendada puudujääki piisavalt kaua aeglasemate elektrijaamade käivitumiseni. 

Eleringi analüüsid näitavad, et 2030 perspektiivis on Eesti varustuskindluse tagamiseks vajalik ca 1200 MW juhitavaid tootmisvõimsuseid. Sellest jämedalt 700 MW on juba olemasolevad võimsused ja välja kuulutatud hange annab oma panuse vajaliku tootmisvõimsuse saavutamiseks.   

Eelnev võib tekitada arvamuse, et selliselt saame endale väga kuluka elektrisüsteemi. Tuhanded megavatid tuule- ja päikesevõimsuseid, mille kompenseerimiseks tuleb hoida veel lisaks 1200 MW juhitavaid tootmisvõimsuseid. Siiski on just selline kombinatsioon erinevatest alternatiividest soodsaim - suur ühine Euroopa elektrisüsteem taastuvelektri hajutatud tootmiseks ja välisühendused selle Eestisse toimetamiseks, salvestuslahendused ning madala investeeringukuluga tootmisvõimsused tuulevaikseteks öödeks. 

 

Kogukulu tarbijatele ei kasva, küll aga muutuvad elektriarve komponendid 

Tulevikku prognoosida on keeruline, kuid tänase teadmise kohaselt elektri kogukulud tulevikuperspektiivis tarbijale tõenäoliselt ei kasva, samas on seoses suurte üleminekutega energeetikasektoris muutumises arve komponendid ja nende osakaalud. Elektri börsihinnale prognoositakse langust seoses taastuvenergia osakaalu kasvuga, kuid lisandumas on reservide hankimise ja taastuvenergia kasvuga seoses võrgu ettearendamise kulu, mis praegu arvel veel ei kajastu. 

Energiajulgeolek on Eestile väga oluline strateegiline eesmärk. Oleme juba üle 30 aasta osa Lääne-Euroopast ja on igati loogiline, et ka elektrisüsteem on osa Mandri-Euroopa sagedusalast. Energia iseseisvus ei ole ühiskonnale ja tarbijatele tasuta, kuid see on investeering tulevikku, mis on meie turvalisuse ja majanduse konkurentsivõime seisukohast võtmetähtsusega.   

Arvamusartikkel Maalehes 27.07.2023

Elering töötab Eesti Euroopa elektrivõrku ühendamise nimel partneritega kokkulepitud ajagraafikus. Esikohal on Eesti energiajulgeolek, mida ohustavaid lisariske vabatahtlikult võtta ei soovita. Kriisiks oleme aga valmis, kirjutab Eleringi juht Kalle Kilk.

Alustuseks on oluline rõhutada: Eesti ei osta Venemaalt elektrit ja nii on see olnud viimased 15 aastat. Eelmisest aastast lõpetas Eesti Venemaale ka süsteemi stabiilsuse tagamise tasu maksmise. Küll aga on kõik Balti riigid endiselt Venemaa süsteemiga ühenduses. Just sellest süsteemist lahkulöömise nimel tööd käivadki. Suur elektrisüsteem aitab hoida Baltimaadel oma elektrivõrgu sagedust ehk tagab, et ühelgi ajahetkel ei tekiks kusagil elektrivõrgus olukord, kus pole piisavalt elektrit ja tuled kustuvad. Baltimaade turg üksi on selleks liiga väike: pikemaajaliselt eraldi jäädes ei suuda me mõistlike kuludega elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu ja sagedust hoida. Seetõttu ehitataksegi Balti riikides vajalikke ühendusi, et liituda 2025. aastal Mandri-Euroopa sagedusalaga.

Oleme öelnud välja, et kui Venemaa peaks Eesti oma võrgust enne seda ise lahti ühendama, saame hakkama. Ja saamegi - kriisiplaanid on ammu valmis, olukorrad läbi mängitud. Aga vabatahtlikult me sellist lisariski Eesti energiajulgeolekule võtta ei soovi. Miks? Praegu tagab Eesti eletkrivõrgu stabiilsust viis välisühendust: kolm Venemaaga ja kaks Lätiga. Vene võrgust eraldamise järel jääks praegusel hetkel alles vaid kaks. Ja seda on pikemaajaliseks turvaliseks toimimiseks vähemalt ühe võrra liiga vähe. Kui näiteks üks nendest ühendustest peaks olema hoolduses ja teisega samal ajal midagi juhtub, võib tekkida vajadus üle Eesti elektritarbijaid vaheldumisi võrgust välja lülitada. Eriti halbade asjaolude kokkusattumisel võivad kõik tuled kustuda kogu Eestis. Ka Baltimaade elektri võimsust, stabiilsust ja hinda analüüsivad uuringud kinnitavad, et varasema Venemaa süsteemist eraldumise korral on kõige suuremad riskid just Eestil. Seetõttu tegutseme kokkulepitud kava järgi: 2025. aastal valmib kolmas ühendus Lätiga, mis maandab eelpool kirjeldatud riske. Tulevaks suveks valmivad Eestis kõik kolm elektri sageduse hoidmiseks vajalikku sünkroonkompensaatorit ja 2024. aasta lõpuks ka elektrivõrgu olukorra jälgimiseks ja juhtimiseks vajalikud uued tipptasemel IT-süsteemid.

Miks siis Venemaa pole piltlikult öeldes meid ise stepslist välja tõmmanud? Õiget vastust on raske teada, kuid eks neilgi on tegelikult praeguse olukorra säilitamisest teatud määral kasu. Toon sellise näite. 50 inimest sõidab tihedasti kokkupressitult ühes bussis. Kui buss äkitselt pidurdab, ei kuku neist keegi pikali, sest igaüks aitab teisi püsti hoida. Üks inimene aitab puhtalt oma olemasoluga selles bussis ülejäänud 49 paigal hoida, nii nagu need 49 aitavad seda üht. Suure elektrisüsteemiga on umbes samuti - kuigi Eesti on väga pisike osa sellest, aitab ta oma olemasoluga võrgus stabiilsust hoida. Nii nagu meie töötame selle nimel, et vahetada vana Vene buss Lääne bussi vastu välja, tehakse ka idanaabri juures ettevalmistusi, et Baltimaade lahkudes süsteem kokku ei kukuks. Eelkõige pean siin silmas Kaliningradi regiooni, mis jääb Baltimaade eraldumise järel suurest Venemaa energiasüsteemist isoleerituks.

Elektrisüsteemide ehitamine on aga üpris keeruline, ajamahukas ja kallis ettevõtmine, mis vajab põhjalikku planeerimist. Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Euroopa Komisjon vaatasid 2019. aastal ühiselt olukorrale otsa ja leppisid kokku tehniliste tööde ajakavas. Projekti ulatust ja teostamiseks vajalikke töid analüüsides seati tähtajaks 2025. aasta lõpp, mis oli juba toona märkimisväärseid väljakutseid pakkuv tempo. Euroopa Liit peab Balti energiajulgeoleku projekti niivõrd oluliseks, et rahastab seda 75% protsendi ulatuses. See on enneolematult suur toetusmäär, tänu millele ei pea süsteemi ehitamise kulusid kinni maksma meie elektritarbijad.

Hoolimata COVIDi kriisist, tarneraskustest ja sõja puhkemisest, on Eesti püsinud kõigi töödega kokkulepitud graafikus. Uuendatud on üks elektriühendus Lätiga ja Püssi alajaamas on paigas esimene kolmest sünkroonkompensaatorist ehk seadeldisest, mis aitab elektrivõrgus stabiilsust hoida. Tööd teise Läti ühenduse kallal käivad - selle algne valmimistähtaeg oli 2025. aasta lõpp. Arvestades drastiliselt muutunud julgeolekuolukorda möödunud aastal, leidsime koos ehitajaga lahenduse, kuidas täiendavalt ligikaudu 10 miljoni euro investeerimisel on võimalik tõsta liini valmimise tähtaeg varasemaks ehk 2025. aasta algusesse. Füüsiliselt pole enam kiiremini võimalik Eesti energiajulgeoleku jaoks vajalikku taristut ehitada.

Kui tuua eraldumine Venemaast varasemaks, tähendaks see Eesti tarbijale ka märkimisväärset lisakulu. Praegu on kõigi vajalike tööde hinnaks Eestis 350 miljonit eurot, millest suurema osa katab Euroopa Liit. Kui eraldumine toimuks 2024. aasta alguses, siis pole vajalikud süsteemid veel valmis. See tähendab, et Eesti peaks oma elektrivõrgu sageduse tagamiseks hakkama hoidma igaks juhuks „poole võimsusega“ töös praktiliselt kõiki siinmail olemasolevaid elektrijaamu, nii uusi ja efektiivseid, kui ka vanu ja loodust saastavaid. Selline jaamade tühikäigul töös hoidmine on väga kulukas - sadu miljoneid eurosid aastas. Seesuguste kulude katmist pole Euroopa Liit aga ette näinud. Võrgutasuna lisanduks need Eesti elektritarbija arvele. Ühele keskmisel korterile tähendaks see ühes kuus umbes 6 eurot lisakulu ja eramajale umbes 23 eurot kuus. Elektrikatkestuste ohtu varasema Venemaast eraldumise korral päris miinimumini viia ei õnnestuks, sest tarvilikud süsteemid alles valmivad.

Kokkuvõtteks kinnitan, et Elering pingutab Eesti Euroopa elektrivõrku liitmise nimel maksimaalselt ja enam kiiremini selleks vajalikke töid teha ei ole võimalik. Tehnilise nõuandjana langeb meie hinnang kokku uuringutega. Soovitame vabatahtlikult Eestile lisariske mitte võtta ja tegutseda partneritega kokkulepitud plaani järgi. Teatud tingimustel on võimalik eraldumist kiirendada 2025. aasta algusesse, kuid mitte rohkem. Kui Venemaa peaks praegu Eesti oma võrgust välja lülitama, on olukord keeruline, aga me tuleme toime. Siiski arvan, et praegu on suurem tõenäosus, et elekter kaob tormi kui meie idanaabri tegevuse tõttu. Igal juhul võiks kõigil meil olla elektri kadumisel mingisugune võimalus hakkama saada, kuni vooluühendus taastatakse.

 

Balti riikide elektrisüsteemide Mandri-Euroopa sagedusalaga sünkroniseerimiseks vajalikud taristutööd:

 

 

 

Intervjuu Postimehes 7.07.2023

Missugune on praegu kolme Balti riigi elektrivõrgu koostöö?

Igapäevases juhtimises – missugused liinid töötavad, kui palju on ülekandevõimsusi – on riikidevaheline koostöö tihe, aga strateegilistest eesmärkidest on arusaam erinev. Näiteks sellest, kui kiiresti tahame Balti elektrivõrgud Mandri-Euroopaga sünkroniseerida.

Kui suured on erimeelsused elektrivõrgu desünkroniseerimises Venemaast?

Meie arusaam on, et kui Venemaa peaks juhuslikult tahtma meid ootamatult elektrivõrgust välja lülitada, siis sellega saame hakkama. Nüüd on küsimus, et kas me ise tahame end lülitada lahti Venemaa küljest? Arvame, et praegu ise välja lülitamine pole mõistlik, sest elektrisüsteemi juhtimine läheb kallimaks ja kasvavad elektrisüsteemi toimimise riskid. Me pole jõudnud kõiki asju valmis ehitada, mida oleme tahtnud, et elektrivõrk oleks sõltumatu Venemaast. Meil ei ole mõtet end panna uude riskiolukorda, sest elektrisüsteem ei pruugi olla piisavalt tugev, et halbade juhuste kokkulangemisel hakkama saada. Venemaaga koos toimetamise risk on praegu piisavalt väike.

Leedukad hindavad olukorda jällegi vastupidi, sest nende jaoks on plaanitust varasemast desünkroniseerimisest saadav kasu mitte tehniline, vaid imagoloogiline. Nii oskan seda kõige selgemini nimetada. Leedu üritab poliitilist väärtust panna kaalukausile meie tehnilise olukorrahinnangu vastu. Mõnes mõttes ei saagi öelda, kumb on olulisem, kumb kaalub rohkem.

Aastane kulu võib olla sadades miljonites eurodes, kui tahame end kiiresti desünkroniseerida, sest turul meil lahendusi ei ole.

Kui kaua oleks tehniliselt mõistlik olla Venemaaga ühendatud?

Selle hetkeni, kui on valmis ehitatud sünkroonkompensaatorid ja liinid Eesti ning Läti vahele. Meie eesmärk on saada Eesti-Läti piirile kolm elektriliini. Sellisel juhul ei saa juhtuda üheski olukorras, et oleksime lõunanaabrist eraldatud. Praegu ehitame üht, töös on kaks liini. Kui üks neist kahest on hoolduses ja teisega midagi juhtub, peaks Eesti töötama eraldiseisvana, kui oleme end Venemaast lahti ühendanud. See on meile väga riskantne. Tahame, et kolm liini oleks valmis ja töös.

Mida tähendab «väga riskantne»? Kas tuled kustuvad?

Kui mitu halba asja juhtuvad koos, on risk olemas [et tuled kustuvad]. Me ütleme isegi seda, et tõenäosust keegi hinnata ei suuda, et [black out`i] tõenäosus on 0,1 või 0,01 protsenti, aga miks me üldse tahame riski kasvatada?

Olles koos ühes suures elektrivõrgus, siis miks me tahame riski suurendada?

Millal kolmas Eesti-Läti elektriliin valmib?

Algne plaan oli valmis saada oktoobris 2025. Nüüd õnnestus töövõtjaga kokku leppida, et valmis on 2025. aasta alguseks. Me oleme kiirendanud ehitust 10 kuu võrra. 2025. aasta alguses tunneksime end tunduvalt kindlamini.

Esimene sünkroonkompensaator on valmis. Lihtsustatuna on see mitukümmend tonni kaaluv silinder.

Tema väärtus on kiire pöörlemine. Mitukümmend tonni pöörleb väga kiiresti, sest seda pidurdada või kiirendada on hästi keeruline, sest inerts on nii suur.

Eesti tahab elektrivõrgu stabiliseerimiseks ehitada kolm sellist. Millal viimane valmis saab?

Meie saame valmis 2024. aasta juulis.

Ja siis on jäänud juhtimissüsteem?

Just, Scada (Supervisory Control and Data Acquisition ehk järelevalve ja andmevahetuse) süsteem. Scada on dispetšerite silmad ja käed, mille kaudu saab infot kõikidest ala- ja elektrijaamadest, vajadusel saab selle süsteemi abil ka jaamu juhtida. Selle valmimise tähtaeg on samuti 2025. aasta algus.

Kui võtta kõik tööd kokku, siis kui palju Eesti kulutab elektrivõrgu lahtiühendamiseks Venemaast?

Umbes 300 miljonit eurot on Eesti osa. Tegelikult kokku Eesti, Läti ja Leedu ning terve hulk töid Poolas oli algselt planeeritud 1,6 miljardit.

Aga raud on praegu palju kallim?

Absoluutselt. 1,6 miljardist 700 miljonit pidi olema Leedu-Poola merekaabel Harmony Link. Kui korraldati hange, oli maksumus kaks korda suurem ning hange tühistati. Praegu on täiesti kindel, et Leedu-Poola merekaabel ei saa valmis 2026. aasta alguseks.

Balti riigid ei saa sellisel juhul ju Poola elektrivõrguga liituda?

Liituda saame, aga nagu ikka elus, midagi ka kaotame. Merekaabel pidi olema elektrikaubanduseks, aga täitma 100 MW võimsusega ka reservi ülesandeid. Praegu on maismaal Leedu-Poola ühendus võimsusega 500 MW, kui selle ehitame vaheldusvoolule, siis kaubandust selle kaudu toimuma ei hakkaks. Elektrit müüa Poola ja tagasi ei saaks. Et me elektriturule sünkroniseerimisega vastu hambaid ei lööks, pidigi olema merekaabel Harmony Link. Kui see viibib, siis elektriturg ei saa nii hästi toimida.

Järelikult tehniliselt ei ole Balti riigid ka aastaks 2026 valmis Venemaa võrgust lahkuma?

Tehniliselt oleme valmis, kuid koos kaubanduslike piirangutega.

Kui tõsine on praegu poliitiline vastasseis Leeduga desünkroniseerimise pärast?

Me näeme seda diametraalselt erinevalt. Eesti ja ka Läti jaoks ei ole küsimus poliitiline. Me saame aru, et pikas plaanis me ei taha Venemaaga koostööd teha, sest see on halb. Tahame Poola kaudu teha koostööd ülejäänud Euroopaga. Aga pragmaatiliselt tahame teha seda meie jaoks mõistlikus tempos.

Kas see on siis nagu Saksamaa suhtumine Vene gaasi?

Sakslastel oli majanduslik loogika, sest nad võitsid Vene gaasist. Meil praegu majanduslikku loogikat ei ole, sest elektrivõrgu tasakaalustamise teenuse ostu lõpetasime mullu suvel. Venemaa pakub meile süsteemi stabiilsuse teenust ilma, et me selle eest maksaks. Kui me Vene elektrivõrgust lahkume, kaasnevad sellega kulud.

Mis tuleb lõpuks tarbijal kinni maksta?

Just täpselt, ja meie meelest ei oleks seda vaja teha praegu, vaid pigem 2025. aasta lõpul. Eestisse, Lätti ja Leetu peavad tekkima reserviteenused, natuke saame seda osta ka Soomest ja Poolast. Vene võrgust lahkudes peab keegi suutma pakkuda kiiret asendust reguleerimisteenusele, meie elektrijaamad peavad ehitama võimekuse, et seda pakkuda. Elering peab pakkuma reservidega kauplemise platvormi.

Venemaal antakse praegu korraldus Volga hüdrojaamade kaskaadile, et panna juurde või võtta maha tootmist ning see hoiab tasakaalus ka meid. Euroopa süsteemis peab iga riik suutma elektrivõrgu sageduse ise tagada.

Leedu üritab poliitilist väärtust kaalukausile panna meie tehnilise olukorra­hinnangu vastu.

Mis on hinnalipik, kui Balti riikidel tuleb Volga hüdrojaamu asendama hakata elektri sageduse hoidmisel?

Aastane kulu võib olla sadades miljonites eurodes, kui tahame end kiiresti desünkroniseerida, sest turul meil lahendusi ei ole. Mis on asendus? Saame panna Narva jaamas mitu katelt väikesel koormusel tööle. Narva jaamade töötavad plokid ongi võimelised end kiiresti üles või alla koormama. Kui võrgus juhtub mingisugune sagedushälve, saab Narvas võimsust juurde keerata. Narva jaamade valmisolekus hoidmine ja töös hoidmine on üpris kallis. Seda üritame ära hoida, sest tegelikult peaks tekkima normaalne süsteemiteenuste turg, kus teenust pakuvad kõige efektiivsemad tootmisseadmed.

Kuna määramatust on palju, siis meie usume hägusamat, leedukad heledamat stsenaariumi. Tõde võib olla kusagil kahe vahel. Desünkroniseerimise stsenaariumite maksumuse vahe on mõnisada miljonit eurot kõigi kolme Balti riigi peale.

Kui ma õigesti aru saan, siis Leedu seim otsustas juunis, et desünkroniseerida tuleb järgmise aasta esimesel poolel?

Leedu on otsustanud tekitada endale võimekuse lahkuda Vene elektrivõrgust, see ei tähenda otsust seda teha. Desünkroniseerimise kokkulepe pidigi tulema sel suvel, enne seda pidime hindama, mida varasem desünkroniseerimine tehniliselt ja rahaliselt tähendab. Lätlased vedasid kulude hindamise töörühma, meie tegime varustuskindluse ja leedukad elektrivõrgu stabiilsuse analüüsi. Eelmisel nädalal saime esialgse hinnangu, et varasem lahkumine tähendab aastas kulusid mõnisada miljonit eurot. Võib juhtuda, et see läheb vähem maksma, aga võib minna ka kallimaks.

Mina saan aru, et leedukad tahaks, et hiljemalt aasta pärast on juhtmed Venemaaga läbi lõigatud?

Mina saan ka aru, et nad tahavad 2024. aasta algust. Praegu on meil Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemiga leping, mis igal aastal veebruaris pikeneb automaatselt aastaks, kui pole kuus kuud ette teatatud, et astume lepingust välja. Loogiline hetk oleks 2024. aasta veebruar, mil võiks desünkroniseerida elektrivõrgud, kui sellest teatada Venemaale selle aasta augustis.

Kui närvis te praegu Leedu plaanide pärast olete?

Ma ei ole väga närvis. Meie hinnangul on see mõttetu risk, mida ei peaks võtma, aga erakorraliseks elektrivõrkude lahutamiseks oleme niikuinii valmis.

 

Eesti elektri varustuskindluse tagamiseks on olemas plaan. Sellel plaanil on ka varuplaan ja varuplaanil omakorda varuplaan.

Aastate 2021-2022 energiakriis ja geopoliitiliselt pingeliseks muutunud olukord on pannud paljud muretsema nii eelseisva talve kui ka järgmiste aastate vaates selle pärast, kas meil ikka jätkub elektrit ja kas see on taskukohase hinnaga. Närviline ümbritsev keskkond on ühiskondlikku arutellu lisanud tuntava koguse emotsioone ning subjektiivset tunnetust, mis teeb keerulisemaks argumenteeritud hinnangute andmise ja järelduste selgitamise. Sellest on ka ilmselt tingitud siiamaani tõstatuvad kahtlused, et äkki on Eestis suurte ja oluliste energeetikaalaste otsustega hiljaks jäädud ning seetõttu ka lähemas tulevikus varustuskindlusega lood kehvad.

Taskukohase hinnaga elekter jõuab igal ajahetkel tarbijani seeläbi, et süsteemi ühendatakse aina enam soodsatest taastuvatest allikatest elektrit tootvaid elektrijaamu. Aastaks 2030 peaks Eestis olema juba sellises koguses taastuvelektrit, mis aasta lõikes suudab kohaliku tarbimise katta. Kuid kindlasti saab olema palju ka neid tunde, kui kohalikud tuule- ja päikeseelektrijaamad parasjagu ei suuda elektrit piisavalt toota. Sel ajal saab suurtes kogustes elektrit importida teistes riikides asuvatest  elektrijaamadest. Eestil on juba täna välisühenduste võimsus suurem kui meie enda tiputarbimine ning oleme ette valmistamas ka täiendavaid ühendusi nii Soome kui Läti suunas.

Kui ka ülejäänud regioonis parasjagu soodsat elektritootmisressurssi piisavalt pole või on riikidevaheliste ühenduste võimsust ebapiisavalt, peab olema varuks ka piisav kogus kohalikku juhitavat elektritootmise võimekust. Mida rohkem on süsteemis taastuvelektrijaamasid, seda vähematel tundidel on juhitavaid jaamasid vaja käima panna, kuid nende kasutamiskõlblik võimsus peab Eesti jaoks jääma ikkagi suurusjärku 1000 megavatti või ka mõnevõrra rohkem, juhul kui tulevikus tarbimine oluliselt suureneb.

Süsteemihaldurid lähtuvad varustuskindluse hindamisel teaduspõhistest analüüsidest ja kehtivatest regulatsioonidest. Seejuures on süsteemihaldurid keskmisest konservatiivsema lähenemisega kõikvõimalike tulevikueelduste ja prognooside juures ning seda just nimelt selleks, et ennast tulevikus mitte avastada olukorras, kus loodetud positiivne tulevikutrend või sündmus tegelikkuses ei realiseerunud ning seetõttu on tekkinud varustuskindlusega probleem. Varustuskindluse hindamisel arvestatakse elektrisüsteemis esineda võivate suuremate avariidega, klimaatilise varieeruvusega kaasneva elektritootmise võimekuse kõikumisega, külmalainetega kaasnevate tavalisest suuremate elektritarbimistega ja teiste juhuslike faktorite koosmõjus tekkida võivate keeruliste olukordadega. Selliselt teostatud analüüs võiks anda piisavalt suure kindluse, et tegelikkus kujuneb vähem keeruliseks kui analüüsi järgi tehtud prognoos.

Lühiajalises vaates on varustuskindluse pilt küllalt selge – käesoleva aasta talveperioodile läheme vastu märksa kindlamalt kui aasta tagasi. Regiooni vaates on lisandunud uusi tootmisvõimsusi, hüdroenergia reservid on selgelt suuremad ning võib-olla kõige kriitilisema tegurina on märgatavalt alanenud risk, et Euroopas olulise energiaallika positsioonis olevat maagaasi võiks talvel puudu jääda.

Eesti elektrivõrk töötab eeskujulikult – klientideni jõuab jätkuvalt üle 99,99 protsendi energiast. Oleme keerulistest oludest hoolimata suutnud Venemaa elektrivõrgust eraldamiseks ja Mandri-Euroopa võrguga ühinemiseks vajalikud võrgu arendamise projektid hoida algselt plaanitud või isegi kiirendatud ajakavas. Eesti taastuvenergia 2030. aasta ambitsioonikat eesmärki arvestades teeme ettevalmistusi Eesti elektri ülekandevõrgu tugevdamiseks ennaktempos, et võrku vastu võtta uued elektrijaamad, mille lisandumine alles kogub hoogu ja saavutab haripunkti ilmselt vaid mõned napid aastad enne 2030. aasta saabumist. Nii väldime ohtu, et aja- ja ressursimahukas elektrijaamade liitmise protsess ei saaks selle kümnendi lõpul uute tootmisvõimsuste käivitamisel takistuseks. Taoline arenduskohustus tuleb kirjutada veel seadusesse. Vastav arutelu on poliitika kujundamise tasemel alanud.   

Võrgu juhtimisega seotud riskidest oleme maandanud ühe suurema, milleks on tekkida võiv vajadus saada võrgu töös hoidmisega hakkama olukorras, kus agressiivne idanaaber võib püüda energeetikat kasutada relvana meie vastu. Meil on olemas kindlus, et kui Venemaa peaks Balti riigid seni ühisena toimivast elektrisüsteemist ühepoolselt eraldama, siis suudame tagada oma süsteemi stabiilsuse ja liituda pikema viivituseta Mandri-Euroopa süsteemiga. Seda hoolimata sellest, et kõik korralise ühinemise puhuks kavandatud investeeringud ja tegevused pole veel lõpetatud. Ühtlasi oleme jõudnud Läti ja Leedu partneritega kokkuleppele tuua korraline ühinemine Euroopa elektrivõrguga pea aasta võrra ettepoole, et agressiivsest Venemaast tulenevaid geopoliitilisi riske veelgi vähendada.

Elektrisüsteemi iseseisva juhtimise kindlustamiseks ehk eelkõige tootmise ja tarbimise tasakaalu hoidmiseks Venemaa süsteemist eraldumise järel on loomisel kiirete reservide turg, et olla loetud sekunditega valmis süsteemis toimuvate muutuste juhtimiseks. Selleks vajalikke reserve on koos Läti ja Leedu uute akujaamade ja Eleringi käsutuses olevate avariireservelektrijaamadega piisavalt. Reservid on olulised veel teisestki aspektist – suuremat paindlikkust on elektrisüsteemi juhtimiseks vaja ka kasvavat taastuvenergia osakaalu arvestades, sest ettearvamatus ja prognoosiviga süsteemis suureneb. Balti riikide eesmärk on saada Euroopa Liidu õiguse raames võimalus kiirete reservide hankimiseks aastateks ette, mis annaks potentsiaalsetele investoritele suurema kindluse uute ja paindlike elektrijaamade rajamiseks.

Kuigi sellel talvel ei paista elektri puudujäägi riski, siis muutused elektrisüsteemis, sealhulgas tarbimise eeldatav kasv ja amortiseerunud elektrijaamade eeldatav sulgemine pingestavad olukorda selle kümnendi teises pooles, eelkõige aastatel 2027-2030. Süsteemivõimekuse ehk tarbimise katmiseks vajalike elektrijaamade olemasolu kindlustamiseks tuleb valmis olla võimsusmehhanismide rakendamiseks. Eestis on küllalt tõenäoline stsenaarium, kus turul tegutsevate juhitavate võimsuste tase langeb alla 1000 megavati. Elering on viimase viie aasta jooksul teinud ettevalmistusi strateegilise reservi rakendamiseks, mis võimaldab tagada piisava juhitava võimsuse olemasolu ka eriti külmal talvepäeval, kui taastuvenergial põhinevat energiat peaks tiputarbimise katmiseks nappima. Kui tarbimise kasvu eeldus peab paika ja kasvav tarbimismaht kaetakse valdavas osas taastuvelektriga, vajab Eesti elektrisüsteem stabiilse sageduse kindlustamiseks uut juhitavat elektrijaama, mis suudab pakkuda kiirelt käivitatavat reservvõimsust.

Pärast Balticconnectori kahjustumist 8. oktoobril on teravama tähelepanu alla tulnud ka küsimus, kas meie taristu on ikka piisavalt kaitstud. Kas äkki peaks eelkõige mere all olevate kaablite ja torude kaitsmiseks midagi oluliselt tõhusamat ette võtma, kui me seni oleme teinud? Tegelikkus aga on selline, et taristu võimalike kahjustumiste ja riketega arvestame me kogu aeg ja süsteem ongi üles ehitatud selliselt, et mõne olulisema elemendi ootamatu kaotuse korral sellest varustuskindlus häiritud ei oleks. Kuid sealjuures tuleb endale ka selgelt aru anda, et taristu asub hajutatult üle suure territooriumi nii meres kui ka maa peal, lõpuni seda kaitsta pole realistlik ning samaaegsete sihitud rünnetega paljudes erinevates kohtades on võimalik taristule nii palju viga teha, et see häirib ka terviklikku toimimist. Siin on meil kasutada Ukraina sõjatandril ennast tõestanud taktika olla aina paremini valmistunud selleks, et tekkinud tahtlik või juhuslik rike võimalikult kiiresti kõrvaldada. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse oleme taristu füüsilise turbe riskid põhjalikult üle hinnanud ja oluliselt suurendanud nii reservide kogust kui ka kasutusele võtnud uut tüüpi varulahendusi, mille abil on võimalik kahjustatud taristut kiiremini tagasi töösse viia.

Keeruline geopoliitiline keskkond, aga ka orgaanilised muutused energeetikas – hajatootmise ja  taastuvenergia võidukäik ning keerukate äriprotsesside kiire lisandumine koos andmemahtude plahvatusliku kasvuga – nõuavad järjest suuremat digitaalset „musklit“. Digimuskel peab olema treenitud ja ründekindel ehk suurem hulk elutähtsaid andmeid, süsteeme ja protsesse seab kõrged nõudmised küberturbele. Riskide süsteemne hindamine, kaitselahenduste täiustamine, koordineeritud koostöö ja töötajate digitaalsete oskuste arendamine on kasvavalt kriitilised tegevussuunad tänapäevase süsteemihalduri igapäevases töös.

Varustuskindluse aruanded | Elering

Eleringi juhatuse esimehe intervjuu Delfi Ärilehele 06.06.2024

Autor: Carl-Robert Puhm
Toimetas: Aare Reivart

Eleringi juht Kalle Kilk on pärast Taavi Veskimäelt teatepulga ülevõtmist saanud olla ametis napi aasta. Selle aja jooksul on juhtunud väga palju, kuid veel suuremad muutused seisavad alles ees. Ärileht istus Kilgiga Eleringi kontoris maha ja uuris järele, kuidas hakkab taastuvenergiale üleminek praktikas välja nägema.

Kalle Kilk, Eleringi eelmine juht Taavi Veskimägi ütles 2023. aasta alguses, et ta kaalus omaenda majapidamises päikeseelektrijaama rajamist, kuid loobus mõttest, sest see ei tasuvat end enam ära. Kas olete erinevalt temast päikeseelektri tootja?
Ei, mina ka ei ole. Mul on õnnestunud kolida suurte puude alla, mistõttu oleks see üsna perspektiivitu ettevõtmine.

Aga olete samal meelel, et praeguses turuolukorras päikeseenergia võrku müümise äriplaan ei ole enam väiketootjate jaoks rahaliselt tasuv?
Tõenäoliselt ei ole kodumajapidamistel enam tõesti mõistlik teha oma äriplaan elektrimüügi peale. Enda tarbeks võib see aga endiselt olla põhjendatud. Esiteks saab nii võrgutasu pealt kokku hoida. Teiseks on paneelide hinnad nii palju kukkunud, et see võib osutuda mõistlikuks juba puhtalt võrgutasu optimeerimiseks.

Mina ootan ka aega, mil saab hakata elektriautode laadijaid ära kasutama koduse salvestina. Laed päeval elektriauto odavat päikeseenergiat täis ja siis öösel kasutad seda. Eraldiseisva akusüsteemi ehitamine võib esialgu osutuda veel liiga kalliks, kuid selline kahe otstarbega kasutusmeetod oleks kodukasutajale väga mõistlik.

Praeguseks on Eestis juba üle 800 megavati päikeseparke, mis katavad kogu Eesti tarbimisest suve keskpäeval kohati ära juba kolm neljandikku. Kui aga tekivad ootamatud pilved, mida päev varem ei prognoositud, jääb suur kogus elektrit tootmata. Mida see Eleringi jaoks tähendab? See elekter tuleb ju kuskilt asemele saada.
Tõepoolest. Taastuvenergia suur osakaal tähendab, et meil peab olema süsteemis piisavas koguses reserve, mis tootmise ja tarbimise vahelisi kõikumisi tasakaalustaksid ja ootamatustele reageeriksid. Seni oleme dimensioneerinud reservelektrijaamade vajadust kõige suurematest elektrijaamadest lähtuvalt. Ehk oleme vaadanud, mis võib olla kõige suurem avarii (Estlink 2 – toim) ja hoolitseme selle eest, et tema toodangu katmiseks oleks piisav reserv olemas.
Paari-kolme aasta pärast võib elektritoodangu prognoosi ennustusviga minna aga tõesti nii suureks, et me peame reservide kogust suurendama. Reservid on rahvakeeli juhitavad elektrijaamad. 2030. aastani saame 1000 megavatiga hakkama, aga sealt edasi peab juhitav võimsus kasvama vähemalt 1200 megavatini. Just reservide vajaduse, mitte niivõrd tarbimise kasvu tõttu.

Praegu hoolitseb meie tootmise ja tarbimise kokku sobitamise eest Venemaa. Tema elektrivõrgust ühendame me end juba poole aasta pärast lahti. Kust me siis need reservid saame, et sagedus ei langeks ja tuled ei kustuks?
Suures osas hoiame sagedust siiski ka praegu ise. Tõsi, Venemaa teeb meile praegu kõige kiiremate reservide reguleerimist, need reageerivad esimesena tootmise ja tarbimise muutustele. Aga tegelikult saaks väga paljud meie elektrijaamad ka ise seda teenust pakkuda. 2004. aastast on kõigil Eestisse püstitatud elektrijaamadel selline võime olemas. Me oleme seda testinud ja see toimib.

Selleks et näiteks Narva elektrijaamade plokid seda kiiret reservi pakkuda saaks, peavad need pidevalt töötama. Päriselus töötavad need üksnes nendel tundidel, kui elektri hind on kõrge. Milliseid reserve me pärast desünkroniseerimist kasutama hakkame?
Tuulepargid suudavad samuti üles ja alla reguleerimist pakkuda. Majanduslikult kõige mõistlikum on tänapäeval aga kasutada kiireteks reservideks akusid, kuna neid ei pea nii-öelda käimas hoidma. Me näemegi, et kuna see kiirete sagedusreservide turg avaneb, siis on arendajatel rohkem motivatsiooni ka Eestisse akuparke rajada, kuna nad saavad elektribörsi kõrval ka süsteemiteenuste turul reservidega raha teenida. Esimesi projekte me juba näeme.

Olukorras, kus tegelik tootmine jääb planeeritust väiksemaks ja tarbimine ei saa kaetud, valib sobiva reservis oleva elektrijaama välja...
Üle-euroopaline turg. Toetume sellisele jaamale, kes on nõus kõige odavama hinna eest selle tootmata jäänud elektri asendama. Võib juhtuda, et need ressursid ei tule üldse Eestist ega Baltimaadest, vaid näiteks Poolast.

Eveconi akupank, mis pidi olema Mandri-Euroopa suurim, suudaks Auvere jaama toodangut ootamatu rikke korral katta alla kahe tunni, siis saab aku tühjaks. Mis järgmistel tundidel saab?
Lätis-Leedus on hüdro- ja gaasielektrijaamad, mis on minutitega käivitatavad. Põlevkivielektrijaamade soojendamine võtab küll aega, aga ka nemad saab teatud aja möödudes käima panna. Kui turul piisavalt pakkumisi pole, on meil ka Kiisa reservjaam, mis läheb käima kümne minutiga.

Nii. Aga oletame, et Auvere elektrijaam läheb ootamatult rikki ja Läti-Eesti vaheline ühenduskaabel on juba päev-ette-turul täis müüdud. Läti gaasijaama käivitamisest pole siis ju kasu, kui see lisaelekter ei jõua Eestisse.
Selle jaoks töötataksegi praegu välja algoritmi, mis hakkab reguleerima, kui palju ülekandekaabli võimsustest jäetakse päev-ette-turule ja kui palju jääb n-ö reservidele tagavaraks. Algoritm hindab, mis on odavam. Need saadaolevad ülekandevõimsused hinnatakse iga päev ümber.

Kas reservide eesmärgil kavandabki Elering Lätisse veel üht ülekandekaablit, Eesti-Läti neljandat ühendust?
Reservide liigutamise võime on tõesti üks asi, mida me uusi ühendusi planeerides vaatame. Teine komponent on seotud Eesti elektritootmise plaanidega. Kuna me oleme teinud otsuse, et me toodame 2030. aastal 100% taastuvelektrit, siis tekib meil tulevikus ka väga palju hetki, kus meil on elektrit mitu korda rohkem, kui me ise tarbime. Selleks et saada aasta lõikes 100% keskmisena kätte, peab tuulikuid ja päikesepaneele võimsuse järgi olema installeeritud umbes kolm korda rohkem. Ehk siis nendel tundidel, kui meil on päikest ja tuult, hakkab Eesti olema väga suures ülejäägis, mis tähendab, et börsihind on väga madal. Ja selliste olukordade jaoks on meil vaja võimsamaid ühendusi naabritega.

Sääraseid sihte ei sea ju ainult Eesti. Kui meil puhub tuul, siis puhub see ka Lätis ja Soomes. Kuhu kogu see regioonis toodetav elekter pannakse?
Sel juhul tekib turul stiimul nendel, kes suudavad elektrit salvestada. Eespool mainitud elektriautode turule tulek võiks aidata näiteks süsteemi tasakaalustada. Samuti võiks see anda suurema perspektiivi pumphüdrosalvestile.

Ja mis me siis teeme, kui talvel pole mitu nädalat tuult?
Nii pikaks ajaks ei anna tõesti vajalikku kogust ette salvestada. Seetõttu peab meil olema ka juhitavat võimsust. Mõistlik plaan varustuskindluse tagamiseks ongi selline, et toodad esmalt niipalju taastuvelektrit kui võimalik. Kui taastuvelektrit parasjagu toota kohapeal ei saa, siis ostad seda naabritelt. Ja kui naabritel ka pole, siis läheb elektri hind üles ja pannakse käima juhitavad võimsused.

 

Kogu intervjuu on loetav Delfi Ärilehes.

Eleringi plaan rajada Eestile veel kaks elektrienergia välisühendust parandab meie varustuskindlust veelgi. Tuues paralleeli jalgpallist, pikendab see meie varustuskindluses osalevate mängijate pinki, võimaldades igal ajahetkel vigastatud mängija välja vahetada või just sel hetkel parimas vormis mängija väljakule kutsuda.  

Harju Elu artikkel 02.08.2024

Paar põlvkonda tagasi oli Eesti elektrisüsteem mitte küll päris lapsekingades, aga ka mitte kõige usaldusväärsem. Puudus kogemus ja puudusid ka tööriistad selle süsteemi laitmatuks toimimiseks ning ka naaberriigile, kellega ühenduses olime, ei saanud loota.
Praeguseks ajaks on elektrisüsteem küll oluliselt keerulisem rohkemate tarbijate ja tootjate, vabaturu ja taastuvenergia eesmärkide tõttu, kuid see on ka palju usaldusväärsem. Eelkõige ajas tekkinud teadmiste ning paremate süsteemi juhtimisvõimaluste tõttu. Samamoodi on Eesti ja Baltimaad ühendamas ennast veel tugevamini Mandri-Euroopaga, kellega meil on sarnased väärtused ja huvid ning kellele saab loota, kui endal abi vaja läheb, isegi siis, kui need juhud on harvad. 
 

Kas välisühendusi ei ole juba küllalt?  

Eestil on Lätiga kolm elektriühendust, Soomega kaks ja mõlema naabriga on meil ühine gaasitoru. Võib tunduda, et ühendusi lähemate naabritega juba on ja küsida, miks neid on juurde vaja, miks mitte naaberriikidest kaugemale vaadata või miks mitte toota kogu energia ise.   

Uusi ühendusi on tarvis eelkõige varustuskindluse tõttu. Ka mina eeldan, et iga kord lülitit vajutades süttib lambis tuli, et ärkab ellu arvuti või televiisor. Isegi, kui ma eelistan neid näiteks kõrge elektrihinna tõttu mitte sisse lülitada, peab mul selleks alati võimalus olema. Varustuskindlus seda võimalust tähendabki. Täiendavad ühendused võimaldavad energiat tuua mujalt siis, kui meil mingil põhjusel endal seda pole, kuskil on remont või midagi on katki.  

Samal ajal on muutumas ka viis, kuidas elektrienergiat toodetakse. Kui varasemalt käis see Ida-Virumaa tehastes, siis rohelise energia tootmine tuulest ja päikesest on hajutanud tootmist üle kogu Eesti, Euroopa ja maailma. Kahjuks pole tuul ja päike meid toetamas kogu aeg ja nii võibki juhtuda, et elektri tootmise küsimuses ei ole Eesti igal ajahetkel isemajandav. Täiendavate ühenduste loomine võimaldab importida elektrit just sellest asukohast, kus selle tootmine parasjagu kõige paremini õnnestub.    

Muutumises on ka viis, kuidas elektrienergiat tarbime. Soojuspump ja elektriauto on energiatõhusad, kuid suurendavad elektritarbimist. See pole üldse paha, kuid suurem tarbimine ja enam keskkonda arvestav tootmine tingib vajaduse ühendada võrku veel enam tootmist ja salvestust, tehes elektrivõrku suuremaks.   
 

Mis juhtub minu maja taga?  

Uued välisühendused ei pruugi olla ainult riigipiiri ületav veealune kaabel või õhuliin, vaid see võib tähendada ka muutusi mujal elektrivõrgus, mis asub maismaal. Selle heaks näiteks on kolmanda Eesti ja Soome vahelise elektriühenduse EstLink 3 projekt, mille rajamiseks on vaja rekonstrueerida mitmed sajad kilomeetrid olemasolevaid elektriliine ning tarvis on ka rajada uusi.  

Tekib küsimus, miks uued liinid ja alajaam on planeeritud just Rae, Kiili, Saku ja Raasiku valla territooriumile?   

Nimelt on see ala üks tihedama tarbimiskoormusega piirkondadest Eestis, kus tulevikus on ette näha kiiremat elektritarbimise koormuse kasvu võrreldes ülejäänud Eestiga.  

Elektritransport ja tehnoloogiate elektrifitseerimine põhjustab täiendava koormuste suurenemise. Olemasolev võrk aga ei ole suuteline üle kandma suuri võimsuseid ja elektrisüsteemi mudeldamise tulemusena on leitud parimaks võimalikuks ülekoormuste leevenduseks täiendava alajaama rajamine koos olemasolevate Kiisa ja Aruküla alajaamade ühendusega.  

Kohalikus vaates tekib täiendav kasu Harjumaa piirkonnas, kus tehakse palju investeeringuid ning kus pakutakse paljudele tööd. Ei tohi tekkida olukorda, kus mõni investeering jääb ära elektrisüsteemi kitsaskohtade tõttu. Samuti võimaldab uue liini rajamine olemasoleva võrgu optimeerimist, koondades olemasolevad liinid samadele mastidele. See võimaldab tiheasustusele liiga lähedale jäänud ajaloolised elektriliinid demonteerida ning suurendada elektriohutust.   

Leidmaks parimat asukohta uuele alajaamale ja kõige sobivamad 330-kilovoldise õhuliini trassikoridorid, on Elering esitanud riigi eriplaneeringu taotluse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile. EstLink 3 projektid valmivad plaani kohaselt 2035. aasta lõpuks ning Tallinna ringliin koos alajaamaga saab valmis viis aastat peale planeeringu kehtestamist, eeldatavasti 2033. aasta lõpuks. 

 

Priit Heinla, Eleringi merevõrgu arendusjuht